3-3-1-45-00 OTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 24. oktoobril 2000 Juhan Toru ja Tartu Politseiprefektuuri kassatsioonkaebuste läbivaatamine teenistusest ebaseadusliku vabastamise korral makstava hüvit

§ 135lg.

2 alusel hüvituse maksmist. Tartu Halduskohus

1. aprilli
2. a. otsusega haldusasjas nr. 3-13/2000 rahuldas J. Toru kaebuse ja tunnistas Tartu Politseiprefektuuri
3. detsembri
4. a. käskkirja nr. 384-p õigusvastaseks. Kohus leidis, et teenistussejäämise eelisõiguse otsustamisel ei hinnatud objektiivselt ametniku töötulemusi ega teenistusalaseid näitajaid. Kohus leidis, et konvoeerimiste arv ühe ametniku kohta aastas pole võrdlemisel oluline näitaja, kuna on tõendatud, et puudus vastav graafik ja tööülesannete täitmisele suunamine oli juhuslik ega sõltunud töötajate tahtest. J. Toru täitis lisaks konvoeerimisele ka teisi tööülesandeid. J. Torule ette heidetud ametiauto kasutamine isiklikul otstarbel on toimunud kokkuleppel asutuse juhtkonnaga ning tema suhtes pole kohaldatud distsiplinaarvastutust ega muid meetmeid. Teenistusest vabastamisel koondamise tõttu ei saa määravaks olla keskharidust tõendava dokumendi puudumine. Halduskohus tunnistas koondamise seadusevastaseks ning mõistis Tartu Politseiprefektuurilt

§ 135lg.

2 alusel välja kuue kuu ametipalga suuruse hüvituse põhjendusega, et nimetatud hüvituse maksmise kohustus teenistusest ebaseadusliku vabastamise korral on sanktsiooni iseloomuga ja seondub ametiasutuse poolt seaduse mittetäitmise või mittenõuetekohase täitmisega. Kohtuotsuse kohaselt on asjas tõendatud, et J. Toru keeldus

1. jaanuaril 2000 käskkirja vastu võtmast, nimetatud kuupäeva on kaebaja ise kohtusse pöördumisel pidanud oma õiguste rikkumisest teadasaamise kuupäevaks. Tartu Politseiprefektuur esitas
2. aprillil 2000 apellatsioonkaebuse, milles palus Tartu Halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus asja uueks läbivaatamiseks saatmata. Tartu Ringkonnakohus rahuldas oma
3. juuni
4. a. otsusega politseiprefektuuri apellatsioonkaebuse osaliselt ja tühistas Tartu Halduskohtu otsuse

§ 135lg.

2 alusel hüvituse väljamõistmise osas ning tegi uue otsuse, millega jäeti rahuldamata J. Toru taotlus nimetatud hüvituse väljamõistmiseks. Ringkonnakohus leidis, et halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud osas, millega tunnistati õigusvastaseks J. Toru teenistusest vabastamise käskkiri. Ringkonnakohtu arvamuse kohaselt tuleb

§ 135lg.

1 ja 2 vaadelda ühtsena.

§ 135lg.

1 reguleerib ametniku teenistusse ennistamisel talle tasu maksmist teenistusest sunnitult puudutud aja eest ja sel juhul saab teenistusse ennistatud ametnik hüvituse, mis võrdub saamatajäänud palgaga. Samamoodi tuleb tõlgendada ka § 135 lg. 2, mis reguleerib ametnikule hüvituse maksmist, kui ametnik loobub teenistusse ennistamisest. Ka sel juhul hüvitatakse ebaseaduslikult vabastatud ametnikule osaliselt palk, millest ta vabastamise tõttu ilma jäi. Kuna J. Torule on seoses teenistussuhte lõpetamisega välja makstud 12 kuupalga suurune hüvitus, siis ei ole alust täiendavalt hüvituse väljamaksmiseks

§ 135lg.

2 alusel. Ringkonnakohtu selle otsuse peale esitasid kassatsioonkaebused J. Toru ja Tartu Politseiprefektuur. J. Toru palub oma kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsus ja jätta jõusse halduskohtu otsus. Ta leiab, et Tartu Ringkonnakohus on vääralt kohaldanud

§ 135lg.

2 ja ebaõigesti asunud seisukohale, et nimetatud sätte eesmärk on hüvitada ametnikule palk, millest ta jäi ilma ebaseadusliku vabastamise tõttu. Kassaatori arvates sätestab

§ 135lg.

2 hüvituse maksmise kohustuse, mille kohaldamiseks või kohaldamata jätmiseks seadus ei näe ette erijuhtusid ning mille kohaldamine ei sõltu palga kaotamisest. Tartu Politseiprefektuuri kassatsioonkaebuses palutakse tühistada ringkonnakohtu otsus Tartu Politseiprefektuuri käskkirja õigusvastaseks tunnistamise osas ja teha uus otsus või kui Riigikohtul ei ole võimalik teha uut otsust, siis saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Tartu Politseiprefektuur väidab: 1. Väär on ringkonnakohtu seisukoht

§ 116lg.

2 sätestatud teenistusalaste näitajate ja teenistusse jäämise eelisõiguse asjaolude arvestamise osas. Kuna J. Toru põhiliseks tööülesandeks oli isikute konvoeerimine, siis konvoeerimiste arv näitab teenistuja põhilise teenistusülesande täitmisest osavõtu astet.

§ 116lg.

2 sätestatud muid asjaolusid võetakse arvesse alles siis, kui teenistusalased näitajad on võrdsed, käesoleval juhtumil puudus selleks vajadus. 2. Tartu arestimaja ametnikud olid võrdsetes teenistusalastes tingimustes. J. Toru halbade teenistusalaste näitajate põhjuseks ei ole mitte niivõrd konvoeerimiste määramise juhuslikkus, vaid tema enda suutmatus ja soovimatus täita teenistusülesandeid võrdselt teiste teenistujatega. Keskhariduse puudumine ei ole aluseks koondamisele, kuid põhjendab teenistuja vähest suutlikkust teenistusülesannete täitmisel. J. Toru kirjalikus vastuses Tartu Politseiprefektuuri kassatsioonkaebusele leitakse, et õige on ringkonnakohtu seisukoht teenistusalaste näitajate olemuse osas ning põhjendus, et teenistusalaste näitajate kvantiteet ei olenenud ametnikust endast. Konvoeerimiste arv sõltus juhtkonna äranägemisest ja märkusi tööülesannete vähese täitmise kohta ei ole J. Torule tehtud. Tartu Politseiprefektuuri kirjalikus vastuses J. Toru kassatsioonkaebusele leitakse, et ringkonnakohus on õigesti tõlgendanud

§ 135, otsustades mitte välja mõista J.

Torule kuue kuu ametipalga suurust hüvitust. Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud protsessiosalised, Riigikohtu halduskolleegium leidis: 1. Avaliku teenistuse seaduse § 135 näeb ette nõudeõiguse ametniku ebaseadusliku teenistusest vabastamise juhtudel.

§ 135lg.

1 kohaselt on ebaseaduslikult teenistusest vabastatud ametnikul õigus nõuda vabastamise seadusevastaseks tunnistamist, vabastamise aluse muutmist ja tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest. Sama paragrahvi lõige 2 sätestab: "Kui ametnik loobub ennistamisest, on ametiasutus kohustatud maksma talle hüvitusena kuue kuu ametipalga."

§-s 135 lg. 2 sätestatud hüvituse väljamõistmine on seatud sõltuvusse kahe tingimuse olemasolust: teenistusest vabastamise ebaseaduslikkus ja ennistamisest loobumine.

35 lg. 2 ette nähtud hüvituse maksmise kohustus 2. Riigikohtu halduskolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et

§ 135lg.

1 ja 2 tuleb vaadelda ühtsena ning ka juhtudel, kui ebaseaduslikult vabastatud ametnik loobub ennistamisest, hüvitatakse talle osaliselt palk, millest ta vabastamise tõttu ilma jäi. Juhtumeid, kui ebaseaduslikult vabastatud ametnik ennistatakse teenistusse, tuleb käsitleda erinevalt nendest juhtumitest, mil ametnik loobub ennistamisest. Erinevalt

§ 135

esimeses lõikes ettenähtud hüvitusest, mis on võrdne saamatajäänud palgaga teenistusest sunnitult puudutud aja eest, sätestab

§ 135lg.

2 üheselt, et ennistamisest loobumise korral väljamõistetav hüvitus on kuue kuu ametipalga suurune olenemata sellest, kui pikk on olnud ajavahemik teenistusest vabastamise ja kohtu poolt selle ebaseaduslikuks tunnistamise ning hüvituse väljamõistmise vahel. Seetõttu ei saa nimetatud alusel makstavat hüvitust käsitleda kui saamatajäänud palga kompenseerimist ebaseaduslikult teenistusest vabastatud ametnikule. 3. Õige on J. Toru kassatsioonkaebuse väide, et

§ 135lg.

2 sätestab hüvituse maksmise kohustuse, mille kohaldamiseks või kohaldamata jätmiseks seadus ei näe ette erijuhtusid ning mille kohaldamine ei sõltu sellest, kas vabastamisega kaasnes palga kaotamine või mitte. Avaliku teenistuse seaduse § 135 ega teised sätted ei näe ette aluseid nimetatud hüvituse vähendamiseks ega selle väljamõistmata jätmiseks.

§ 131lg.

1 kohaselt makstakse ametnikule koondamise tõttu teenistusest vabastamisel hüvitust, mille suurus sõltub tema avaliku teenistuse staažist.

§-s 135 lg. 2 ette nähtud hüvituse maksmise kohustus ebaseaduslikult teenistusest vabastamise korral on sanktsiooni iseloomuga ja seondub ametiasutuse poolt seaduse mittetäitmise või mittenõuetekohase täitmisega. Avaliku teenistuse seadusest ei tulene, et §-s 135 lg. 2 ette nähtud hüvitust saaks lugeda kaetuks teisel alusel makstud hüvitusega. Samale seisukohale asus Riigikohtu halduskolleegium oma

1. jaanuari
2. a. otsuses haldusasjas nr. 3-3-1-51-
4. Riigikohtu halduskolleegium nõustub Tartu Halduskohtu ja Tartu Ringkonnakohtu seisukohtadega Tartu Politseiprefektuuri
5. detsembri
6. a. käskkirja nr. 384-p õigusvastaseks tunnistamise osas. Avaliku teenistuse seaduse § 116 lg 2 sätestab, et koondamisel on teenistusse jäämise eelisõigus põhikohaga ametnikul. Põhikohaga ametnikest on nimetatud õigus paremate teenistusalaste näitajatega ametnikul. Võrdsete teenistusalaste näitajate korral eelistatakse ametnikku, kes on teenistuses saanud töövigastuse või kutsehaiguse, kellel on pikem teenistusstaaž või kellel on ülalpeetavaid. Ametnike võrdlemine teenistusalaste näitajate alusel on võimalik võrreldavate teenistusalaste näitajate olemasolul ning sarnaste teenistustingimuste korral. Käesolevas haldusasjas on tõendamist leidnud teenistusülesannete jaotamise juhuslikkus ja politseinike konvoeerimistes osalemise graafiku puudumine. Kui asutuse töökorraldus ja teenistusülesannete jaotamine teenistujate vahel ei loo tingimusi teenistusülesannete võrdseks täitmiseks teenistujate poolt, vaid pigem tekitab olukorra, kus teenistusülesannete täitmisest osavõtt ja edukus ei sõltu teenistuja enda tahtest, siis ei ole teenistusalaste näitajate võrdlemine ja sel alusel teenistussejäämise eelisõiguse üle otsustamine võimalik. Ülaltoodud põhjustel kuulub rahuldamisele J. Toru kassatsioonkaebus ja tuleb rahuldamata jätta Tartu Politseiprefektuuri kassatsioonkaebus. Juhindudes HKMS § 72 lg. 1 p. 6, 90 lg. 2 ja 93 lg. 1, Riigikohtu halduskolleegium otsustab: Rahuldada Juhan Toru kassatsioonkaebus. Jätta Tartu Politseiprefektuuri kassatsioonkaebus rahuldamata. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu
7. juuni
8. a. otsus haldusasjas nr. II-3-68/2000 ja jätta jõusse Tartu Halduskohtu
9. aprilli
10. a. otsus haldusasjas nr. 3-13/
11. Välja mõista Tartu Politseiprefektuurilt Juhan Toru kasuks tema poolt kantud õigusabikulud 500 (viissada) krooni. Tagastada Juhan Torule kautsjon 700 (seitsesada) krooni. Arvata Tartu Politseiprefektuuri poolt tasutud kautsjon riigituludesse. Otsus jõustub
12. oktoobril 2000 teatavaks tegemisest. Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann