Obsah (6)

§ 6§ 9§ 3§ 2§ 8§ 12

3-2-1-119-00 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 18. oktoobril 2000. a Valentina Vitkovskaja hagi AS Silmet Grupp vastu tööle ennistamiseks, sunnitud töölt puudutud aja eest keskmise palga ja töör

) § 6 lg 1, kui määras karistuse pärast kuue kuu möödumist süüteo päevast ja§ 9 lg 1, kui määras töölt puudumise eest

1. aasta jaanuarist juunini kaks distsiplinaarkaristust. Distsiplinaarkaristuse määramisel ei selgitatud välja hageja töölt puudumise põhjust. Ida-Viru Maakohus jättis
2. detsembri
3. a otsusega hagi rahuldamata. Otsuse põhjendustel lõpetati hagejaga tööleping mõjuva põhjuseta töölt puudumise eest ajavahemikel: 3.-
4. august, 10.-
5. august ja 17.-
6. august
7. a. Distsiplinaarkaristus on hagejale teatavaks tehtud. Hageja pidi tööle asuma
8. jaanuaril
9. a, kuid ei teinud seda. Hagejat on karistatud töölt puudumise eest noomitustega
10. mail ja
11. juunil
12. a. Hageja ei ole esitanud tõendeid töölt mõjuvatel põhjustel puudumise kohta. Kostja ei rikkunud distsiplinaarkaristuse kohaldamise korda ja ei ole määranud hagejale ühe rikkumise eest kolme karistust.

§ 6

lg 1 kohaselt võib distsiplinaarkaristuse määrata kuue kuu jooksul, arvates süüteo toimepanemise päevast, kuid seejuures hiljemalt ühe kuu jooksul, arvates päevast, mil süüteost sai teada mistahes isik, kellele süüdlane tööalaselt allub. Distsiplinaarkaristuse määramise ajal ei olnud

§ 6lg-s 1 ette nähtud tähtaeg möödunud.

Vastavalt

§ 9

lg-le 2 on süüteo jätkumine pärast distsiplinaarkaristuse määramist uus süütegu ja selle eest võib tööandja määrata distsiplinaarkaristuse. Tööraamatu kätteandmisega ei ole kostja viivitanud. Distsiplinaarkaristuse teatavakstegemisel

1. augustil
2. a keeldus hageja tööraamatu vastuvõtmisest. Samal päeval saadeti hagejale teade tööraamatu väljavõtmise vajaduse kohta. Tööraamat anti hagejale kätte
3. septembril
4. a. Hageja ei ole tõendanud, et nõudis tööraamatu kätteandmist enne
5. septembrit. Hageja esitas apellatsioonkaebuse. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused Viru Ringkonnakohus jättis
6. mai
7. a otsusega maakohtu otsuse muutmata. Maakohtu otsuse põhjenduste kordamist ei pea kohus vajalikuks. Ekslik on apellatsioonkaebuse väide, et hageja töölt puudumine ei häirinud tööd.
8. mail
9. a sõlmitud töölepingu kohaselt võeti hageja tööle laborandina tööajaga 6,7 tundi päevas. Tema seletuste kohaselt ei käinud ta tööl alates
10. aastast. Omavoliline töölt puudumine
11. jaanuarist kuni
12. augustini
13. a oli selline süütegu, mis häiris tööd ja mille eest kostjal oli õigus tööleping lõpetada TLS § 86 p 6 alusel. Paljasõnaline on hageja ja tema esindaja väide kostja poolt kollektiivlepingu rikkumisest. II. Kassatsioonkaebus ja põhjendused Kassatsioonkaebuses palus hageja esimese ja teise astme kohtu otsused tühistada ning tema hagi rahuldada. Kostja rikkus töölepingu lõpetamisel protseduurireegleid, kuna määras distsiplinaarkaristuse pärast

§ 6p-s 1 ettenähtud tähtaega ning ei arvestanud kollektiivlepingu p 4.

4, mis laiendab TLS § 87 lg 3 sätteid. Esimese astme kohus tagastas kollektiivlepingu hagejale põhjendusi esitamata. Kuna vastavalt

1. augusti
2. a käskkirjale lõppes töösuhe
3. jaanuaril
4. a, siis ei olnud hageja sellest päevast kohustatud tööülesandeid täitma ning kostjal ei olnud alust
5. mail,
6. juunil ja
7. augustil
8. a distsiplinaarkaristust kohaldada. TLS § 74 lg 2 kohaselt on tööandja kohustatud andma töötajale tööraamatu ja maksma lõpparve töölepingu lõpetamise päeval. Kostja ei ole tõendanud, et töölepingu lõpetamise päeval
9. jaanuaril
10. a keeldus hageja tööraamatu vastuvõtmisest. III. Vastus kassatsioonkaebusele Vastuses kassatsioonkaebusele pidas kostja kaebuse väiteid alusetuteks ja palus jätta kaebuse rahuldamata. IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon Kolleegium leidis, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks. Tööandja on

§ 3

p-s 4 nimetatud distsiplinaarkaristuse, töölepingu lõpetamine TLS § 86 p-de 6-8 alusel, määramisel TLS §-st 106 tulenevalt kohustatud järgima distsiplinaarkaristuse määramiseks seadusega kehtestatud korda, kuid ei ole kohustatud nimetatud alusel töölepingu lõpetamisest ette teatama ega hüvitist maksma. Töötaja ja tööandja põhikohustused sätestab TLS § 1, mille kohaselt töötaja on töölepingu alusel kohustatud tegema tööandjale tööd, alludes tema juhtimisele ja kontrollile, tööandja aga maksma töötajale töö eest tasu ning kindlustama talle poolte kokkuleppe, kollektiivlepingu, seaduse või haldusaktiga ettenähtud töötingimused. Mõjuva põhjuseta töölt puudumine on TLS § 48 lg 1 p-s 1 sätestatud kohustuse täita töö- ja kollektiivlepingu tingimusi ja TLS § 50 p-s 1 sätestatud kohustuse teha kokkulepitud tööd rikkumine, so distsiplinaarsüütegu

§ 2p 1 järgi.

Kohtud on õigesti leidnud, et kuna hageja pärast

1. mail ja
2. juunil
3. a määratud noomitust tööle ei ilmunud, oli kostjal õigus määrata talle uus karistus. Vastavalt

§ 9

lg-le 2 on süüteo jätkumine pärast distsiplinaarkaristuse määramist uus süütegu ja selle eest võib töötajale määrata distsiplinaarkaristuse. TLS § 103 lg-st 1 tulenevalt on tööandjal õigus lõpetada tööleping § 86 p-s 6 ettenähtud alusel, kui süütegu häiris tööd ja töötajal on kustumata distsiplinaarkaristus. Kostja oli hagejat mõjuva põhjuseta töölt puudumise eest karistanud eelnevalt kahel korral noomitusega. Valides järgnevaks karistuseks töölepingu lõpetamise, ei rikkunud kostja

§ 8

lg 1, mille kohaselt distsiplinaarkaristus ei tohi olla ilmses vastuolus süüteo raskusega, selle toimepanemise asjaolude ning hageja eelneva käitumisega. Töölepingu lõpetamisel kostja distsiplinaarkaristuse määramise tähtaega ei rikkunud.

§ 6

lg 1 näeb ette, et distsiplinaarkaristuse võib määrata kuue kuu jooksul, arvates süüteo toimepanemise päevast, kuid seejuures hiljemalt ühe kuu jooksul, arvates päevast, mil süüteost sai teada mistahes isik, kellele süüdlane tööalaselt allub. Seega lubab seadus mõjuva põhjuseta töölt puudumise eest määrata karistuse kuue kuu jooksul viimasest põhjuseta puudutud päevast, kuid ühe kuu jooksul päevast, mil süüteost sai teada isik, kellele töötaja tööalaselt allub. Kohtud on tuvastanud, et hageja puudus mõjuva põhjuseta töölt alates 8. jaanuarist 1998. a.

§ 12

lg-st 3 tulenevalt loetakse omavoliliselt töölt puuduvale töötajale karistusena töölepingu lõpetamine määratuks päevast, mis järgnes päevale, mil töötaja omavoliliselt töölt puudus. Seega on tööleping hagejaga

1. augusti
2. a käskkirja alusel õigesti lõpetatud alates
3. jaanuarist
4. a. Kassatsioonkaebuse väite töölepingu lõpetamisel kollektiivlepingu tingimuste rikkumisest jätab kolleegium tähelepanuta. Kollektiivlepingut toimikusse võetud tõendite hulgas ei ole. Kui hageja leidis, et esimese astme kohus keeldus põhjendamatult kollektiivlepingut vastu võtmast, oli tal TsMS § 308 lg 1 kohaselt õigus esitada see ringkonnakohtule või taotleda apellatsioonkaebuses või ringkonnakohtu istungil selle väljanõudmist. Apellatsioonkaebusest ja ringkonnakohtu istungi protokollist seda ei nähtu. Juhindudes TsMS § 362 p 1, kolleegium o t s u s t a s: Jätta Viru Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
5. mai
6. a otsus muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata. A. Kull, J. Luik, T. Vernik