lg 3 kohaselt on kokkulepe, mille kohaselt pandipidaja omandab panditud asja pandiga tagatud nõude rahuldamiseks, kehtetu. Seetõttu oli roosipõõsaste omandamine kostja poolt õigusvastane. Kostja süü selles puudus. Hageja kinnitas, et taimed on hävinenud ning kostja pole suutnud nende säilimist tõendada. Kuna vara tagastamine on võimatu, tuleb kostjal roosipõõsaste väärtus hüvitada. TsK § 477 lg 3 kohaselt arvestatakse hüvitamisele kuuluva vara väärtust alusetu omandamise aja seisuga. Linnakohus tegi hüvitamisele kuuluva kahju suuruse õigesti kindlaks. Roosipõõsaste väärtust tõendavad pandileping ja poolte koostatud
K § 477 lg 1 ja 3 kohaldamine eeldab vara omandamist. Kuna tühise tehingu järgi omandamist ei saanud toimuda, siis ei saa TsK § 477 lg 1 mõttes toimuda ka alusetut omandamist, mistõttu ei ole võimalik käesoleval juhul kohaldada alusetu omandamise sätteid ja sellest tulenevaid tagajärgi. Kui omandamist ei toimunud, ei ole võimalik nõuda selle eest hüvitust vastavalt TsK § 477 lg 3. Apellatsioonikohus pani taimede hävimise tõendamise kohustuse alusetult kostjale. Hageja kinnitas hagiavalduses taimede säilimist ja nende olemist AS CPI valduses. Hiljem apellatsioonikohtu istungil esitatud vastupidise väite jättis hageja tõendamata.
lg 1 võimaldab asjade säilimise korral nõuda üksnes omandiõiguse tunnustamist ja valduse rikkumise lõpetamist. Kahju hüvitamist TsK § 222 ja 448 alusel saab nõuda alles siis, kui on toimunud vara vähenemine ja see on tõendatud. Kuna hagi põhines kahju hüvitamise nõudel, oleks hageja pidanud tõendama nõude aluseks olevaid asjaolusid. Asja väärtuse kindlakstegemiseks peab kohus tuvastama asja kohaliku keskmise müügihinna. Hageja ei ole selle hinna tõendamiseks tõendeid esitanud. Apellatsioonikohtu poolt asja väärtuse kindlakstegemisel aluseks võetud akt kajastab kokkuleppehinda, aga mitte kohalikku keskmist turuhinda. Turuhind kajastus roosipõõsaste ostu-müügilepingus. Tuvastamata jäi
III. Vastus kassatsioonkaebusele Vastustaja leidis, et ringkonnakohus kohaldas õigesti materiaalõiguse norme ja ei rikkunud protsessiõiguse norme. Roosipõõsaid aiandi territooriumil enam ei ole. Kostja ei ole kunagi avaldanud soovi hagejale roosipõõsaid tagastada. Seega saab nõuda üksnes kahju hüvitamist rahas. Roosipõõsaste hindamise akti järgi maksis istandus 810 000 krooni. Sellel aktil on poolte allkirjad. IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsuse tühistamiseks ei ole alust. Apellatsioonikohus ei rikkunud TsMS § 229 lg 1, mille kohaselt ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Hageja esitas kohtule TsMS § 147 lg 1 pdele 4, 5, 6 vastavalt selgelt väljendatud kahju hüvitamise rahalise nõude, tõi esile hagi aluseks olevad asjaolud ning esitas neid asjaolusid kinnitavad tõendid. Linnakohus tuvastas kahju tekkimise asjaolud ning tõendeid hinnates tuli järeldusele, et hagejal on tekkinud kahju, mis on põhjuslikus seoses kostja tegevusega, kes oli süüdi selles, et müüs õigusvastaselt ära hagejale kuuluvad roosipõõsad. Kohus kohaldas vaidluse lahendamisel kahju tekitamisest tuleneva vastutuse üldaluseid TsK § 448 järgi. Apellatsioonikohus ei rikkunud menetlusnorme andes poolte vaidlusele õigusliku kvalifikatsiooni TsK § 477 lg 1 ja 3 järgi. TsMS § 228 kohaselt hindab kohus otsuse tegemisel tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud ja millist seadust tuleb asjas kohaldada. Apellatsioonikohus tuli järeldusele, et esitatud tõenditega leidsid tuvastamist asjaolud, mis on vara alusetust omandamisest tuleneva kohustise tekkimise tingimuseks ning hageja nõuded tuleb rahuldada TsK § 477 lg-te 1 ja 3 alusel, mille kohaselt on isik, kes ilma seaduse või tehinguga kindlaksmääratud aluseta omandas vara teise arvel, kohustatud viimasele alusetult omandatu tagastama ning vara tagastamise võimatuse korral hüvitama selle omandamise momendil määratava väärtuse rahas. Apellatsioonikohus leidis, et kostja süü kahju tekitamises puudus. Kuna TsK § 448 eeldab kahjutekitanu süüd ja apellatsioonikohus kostja süüd ei tuvastanud, siis oli seadusega kooskõlas TsK § 477 kohaldamine.
lg 3 järgi on kokkulepe, mille kohaselt pandipidaja omandab panditud asja pandiga tagatud nõude rahuldamiseks, kehtetu. Apellatsioonikohus tuvastas, et
sätteid roosipõõsaste hinna määramisel.
lg 2 ja 3 järgi loetakse asja väärtuseks selle harilikku väärtust ehk kohalikku keskmist müügihinda (turuhinda), kui seaduses või tehinguga ei ole sätestatud teisiti. Apellatsioonikohus tuvastas roosipõõsaste hinna hindamisaktis ja pandilepingus kokkulepituga. Kostja ei kummutanud pandilepingus kokkulepitud roosipõõsa hinda. Juhindudes TsMS § 362 p 1, kolleegium o t s u s t a s: Jätta Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 9. märtsi 2000. a otsus muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata. L. Laarmaa, J. Luik, T. Vernik
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.