KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel 19. oktoobril 2000 3-1-1-93-0 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Lea Kivi ning liikmed Jüri Rätsep ja Peeter Vaher vaatas 19. septembril 2000. a avali

§ 75

lg 1 ja lg 2 kohaselt võib pankrotivara müüki alustada pärast võlausaldajate esimest üldkoosolekut. Kui võlgnik on pankrotiotsuse peale edasi kaevanud, ei tohi võlgniku nõusolekuta enne kaebuse läbivaatamist vara müüa. L pankrotitoimkonna koosoleku protokollist nr 1

1. aprillist
2. a nähtub, et vaatamata pankrotiotsuse edasikaebamisele otsustati varade müügi ettevalmistamist jätkata ja kuulutada välja L varade enampakkumine. L pankrotitoimkonna koosolekul
3. mail
4. a otsustati, et pankrotihaldur peab täpsustama pankrotivara müügitingimusi ning sõlmima ostumüügilepingud 30 päeva jooksul, ootamata ära Tartu Ringkonnakohtu otsust. Kohus märkis, et seega tegutses I.U. L pankrotihaldurina vastavalt võlausaldajate üldkoosoleku ja pankrotitoimkonna otsustele. Tal puudus alus kahelda üldkoosoleku otsuse õigsuses ja võimalus võlausaldajate üldkoosoleku otsuse täitmata jätmiseks. Sisuliselt tegi võlausaldajate üldkoosolek kooskõlas PankrS § 78 lg-ga 3 haldurile ettekirjutuse vara müügiks suuremat tulu andval viisil. Kuna I.U-l oli olemas vara müümiseks võlausaldajate üldkoosoleku luba, siis sellise loa olemasolu välistab KrK §-s 161 ettenähtud kuriteo objektiivse külje. Linnakohus leidis, et I.U. süü PankrS § 75 sätete rikkumises ja sellega riigi huvidele olulise kahju põhjustamises ei ole tõendatud.
5. Tartu Linnakohtu
6. mai
7. a otsuse peale esitas apellatsioonprotesti Tartu Prokuratuuri prokurör M. Gross, milles paluti tühistada linnakohtu õigeksmõistev otsus ja leiti, et I.U. süü KrK § 161 järgi on tõendatud.
8. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
9. novembri
10. a otsusega tühistati Tartu Linnakohtu
11. mai
12. a otsus I.U. õigeksmõistmises KrK § 161 järgi. Kohtualune tunnistati süüdi KrK § 161 järgi ja talle mõisteti karistuseks üks aasta kuus kuud vabadusekaotust tingimisi kaheaastase katseajaga. Lisakaristusena võeti kohtualuselt õigus töötada materiaalsete väärtuste liikumist korraldaval ametikohal kolme aasta jooksul. Erinevalt linnakohtust jõudis ringkonnakohus järeldusele, et I.U. rikkus tahtlikult ametiseisundi ärakasutamisega PankrS § 75 lg-te 2 ja 3 sätteid. Kohus leidis, et seoses I.U. poolt pankrotivara ebaseadusliku müügiga loobusid erastamisnimekirjas oleva L erastamisprotsessis parima pakkumise teinud ja Erastamisagentuuri N poolt parimaks pakkujaks tunnistatud isikud L aktsiate ostmisest. Ametiseisundi tahtliku ärakasutamisega põhjustas I.U. olulise kahju riigi huvidele, mis väljendus selles, et ei säilinud senini töötanud majand terviküksusena, uutel omanikel ei olnud kohustust tööhõive tagamiseks ning L võlgade tasumiseks. Erastamisagentuuri poolt parimast pakkumisest äraütlemine kahjustas Eesti riigi mainet. I.U. ebaseadusliku tegevusega pankrotimenetluse läbiviimisel vähenes põllumajanduse tootmispotentsiaal ning ta põhjustas sotsiaalseid pingeid tööhõive alal. Oluline kahju riigi huvidele väljendus ringkonnakohtu hinnangul ka pankrotihalduri kui ametiisiku institutsiooni diskrediteerimises.
13. Tartu Ringkonnakohtu
14. novembri
15. a otsuse peale esitasid süüdimõistetu kaitsjad A. Alas ja A. Glikman kassatsioonkaebuse, milles paluti I.U. õigeks mõista kuriteokoosseisu puudumise tõttu.
16. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
17. veebruari
18. a otsusega tühistati ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise tõttu. Kriminaalkolleegium märkis, et esialgse süüdistuse kohaselt süüdistati I.U. selles, et ta Pankrotiseaduse sätteid rikkudes müüs L pankrotivara 3 511 163.50 kr väärtuses ja tasus õigusbüroole ilma teenuste iseloomu ja ulatust konkretiseerimata 238 832 kr, millega põhjustas olulise kahju riigi huvidele. Siin peeti oluliseks kahjuks riigi huvidele KrK § 161 mõttes varalist kahju. Prokuröri poolt
19. aprillil
20. a muudetud süüdistuse kohaselt konkretiseeriti riigi huvidele tekitatud olulist kahju. Selle kohaselt tekitas I.U. ebaseadusliku pankrotimenetlusega ja võlgnike huvide mittearvestamisega olulise kahju riigi huvidele. Kahju seisnes selles, et ei olnud võimalik L 100% aktsiate ostu-müügilepingu sõlmimine riigi huvidele vastavate tingimustega. Ringkonnakohtu poolt tuvastatuks loetud riigi huvidele olulise kahju tunnuseid ei olnud I.U-le aga varasemates süüdistustes esitatud ja seetõttu ei olnud tal võimalik aru saada, millise süüdistuse põhjal tema kriminaalasja kohtus arutati, mis aga on vastuolus KrMK § 351 lg-s 3 sätestatuga. Ringkonnakohus väljus sisuliselt süüdistuse piirest ja laiendas süüdistust, sest sisustas ise olulise kahju konkreetses kriminaalasjas. Ringkonnakohtu otsusest ei nähtunud ka seda, kas varasemas süüdistuses märgitud oluline kahju varalises mõttes I.U. tegevuse tagajärjel üldse tekkis ja kui, siis millises ulatuses ja kellele, sest kahjusid kohtuotsusega välja mõistetud ei olnud.
21. Tartu Ringkonnakohtu
22. mai
23. a otsusega tühistati Tartu Linnakohtu
24. mai
25. a otsus I.U. õigeksmõistmises KrK § 161 järgi. I.U. tunnistati süüdi KrK § 161 järgi ja talle mõisteti karistuseks üks aasta vabadusekaotust katseajaga kaks aastat. Lisakaristusena võeti kohtualuselt ära õigus töötada materiaalsete väärtuste liikumist korraldaval ametikohal kolme aasta jooksul. Ringkonnakohus märkis,

§ 31

lg 1 kohaselt kaitseb haldur kõigi võlausaldajate, samuti võlgniku õigusi ja huve. Nimetatud sättest tuleneb, et haldur peab olema sõltumatu nii võlgnikust kui võlausaldajatest. Ringkonnakohus leidis, et L pankrotivara müügi läbiviimisel ei lähtunud I.U. eelnimetatud sättest. PankrS § 75 lg 2 sätestab, et kui võlgnik on pankrotiotsuse edasi kaevanud, ei tohi võlgniku nõusolekuta enne kaebuse läbivaatamist tema vara müüa. Sama paragrahvi lg-s 3 on sätestatud erandid vara müügi kohta. Seega tuleneb PankrS § 75 lg 3 mõttest üheselt, et ilma võlgniku nõusolekuta võib erandina müüa vaid teatud osa võlgniku varast. L võlausaldajate üldkoosolekul 29.aprillil

1. a kinnitati pankrotihalduri kava võlgniku likvideerimise ja pankrotivara müügi korraldamise kohta vastavuses pankrotiseadusega. Seega tulenes I.U. enda poolt koostatud L likvideerimiskavast, et pankrotivara müüki tuleb teostada pankrotiseaduse kohaselt. Ringkonnakohus ei nõustunud linnakohtu seisukohaga, et kuivõrd I.U-l oli olemas vara müümiseks pädeva organi luba, siis see välistab KrK §-s 161 ettenähtud kuriteo objektiivse külje. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt ei andnud üldkoosolek I.U-le taolist luba, vaid kinnitas halduri poolt esitatud likvideerimiskava, mis nägi otseselt ette vara müügi pankrotiseaduse kohaselt. Seega tulnuks I.U-l ringkonnakohtu arvates L vara müümisel lähtuda vaid pankrotiseadusest. Ringkonnakohtu arvates ei olnud asjakohane linnakohtu seisukoht, et pankrotitoimkond oli teadlik Tartu Maakohtu otsuse edasikaebamisest ning PankrS § 75 sisust. Ringkonnakohus leidis, et pankrotitoimkonna teadmine otsuse edasikaebamisest ei omanud antud juhul tähtsust, kuna pankrotitoimkond ei saanud otsustada tema pädevusse mittekuuluvat küsimust. Pealegi nähtus kriminaalasjas kogutud tõenditest, et tegelikult otsustas vara müügi I.U.. Nii valmistas I.U. ette pankrotitoimkonna koosolekute päevakorrad ja tema selgitas pankrotitoimkonna liikmetele vajalikkust müüa vara kiiresti. Tunnistaja V.K. ütluste kohaselt selgitas I.U., et kui vara koheselt ära ei müüda, siis takerduvad kevadtööd. Tunnistaja Ü.K. ütluste kohaselt seletas I.U., et vara on vaja müüa, kuna majandi edasine saatus on teadmata ja majandi vara kantakse laiali. Ringkonnakohus leidis, et vaid halduri taoliste selgituste tõttu otsustas pankrotitoimkonna koosolek
2. mail
3. a müüa vara võimalikult kiiresti, kuna selle hoidmine ja valvamine on kulukas ning müügi lükkamine sügisesse kahandaks võlausaldajate nõuete rahuldamise nullilähedaseks. Samas ei tulenenud pankrotitoimkonna koosolekute protokollidest, et haldur oleks eelnevalt selgitanud pankrotitoimkonna liikmetele PankrS § 75 lg 3 sisu. Samuti ei nähtunud pankrotitoimkonna koosolekute protokollidest, milles seisneb pankrotivara hoidmise ja valvamise kulukus. Ringkonnakohus leidis, et pankrotimenetluse seaduslikkuse eest peab vastutama haldur, mitte aga pankrotitoimkond. I.U. väited, nagu põhjustanuks vara kiiret müüki selle hoidmise ja valvamise kulukus, on paljasõnalised ega ole kriminaalasjas kogutud tõenditega tõendamist leidnud. Tartu Linnakohtu istungil esitas I.U. oma väidete kinnituseks S kalkulatsiooni võimalike kulude kohta vara valvamiseks. Nimetatud kalkulatsiooni kohaselt oleks L kõikide objektide varustamine tehniliste valveseadmetega läinud maksma 433 303 kr; mehitatud valve oleks läinud maksma 259 200 kr kuus. Samas ei osanud I.U. seletada, miks ta oleks pidanud kasutama just sellist eriti kulukat teenust, samuti ei nähtunud kriminaalasja materjalidest, et L oleks olnud mingeid probleeme vara säilimisega. Eeltoodut arvestades leidis ringkonnakohus, et I.U. rikkus L vara müües tahtlikult PankrS § 75 lg-te 2 ja 3 sätteid. I.U. poolt pankrotivara ebaseadusliku müügi tõttu loobusid erastamisnimekirjas oleva L erastamisprotsessis parima pakkumise teinud isikud L aktsiate ostmisest, mis koosnes peale aktsiate ostuhinna veel L võlgade tasumise ülevõtmise kohustusest 4 877 000 kr väärtuses, 7 000 000 kr tootmisse investeerimise kohustusest ja L töötajate tööhõive tagamise kohustusest. Tunnistajate K.R. ja K.M. ütluste kohaselt teadis I.U. erastamisagentuuri taotlustest enne pankrotimenetlust ning nad soovitasid pärast pankroti väljakuulutamist I.Ul müüa pankrotivara erastamisprotsessis parima pakkumise teinud isikutele. Nimetatud isikute pakkumine sisaldas ainsana tööhõive tagamise kohustust ning tervikvara ostusoovi. Teades eeltoodud asjaolusid, müüs I.U. pankrotivara ilma mingite L kohustuste ülevõtmise kohustuseta. Ringkonnakohus leidis, et oma ametiseisundi taolise tahtliku ärakasutamisega põhjustas I.U. kahju riigi huvidele. Ringkonnakohtu arvates väljendus oluline kahju selles, et müües L vara struktuurüksuste kaupa, ei säilinud senini töötanud majand tervikuna ning muutus võimatuks L erastamine parima pakkumise teinud isikutele. Erastamise võimatuks muutumine tõi omakorda kaasa selle, et L vara uutel omanikel puudus kohustus tööhõive tagamiseks ning L võlgade tasumiseks, mida aga sisaldas erastamise käigus Erastamisagentuurile tehtud parim pakkumine. MENETLUS RIIGIKOHTUS
4. Tartu Ringkonnakohtu
5. mai
6. a otsuse peale esitasid kassatsioonkaebuse I.U. kaitsjad A. Alas ja A. Glikman, milles palutakse tühistada ringkonnakohtu süüdimõistev otsus ja I.U. õigeks mõista kuriteokoosseisu puudumise tõttu. 8.1 Kassaatorid märgivad, et kohtualuse käitumises esineks ametiseisundi kuritarvitamise objektiivne koosseis juhul, kui oleks tõendatud, et ei esinenud ühtki PankrS § 75 lg 2 ja 3 nimetatud asjaolu, mis lubavad pankrotivara müüa ka siis, kui pankrotiotsuse peale on edasi kaevatud. Kassaatorite hinnangul ei ole ringkonnakohus otsuses motiveerinud, miks on ta tagasi lükanud linnakohtu otsuses märgitud tunnistajate ütlused, mis kinnitavad vara väärtuse kiiret vähenemist ning sellest tulenenud halduri poolt vara müümist suurimat tulu andval viisil. Ringkonnakohtu arvamus, et valveteenust oleks saanud korraldada odavamalt, on oletuslik ning sellega rikuti KrMK § 50 lg 1 sätestatud tõendite hindamise põhimõtteid. Tunnistades kohtualuse ütlused paljasõnalisteks ja märkides, et need ei ole teiste tõenditega tõendamist leidnud, pani kohus kohtualusele sisuliselt oma süütuse tõendamise kohustuse, millega rikuti süütuse presumptsiooni. 8.2 Refereerides Riigikohtu lahendit nr 3-1-1-80/99 märgivad kassaatorid, et nii süüdistuse formuleerimisel kui kohtuotsuse tegemisel peab olema näidatud konkreetse varalise kahju suurus või see, milles seisnes muu kahju. Antud juhul neid nõudeid täidetud ei ole. Ringkonnakohus seostas riigile põhjustatud varalise kahju tekitamise vara struktuuriüksuste kaupa müümisega, mistõttu majand ei säilinud tervikuna. Neid tuvastatuks loetud tunnuseid ei ole I.U-le aga ei esialgses ega muudetud süüdistuses esitatud ning ringkonnakohus on seega asja teistkordsel läbivaatamisel uuesti väljunud süüdistuse piirest ning ise sisustanud olulise kahju tunnused. Samuti on kohus teinud oletuse, et ettevõtte aktsiate müük erastamisseaduse alusel olnuks riigile soodsam kui vara müük pankrotimenetluses. Kuivõrd aga aktsiate müüki tegelikkuses ei toimunud, pole võimalik võrrelda tegelikult toimunud vara müüki aktsiate oletatava müügiga. 8.3 Kassaatorite arvates on kohus jätnud tähelepanuta asjaolu,

§ 57

lg 2 kohaselt kuulub juriidilisest isikust pankrotivõlgniku lõpetamise otsustamine võlausaldajate üldkoosoleku pädevusse, mida mainitud organ

1. aprillil
2. a ka tegi. Kuna pankrotiseaduse kohaselt tuleb juriidilise isiku likvideerimisel pankrotivara müüa pankrotimenetluses, oli vara müük seaduslik ja sellega kaasnevaid võimalikke kahjulikke tagajärgi ei saa hinnata riigi huvide olulise rikkumisena kriminaalseaduse mõttes. 8.4 Kaebuses leitakse, et kohus pole tuvastanud põhjuslikku seost I.U. tegevuse ja saabunud tagajärje vahel. E kirjaga
3. aprillist
4. a on tuvastatud, et parima pakkujaga sõlmitava lepingu eeltingimuseks oli pankrotimenetluse raugemine, mida aga pankrotihaldur ei saanud mõjutada ja mis ei kuulunud tema pädevusse. Süüdistuses pankrotimenetluse raugemises on I.U. aga õigeks mõistetud. Seega ei olnud kassaatorite arvates parima pakkujaga lepingu mittesõlmimine seotud I.U. poolt L vara mahamüümisega pankrotimenetluses. Antud tõendile pole ringkonnakohus aga mingit hinnangut andnud. 8.5 Kassaatorite arvates pole ringkonnakohus tuvastanud KrK § 161 subjektiivset külge e tahtlust ning on seejuures vääralt tõlgendanud võlausaldajate üldkoosoleku ja pankrotitoimkonna otsuseid. Kassaatorid kinnitavad, et võlausaldajate koosolekul
5. aprillil
6. a otsustati pankrotivara müüa ning selleks kohustati pankrotihaldurit. Vastavalt mainitud otsusele otsustas pankrotitoimkond
7. aprillil
8. a vaatamata pankrotiotsuse edasikaebamisele jätkata vara müügi ettevalmistamist ning
9. mail
10. a tehti haldurile ülesandeks sõlmida ostu-müügilepingud 30 päeva jooksul, ootamata ära ringkonnakohtu otsust pankrotiotsuse edasikaebamise kohta. PankrS § 28 kohaselt teostab kontrolli halduri üle pankrotitoimkond. Kuivõrd I.U. tegutses võlausaldajate üldkoosoleku ja pankrotitoimkonna otsuste kohaselt, välistab see kassaatorite arvates tema tahtluse ametiseisundit kuritarvitada. Neil asjaoludel pole asjakohane ka ringkonnakohtu järeldus, et pankrotimenetluse seaduslikkuse eest vastutab haldur, mitte pankrotitoimkond.
11. Riigikohtu istungil kaitsjad toetasid kassatsioonkaebust, prokurör taotles selle rahuldamata jätmist.
12. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et kassatsioonkaebus ei ole põhjendatud ega kuulu rahuldamisele. 10.
13. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on kõiki asjas kogutud tõendeid hinnates tulnud õigele järeldusele nii I.U. süü kui ka tema tegevuse õigusliku hinnangu osas. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtu põhjendustega I.U. tegevuse kvalifitseerimisel. 10.
14. Ebaõige on kassaatorite väide, et ringkonnakohus ei ole piisavalt motiveerinud, miks ta ei ole arvestanud erinevaid ütlusi L pankrotivara hoidmise ülemäärase kulukuse kohta. Ringkonnakohtu otsuses on leitud, et I.U. väited, nagu põhjustanuks vara kiiret müüki selle hoidmise ja valvamise kulukus, on paljasõnalised ega ole leidnud tõendamist kriminaalasjas kogutud tõenditega. Tõepoolest puuduvad kriminaalasjas tõendid selle kohta, et pankrotivara säilitamine olnuks kulukas. I.U. poolt esitatud AS S kalkulatsioon L vara valve võimalike kulutuste kohta on väljastatud
15. a aprillikuus, kuid pankrotivara müük toimus
16. aastal. Seega puudusid I.U-l pankrotivara müümise ajal andmed selle vara hoidmise ja valvamise kulukuse kohta ning kohus ei saanudki motiveerida fakti, mille kohta tõendid puudusid. Seejuures ei ole rikutud süütuse presumptsiooni nagu väidetakse kassatsioonkaebuses. Kui pankrotihaldur on otsustanud müüa pankrotivara PankrS § 75 lg 3 alusel enne pankrotiotsuse peale esitatud apellatsioonkaebuse läbivaatamist vara hoidmise ülemäärase kulukuse motiivil, peab ta ise tõendama oma väite õigsust. 10.
17. I.U. rikkus pankrotivara müügi üldpõhimõtteid (PankrS § 75) ja võimalik võlausaldajate üldkoosoleku ja pankrotitoimkonna teadmine sellest ei vabasta teda vastutusest. Seadusele vastava pankrotimenetluse läbiviimise eest vastutab antud kriminaalasja raames üksnes pankrotihaldur ja sellele on korduvalt osutanud oma otsuses ka ringkonnakohus. 10.
18. Kassaatorid väidavad, et ringkonnakohus on otsuse rajanud oletusele, et L aktsiate müük erastamisseaduse alusel olnuks riigile soodsam kui vara müük pankrotimenetluses. Ei olevat võimalik võrrelda tegelikult toimunud vara müüki oletatava aktsiate müügiga põhjusel, et viimast tegelikkuses ei toimunudki. Riigikohtu kriminaalkolleegium peab vajalikuks rõhutada, et I.U. süüdistatakse selles, et ta seadust rikkudes müüs L pankrotivara, muutes võimatuks L erastamise parima pakkumise teinule ja see omakorda tõi kaasa rea negatiivseid tagajärgi. Kohtuotsuses ei räägita varalisest kahjust, mis tekkis erastamise mittetoimumisest, vaid muust olulisest kahjust, mille tõi kaasa võimatuks muutunud erastamine parimatele pakkujatele. 10.
19. Põhjendatud on aga kassaatorite väide, et ringkonnakohus, seostades riigile põhjustatud olulise kahju tekitamise ühe tunnusena L vara struktuuriüksuste kaupa müümisega, mistõttu majand ei säilinud tervikuna, väljus süüdistuse piirest. Tõepoolest neid ringkonnakohtu poolt olulise kahju sisutamisel tuvastatuks loetletud tunnuseid ei olnud esitatud I.U-le esialgses süüdistuses ega ka muudetud süüdistuses ja seetõttu tuleb nad ka kohtuotsusest välja jätta. See ei välista aga I.U. vastutust KrK § 161 järgi, sest tema poolt seadusevastase pankrotivara müügiga muutusvõimatuks L erastamine kõigi sellest tulenevate ringkonnakohtu otsuses märgitud tagajärgedega. See riigi huvidele olulise kahju sisustamise tunnus on aga esitatud I.U-le nii esialgses kui ka KrMK § 215 lg-s 2 sätestatud korras muudetud süüdistuses. Juhindudes AKKS § 63 p-st 5 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas:
20. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
21. mai
22. a kohtuotsus I.U. süüdistuses KrK § 161 järgi jätta sisuliselt muutmata, jättes kohtuotsuse 7-nda lehekülje alt eelviimasest lõigust välja sõnad "struktuurüksuste kaupa, ei säilinud senini töötanud majand tervikuna ning". Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.
23. Kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Kohtuotsus jõustub
24. oktoobril
25. a ega ole edasikaevatav. Eesistuja Lea Kivi Liikmed Jüri Rätsep, Peeter Vaher