OTSUS Eesti Vabariigi nimel 3-4-1-9-2000 Tartus 6. oktoobril 2000 Tartu Halduskohtu taotluse tunnistada osaliselt kehtetuks

§ 28

lg 1 p 6 läbivaatamine Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium, koosseisus eesistuja Uno Lõhmus, liikmed Tõnu Anton, Lea Kivi, Ants Kull ja Jüri Põld, vaatas

1. septembril
2. a avalikul kohtuistungil õiguskantsleri kohusetäitja Aare Reenumäe ja justiitsminister Märt Raski osavõtul ning kolleegiumi sekretäri Piret Lehemetsa juuresolekul läbi Tartu Halduskohtu
3. juuni
4. a taotluse. I. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
6. mail
7. a andis Tartu Politseiprefektuur Andres Rebasele tulirelvaloa kuni
8. maini
9. a. Luba pikendati kuni
10. maini
11. a. Relvaluba anti Vabariigi Valitsuse
12. augusti
13. a määrusega nr 256 kinnitatud "Tulirelvade ja laskemoona valmistamise, müügi, omandamise, hoidmise ja kandmise ajutiste eeskirjade" (edaspidi: Ajutised eeskirjad) järgi. Ajutiste eeskirjade punkt 11 alapunkti 5 kohaselt ei saanud tulirelvaluba isikud, kes olid karistatud tahtlike kuritegude toimepanemise eest ning kelle karistatus ei olnud kustunud. A. Rebane oli karistatud tahtlike kuritegude toimepanemise eest, kuid tema karistatus oli relvaloa andmise ajaks kustunud.
15. aprillil
16. a tühistas politsei vaneminspektor
17. jaanuaril
18. a jõustunud

alusel relvaloa, sest A. Rebane oli kriminaalkorras karistatud tahtlikult toimepandud kuriteo eest.

§ 33

lg 1 p 2 kohaselt relvaluba tühistatakse, kui loa omanik ei vasta

ga kehtestatud nõuetele. Need nõuded sisalduvad

§ 28

lg 1 p-s 6, mille kohaselt relvaluba ei anta isikule, kes on kriminaalkorras karistatud tahtlikult toimepandud kuriteo eest, olenemata sellest, kas karistatus on kustunud või kustutatud. A. Rebast karistati

1. juunil
2. a ja
3. veebruaril
4. a kuritahtliku huligaansuse, tulirelva ebaseadusliku omamise, salajase varguse, kelmuse ning võltsimise eest. Relvaseadus ei teinud erandeid isikute suhtes, kes olid saanud relvaloa Ajutiste eeskirjade alusel.
5. A. Rebane pöördus Tartu Halduskohtusse kaebusega, milles ta palus tunnistada seadusevastaseks Tartu Politseiprefektuuri keeldumise tühistada otsus temalt relvaloa äravõtmise ning uue relvaloa väljastamisest keeldumise kohta. Ta palus kohustada Tartu Politseiprefektuuri anda talle relvaluba. A. Rebane taotles jätta kohaldamata

§ 28

lg 1 p 6 lõik "olenemata sellest, kas karistatus on kustunud või kustutatud" vastuolu tõttu Põhiseaduse §-ga 11 ning algatada selle kehtetuks tunnistamiseks põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlus. 4. Vastuolu tõttu Põhiseaduse §-ga 10 jättis Tartu Halduskohus kohaldamata

§ 28

lg 1 p 6 ja esitas Riigikohtule taotluse tunnistada kehtetuks

§ 28

lg 1 p-s 6 sisalduv lõik "olenemata sellest, kas karistus (pro karistatus) on kustunud või kustutatud". II. ÕIGUSLIK PÕHJENDUS 5. Tartu Halduskohtu poolt kohaldamata jäetud

säte on sõnastatud järgmiselt: "§ 28. Füüsilisele isikule soetamisloa või relvaloa andmist välistavad asjaolud

jõustumist. Kohus asus seisukohale, et

§ 28

lg 1 p 6 alusel võib varasem süüdimõistmine tähtajatult piirata isiku õigusi ja vabadusi, mis on vastuolus Põhiseaduse §-st 10 tuleneva õiguskindluse põhimõttega. See põhimõte hõlmab kehtiva õiguse respekteerimist, tagasiulatuva jõuga õigusaktide keeldu ning õiguspärast ootust. Ajutised eeskirjad olid relvaloa omanikule soodsamad kui Relvaseadus. Sellise õigusakti tühistamine ning uue õigusakti vastuvõtmine, millega tunduvalt piiratakse isiku õigusi ja vabadusi, on üldjuhul keelatud. Kriminaalkorras karistatus võib olla aluseks isiku õiguste ja vabaduste piiramisele. Kuid karistatuse kustumise või kustutamise korral loetakse, et isik pole kriminaalkorras karistatud ja tema õiguste või vabaduste piiramine karistatuse motiivil on välistatud. 7. Õiguskantsler väidab, et Vabariigi Valitsuse 27. augusti 1992. a määrus, millega kinnitati Ajutised eeskirjad, on antud seadusliku aluseta ning seetõttu vastuolus Põhiseaduse § 87 p-ga 6. Tartu Halduskohtu põhjendused

§ 28

lg 1 p-s 6 sisalduva lõigu "olenemata sellest, kas karistatus on kustunud või kustutatud" vastuolu Põhiseaduse §-ga 10 pole aga vajalikul määral põhjendatud. Seadusandja on õigustatud Põhiseaduse § 11 alusel kehtestama seadusega piiranguid, kitsendusi või kohustusi. Relvaseadus on formaaljuriidiliselt kooskõlas Põhiseadusega. Lähtudes üldise turvalisuse seisukohast ning hinnates piirangute vajalikkust ja asjaolu, et kehtestatud piirangud ei tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust, võib

§ 28lg 1 p 6 olla vastuolus Põhiseaduse §-ga 11.

8. Justiitsministri kirjaliku arvamuse kohaselt ei ole

§ 28

lg 1 p 6 vastuolus õiguskindluse põhimõttega ja seega ka Põhiseaduse §-ga 10.

l puudub tagasiulatuv jõud. A. Rebasele väljastati Ajutiste eeskirjade alusel relvaluba 4. mail 1995. a, mis vaatamata

jõustumisele kehtis kuni loa kehtivustähtaja lõppemiseni. Relvaloa andmise otsusega tekkis A. Rebasel õiguspärane ootus, et see haldusakt jääb kehtima. Kuid see ootus ei olnud ajaliselt piiramatu. Tegemist oli määratud ajaks antud haldusaktiga, sest relvaluba väljastati kuni

1. maini
2. a. Seega ei saanud relvaloa omanikul tekkida õiguspärast ootust, et Ajutised eeskirjad kehtivad tema suhtes edasi ka pärast relvaloas märgitud tähtaja möödumist.
3. Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi istungil jäi õiguskantsleri esindaja oma kirjaliku arvamuse juurde. Ta märkis, et

§ 28lg 1 p-s 6 sätestatud piirang moonutab piiratavaid õigusi ja vabadusi.

Selline piirang on ebaproportsionaalne ja vastuolus Põhiseaduse §-ga 11. Justiitsminister väitis, et vaidlustatud sätte sõnastus on ebaõnnestunud ja vastuolus õiguse üldpõhimõtetega. Selline säte loob õiguskindlusetuse nende isikute jaoks, kes on karistuse ära kandnud. Tartu Halduskohtu taotlus on põhjendatud ning

§ 28lg 1 p 6 on vastuolus Põhiseaduse §-ga 11.

10. Enne Tartu Halduskohtu taotluse lahendamist Riigikohtus tühistas Tartu Ringkonnakohus halduskohtu otsuse. Ringkonnakohus leidis, et A. Rebase relvaloa tühistamine pole vastuolus õiguskindluse põhimõttega. Relvaluba oli antud Ajutiste eeskirjade alusel. Pärast Ajutiste eeskirjade kehtetuks tunnistamist ja

kehtima hakkamist ei saanud A. Rebasel tekkida õiguspärast ootust, et ta saab relvaloa ka tulevikus. Ringkonnakohus leidis, et

§ 28

lg 1 p 6, mis sätestab füüsilisele isikule relvaloa andmist välistava asjaoluna isiku kriminaalkorras karistamise tahtlikult toimepandud kuriteo eest, olenemata sellest, kas karistatus on kustunud või kustutamata, pole Põhiseadusega vastuolus. Kohtukolleegiumi seisukoht 11. Relvaseadus (RT I 1995, 62, 1056) määratleb relvade omandi- või valdamisõiguse subjektid ja nende õigused relvade soetamisel ning omamisel.

§ 20

lg 2 kohaselt on Eesti kodanikul, kes on vähemalt 21-aastane või teinud läbi tegevteenistuse, õigus soetada ja omada iga piiratud käibega tsiviilrelva seadusega kehtestatud korras ja tingimustel. Füüsiline isik võib soetada ja omada piiratud käibega tsiviilrelva jahipidamiseks; vastava spordialaga tegelemiseks; turvalisuse tagamiseks (enese ja vara kaitseks); kutsealal tegutsemiseks; relvakollektsiooni loomiseks, hoidmiseks või täiendamiseks ning muuks otstarbeks, kui see ei ole vastuolus seadusega (§ 22).

1. Põhiseaduses ei nimetata õigust soetada või omada relva igaühe põhiõigusena. Küll võib isiku õigus soetada ja omada relva olla hõlmatud Põhiseaduse §-s 19 nimetatud õigusega vabale eneseteostusele või mõne muu põhiõigusega, näiteks tegevusala ja elukutse valikuvabadusega..
2. Tartu Halduskohus ei seostanud õigust soetada ja omada relva isiku vaba eneseteostusega ega põhiõigustega üldse. Kohus leidis, et A. Rebase juhtumi puhul on

§ 28

lg 1 p-s 6 sätestatud piirang vastuolus Põhiseaduse §-st 10 tuleneva õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõttega. Riigikohus ei nõustu Tartu Halduskohtu seisukohaga, et

§ 28lg 1 p 6 on vastuolus Põhiseaduse §-ga 10.

1. Ajutiste eeskirjade alusel väljaantud relvaload kehtisid kuni relvaloa tähtaja lõpuni. Isikul ei saanud tekkida õiguspärast ootust, et pärast tähtaja möödumist tema relvaluba pikendatakse juba kehtetuks tunnistatud ajutiste eeskirjade alusel. Ajutise regulatsiooni korral peab isik arvestama sellega, et õiguslik regulatsioon võib muutuda. Kuigi relvaloa saamine ajutiste eeskirjade järgi võis olla üksikisikule soodsam, võib seadusega kehtestada rangeimaid nõudeid üldistes huvides.
2. Tartu Halduskohus teeb ettepaneku tunnistada

§ 28

lg 1 p-s 6 kehtetuks sõnad "olenemata sellest, kas karistatus on kustunud või kustutatud". Allesjääva sõnastuse järgi ei anta soetamis- või relvaluba füüsilisele isikule, kes on kriminaalkorras karistatud tahtlikult toimepandud kuriteo eest. Kolleegium nendib, et taotletud lauseosa kehtetuks tunnistamine ei muudaks õiguslikku olustikku.

§ 28

lg 1 p 6 sõnastusest järeldub seadusandja soov eristada kriminaalkorras karistamise fakti karistatusest kui seisundist, millega isikule kaasnevad seaduses ettenähtud ebasoodsad kriminaalõiguslikud ja muud juriidilised tagajärjed. Karistatus on ajutise iseloomuga ja kestab selle kustumise või kustutamiseni. Seevastu karistamise fakt iseloomustab isikut ja omab seetõttu püsivat tähendust.

1. Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium peab vajalikuks märkida, et karistatuse kustumist ja kustutamist reguleeris Kriminaalkoodeksi §
3. novembril
4. a vastu võetud Karistusregistri seadusega tunnistati see paragrahv kehtetuks. Kuna Kriminaalkoodeksi eriosa mitmes paragrahvis osundatakse karistatusele kui kuriteo alaliigi tunnusele, siis omab karistatus endiselt kriminaalõiguslikku tähendust. Karistusregistri seadusest ei nähtu, milline kriminaalkorras karistatud isik omab karistatust. See seadus ei sätesta, et karistatus on isikul, kes on kantud karistusregistrisse. Karistusregistri eesmärk on usaldusväärse teabe andmine isiku karistusandmete kohta seadusega või seaduse alusel antud õigusaktidega riigiasutustele pandud ülesannete täitmiseks ja isiku teavitamine tema kohta registrisse kantud andmetest (§ 2). Registrisse kantud andmed kustutatakse selle seaduse § 25 lg-tes 1 ja 2 sätestatud tähtaja möödumisel ja kantakse üle arhiivi. Seega saab möönda, et seadus ei kirjelda piisava selgusega karistatuse olemust ja tähendust ning karistatuse ja karistusregistri kannete seost võib üksnes oletada. 17.

§ 28

lg 1 p-s 6 on sätestatud seadusandja tahe mitte kunagi anda relvaluba isikule, kes on karistatud tahtlikult toimepandud kuriteo eest, sõltumata sellest, kas isik omab karistatust või mitte. Sellise piirangu kehtestamine on seletatav asjaoluga, et seaduse üheks eesmärgiks on ennetada ohte inimeste elule ja tervisele. Relv kui seadeldis või ese on kasutatav elava objekti kahjustamiseks ning seetõttu on piiratud relvade soetamine ja kehtestatud nende omandamiseks, käibeks ning järelevalveks konkreetsed eeskirjad ja nõuded. Need nõuded on ette nähtud üldistes huvides ning üksikisiku huvid on siinjuures teiste isikute huvides piiratud või kitsendatud. Riigikohus on seisukohal, et piirang, mis on seotud kriminaalkorras karistamisega ja saadab isikut kogu tema elu, arvestamata toimepandud tahtliku kuriteo laadi ja raskust, võib olla ebaproportsionaalne eesmärgiga kaitsta teiste isikute elu ja tervist. Seetõttu peab seadusandja andma seaduse rakendajale võimaluse arvestada relvaloa taotleja isikut ja tema poolt toimepandud kuriteo asjaolusid. Kohtukolleegium on arvamusel, et vaatamata

imperatiivsele ettekirjutusele mitte anda soetamis- või relvaluba isikule, keda on karistatud tahtlikult toimepandud kuriteo eest, peab kohus Põhiseaduse § 11 alusel kõiki asjaolusid arvestades kaaluma, kas piirangu tegemine on vajalik demokraatlikus ühiskonnas ega moonuta isiku õiguse või vabaduse olemust. Juhindudes Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 19 lg 1 p-st 1, Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium o t s u s t a b: Jätta Tartu Halduskohtu 5. juuni 2000. a taotlus rahuldamata. Otsus jõustub väljakuulutamisest, on lõplik ega kuulu edasikaebamisele. Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi esimees Lõhmus