3-1-1-70-00

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus

1. oktoobril 2000 3-1-1-70-0 Riigikohtu kriminaalkolleegium, koosseisus eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Ott Järvesaar, Lea Kivi, Jüri Rätsep ja Peeter Vaher vaatas
2. septembril
3. a avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja A. B. süüdistuses KrK § 1411 lg 2 p 2 järgi. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa A. B. kaitsja vandeadvokaat Jüri Aland ja riigiprokurör Marge Püss. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
4. A. B. anti kohtu alla süüdistatavana KrK § 1411 lg 2 p 2 järgi. Ta töötas
5. novembrist
6. a kuni
7. novembrini
8. a X Linnavolikogu esimehena. Sel ajavahemikul kirjutas ta alla neljale käskkirjale, mille alusel sai preemiat 31 524 kr. Süüdistuse kohaselt kuritarvitas A. B. oma ametiseisundit ja omastas tema korralduses olnud X linna raha. Vastuolus Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 22 p-ga 5 andis ta korduvalt ebaseaduslikke korraldusi iseendale preemiate maksmiseks, millega põhjustas X linnale varalise kahju 42 600 kr. Kohtla-Järve Linnakohtu
9. jaanuari
10. a otsusega tunnistati A. B. süüdi KrK § 1411 lg 2 p 2 järgi. Talle mõisteti karistuseks rahatrahv 500 päevamäära, s.o 14 000 kr. X Linnavalitsuse kasuks mõisteti kohtualuselt välja 31 524 kr. Kohus tuvastas, et A. B. oli ametiisik. Ta omas volikogus ametiseisundit ja tal olid juhtimise, organiseerimise, materiaalsete väärtuste liikumist korraldavad ja võimuesindaja ülesanded. A. B. andis ebaseaduslikke käskkirju, millega määras enesele preemia, lisatasu või toetuse. Preemia ja lisatasu on töötasu alaliigid. Töötasu määramine volikogu esimehele oli aga volikogu ainupädevuses. Kohus kvalifitseeris A. B. tegevuse korduva riisumisena seetõttu, et iga kuriteoepisoodi juhul tuvastati kohtualuse tahtlus konkreetsel ajal ja konkreetses mahus riisumiseks. Süüdistusest jäeti välja süüdlase korralduses oleva vara omastamine. Kohus märkis, et vara riisumine toimus just ebaseaduslike korraldustega.
11. Kohtla-Järve Linnakohtu
12. jaanuari
13. a otsuse peale esitas A. B. apellatsioonkaebuse. Ta palus tühistada linnakohtu süüdimõistva otsuse seoses kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise ja kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisega ning ta õigeks mõista.
14. Viru Ringkonnakohtu
15. aprilli
16. a otsusega jäeti linnakohtu otsus sisuliselt muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustus linnakohtu järeldustega A. B. süü tõendatuses ega pidanud AKKS § 29 lg-le 5 tuginedes neid vajalikuks korrata. Kriminaalkolleegium ei tuvastanud kriminaalmenetluse seaduse olulist rikkumist linnakohtus. Linnakohtu otsus muudeti üksnes selles osas, et 31 524.- kr mõisteti kohtualuselt välja mitte X Linnavalitsuse, vaid riigi kasuks.
17. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
18. aprilli
19. a otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse A. B. Ta taotleb tühistada eelnevad süüdimõistvad kohtulahendid, sest kohtud on kohaldanud ebaõigesti kriminaalseadust ja oluliselt rikkunud protsessiõiguse norme. Kassaator palub end õigeks mõista. MENETLUS RIIGIKOHTUS Menetlusosaliste põhjendused
20. Kriminaalseaduse ebaõige kohaldamine seisneb A. B. arvates selles, et kohtud on ebaõigesti kvalifitseerinud tema tegevuse KrK § 1411 järgi järgmistel põhjustel. 5.1 Ta ei ole ametiisik, vaid üksnes korraldas volikogu tööd. Tema töötasu kehtestati volikogu otsusega
21. aastal. Volikogu esimehele preemia maksmise korda volikogu välja ei töötanud. Ta sai volikogu esimehena põhipalga suurusele vastavat preemiat selleks ettenähtud vahenditest volikogu teadmisel ja heakskiidul. Kohtud ei ole viidanud konkreetsele õigusnormile, mida ta on preemiat saades rikkunud. 5.2 Kassaatori väitel puudus tal õiguspädevus linna raha iseseisvalt käsutada. Volikogu kinnitas eelarve ning selle koosseisus nägi ette volikogu palgafondi, millest maksti ka preemiad, toetused ja lisatasud. X Linnavalitsus ei ole tsiviilhagi esitanud seetõttu, et väljamakstud raha oli ette nähtud volikogu esimehe premeerimiseks ja linnale ei ole kahju tekitatud. 5.3 Ametiseisundi kuritarvitamise teel toimepandud riisumine eeldab otsest tahtlust. Kassaator väidab, et ta ei saanud aru oma teo ebaseaduslikkusest, tal puudub süü. Preemiate väljamaksmise selline praktika oli pikaajaline. Polnud alust arvata, et volikogu, kes kinnitas palgafondi ühe osana preemiafondi, ei näinud ette, et preemiat saab ka A. B. 5.4 Ta ei ole kuritegusid korduval toimepannud isik. KrK § 1411 lg 2 p-s 2 kirjeldatud kuritegu eeldab erisubjekti, st isikut, kes on eelnevalt süüdi tunnistatud dispositsioonis loetletud kuritegude toimepanemises. Kohtud on avalikkusele edastanud ebaõiget informatsiooni nagu ta oleks varem kohtulikult karistatud. Sellega on teotatud tema au, head nime ja inimväärikust.
22. Kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine väljendub kassaatori arvates selles, et kohtuotsused on motiveerimata. Kohtla-Järve Linnakohus ei ole käsitlenud temale süüksarvatud kuriteo objektiivset ja subjektiivset külge. Kuna linnakohtu otsuses puuduvad põhjendused, siis on väär ringkonnakohtu väide, et apellatsioonkaebuses esitatud väited on ümber lükatud I astme kohtu otsuses sisalduvate põhjendustega. 6.1 Kuna kedagi ei tunnistatud kriminaalasjas tsiviilhagejaks, siis puudub kohtul õigus mõista kohtualuselt välja kahju. Kassaator märgib, et juhul kui tsiviilhageja puudub, ei ole seadusega ette nähtud võimalust mõista kahju kohtualuselt välja riigituludesse.
23. Riigikohtu kriminaalkolleegium vaatas A. B. süüdistusasja läbi kolmeliikmelises koosseisus
24. juunil
25. a. Kriminaalasja lahendamisel tekkisid kolleegiumi liikmete vahel põhimõttelist laadi eriarvamused seaduse kohaldamisel ja seetõttu anti asi lahendamiseks kriminaalkolleegiumi kogu koosseisule.
26. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
27. septembril
28. a toimunud istungil toetas kaitsja kassatsioonkaebust ja palus A. B. õigeks mõista. Kaitsja märkis, et A. B. tegevuses puudub kuriteo koosseis. Ta ei ole ametiisik, kes oleks kuritarvitanud oma ametiseisundit ega riisunud võõrast vara. Palgafond oli eraldatud ja kinnitanud volikogu poolt ja sealt maksti ka preemiat volikogu esimehele. Asjaolu, et volikogu jättis preemiate ja toetuste maksmise korra välja töötamata, ei too kaasa volikogu esimehe kriminaalvastutust. Volikogu on
29. juuli
30. a otsusega kinnitanud A. B. määratud ja väljamakstud preemiad, hüvitised ja lisatasud. Mingit varalist kahju pole tekitatud. Prokuröri arvates on A. B. süüdimõistmine põhjendatud ja kuritegu õigesti kvalifitseeritud korduva riisumisena ametiseisundi kuritarvitamise teel. Kassatsioonkaebuses sisalduvad väited ei ole aluseks eelnevate kohtulahendite tühistamiseks. Süüdimõistetu oli volikogu esimehena ametiisik ja tal ei olnud õigust määrata enesele preemiat, toetust või lisatasu. A. B. sai alusetult preemiat, sest vastav kord oli volikogu poolt välja töötamata, ja seetõttu on põhjendatud temalt 31 542 kr väljamõistmine riigituludesse. Riigikohtu seisukoht
31. Põhiseaduse § 154 kohaselt otsustavad ja korraldavad kõiki kohaliku elu küsimusi kohalikud omavalitsused, kes tegutsevad seaduste alusel iseseisvalt. Kohalikul omavalitsusel on iseseisev eelarve. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 22 p-de 1 ja 20 (1996 ja 1997 aastatel kehtinud redaktsioonis) alusel kuulub volikogu ainupädevusse eelarve vastuvõtmine ja muutmine ning selle täitmise aruande kinnitamine, samuti volikogu esimehele töötasu määramine.
32. X Linnavolikogu otsustas
33. märtsil
34. a kehtestada volikogu esimehe, linnapea, linnavalitsuse liikmete ametipalga eraldi otsusega (tl 156).
35. märtsil
36. a on volikogu alalise eelarve komisjon toetanud ettepanekut kehtestada volikogu esimehe ja linnapea kuupalgamääraks 14 000 kr ja otsustanud esitada see ettepanek kinnitamiseks volikogule (tl 15). Kuid kriminaalasja materjalides ei ole X Linnavolikogu otsust volikogu esimehele A. B. ametipalga kehtestamise kohta. Toimikus on üksnes õiendid, mis kajastavad X Linnavolikogu palgafondi plaani ja kulutamist kroonides aastatel 1996, 1997 ja 1998 (tl 11-12). Õienditest ei nähtu, millistest kuluartiklitest ja kelle töötasust koosneb volikogu palgafond.
37. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et seadus ei reguleeri volikogu esimehele toetuse, lisatasu või preemia maksmist. Seda küsimust ei reguleerita ka X Linna põhimääruses. X Linnavolikogu kantselei juhataja E. S. on
38. detsembril
39. a teatanud, et .X Linnavolikogu poolt ei ole vastu võetud toetuste ja preemiate maksmise korda (tl 14).
41. juuli
42. a otsusega nr 203 on X Linnavolikogu kinnitanud X linna eelarve töötasufondist ajavahemikul
43. november
44. a kuni
45. märts
46. a volikogu esimehele määratud ja välja makstud preemiad, hüvitised ja lisatasud (tl 79-80). Sellest otsusest nähtub, et volikogu on
47. märtsil
48. a vastu võtnud määruse nr 56, mis kehtestas toetuste andmise korra. Osutatud otsust kriminaalasja materjalide juures ei ole ja seetõttu ei ole teada, kellele ja milliste toetuste andmise korda volikogu reguleeris.
49. Kohtla-Järve Linnakohus on tuvastanud, et A. B. on alla kirjutanud neljale käskkirjale, mille alusel maksti välja linnavolikogu kantseleitöötajatele, k.a temale endale, toetus või lisatasu. Riigikohus nõustub linnakohtu järeldusega, et A. B. ei olnud volikogu kantselei töötaja. Ta oli volikogu esimees, kes vastavalt linna põhimäärusele korraldas volikogu tööd, esindas X linna ja selle volikogu, kirjutas alla volikogu poolt vastuvõetud määrustele ja otsustele, andis välja käskkirju kantselei sisemise töö korraldamiseks. Seega oli A. B. ametiisik, sest ta oli võimuesindaja ja täitis juhtimisülesandeid.
50. Riigikohus ei nõustu linnakohtu järeldustega, et A. B. korralduses ei olnud volikogu palgafondi raha, samuti kassatsioonkaebuses sisalduva väitega, et A. B. puudus õiguspädevus nimetatud raha suhtes. Tunnistajate V. K. ja L. J. ütlustest nähtub, et volikogule eelarves ette nähtud rahalisi vahendeid käsutas volikogu esimees. Volikogu palgafond sisaldas nii esimehe kui ka kantseleitöötajate palga ja preemiad. Ka enne
51. aastat oli volikogu esimehe premeerimine toimunud esimehe käskkirjaga. Selline praktika jätkus kuni
52. aastani. Kui vastaval kuluartiklil oli raha olemas, siis oli võimalus maksta preemiat või lisatasu volikogu esimehele ja kantseleitöötajatele. Kohtualune A. B. ja tunnistaja E. S. on andnud ütlusi, et nii volikogu esimehe, volikogu kantselei töötajate töötasudeks ja premeerimiseks ning volikogu liikmete tasustamiseks määratud summad olid kajastatud ühel ja samal eelarve kulureal. Palgafond oli ühtne. Palgafondi kulutused ei ületanud volikogu poolt planeeritud ja kinnitatud kulutusi. Tunnistajate ütlused lahknevad selles, kas tegemist oli volikogu või volikogu kantselei palgafondiga. Selle küsimuse objektiivseks lahendamiseks oleks pidanud kohus tutvuma linna eelarve ja volikogu vastavate otsustega, mida aga tehtud pole, sest kriminaalasjas neid dokumente ei ole. Õiguslikult määrav on aga tuvastatud asjaolu, et A. B. korralduses oli nii tema kui ka kantseleitöötajate palgafondi moodustav raha. Siinjuures märgib Riigikohus, et linnakohtu seisukoht, et A. B. süüdistusest tuleb välja jätta "korralduses oleva vara omastamine" välistab tema kriminaalvastutusele võtmise riisumise eest ametiseisundi kuritarvitamise teel. Vara olemine ametiisiku korralduses moodustabki tema õiguspädevuse selle vara suhtes. Riisumine KrK § 1411 järgi on võimalik üksnes juhul kui isikul on volitused vara valdamiseks, kasutamiseks või käsutamiseks.
53. Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et toetuste, lisatasude või preemiate maksmine X Linnavolikogu esimehele oleks pidanud toimuma volikogu poolt vastu võetud korra alusel. Kuid asjaolu, et see kord oli kindlaks määramata, ei too automaatselt kaasa kriminaalvastutust riisumise eest ametiseisundi kuritarvitamise teel.
54. Käsitletavas kriminaalasjas on tuvastatud, et volikogu kinnitas esimehele ja kantseleitöötajatele palgafondi märksa suurema kui summeeritud töötasud. Süüdistuses märgitud käskkirjade alusel väljamakstud summade näol oli sisuliselt tegemist toetustega, sest nii volikogu esimehele kui ka kantseleitöötajatele on raha määratud ühesugustel alustel - kuupalga või poole kuupalga suuruses (tl 29-32). Linnavolikogus ja linnavalitsuses oli aastate jooksul väljakujunenud ebaõige praktika, et juba palgafondi kinnitamisel nähti ette täiendavad summad toetusteks, lisatasudeks ja preemiateks, ilma nende määramiseks ja väljamaksmiseks vastavat korda omamata. Riigikohus leiab, et X Linnavolikogu, kinnitades suurema palgafondi, andis sellega eelneva nõusoleku A. B. vastavate summade saamiseks. Seda väidet kinnitab ka asjaolu, et
55. juulil
56. a on volikogu tagantjärele aktsepteerinud kõik A. B. poolt allkirjastatud käskkirjade alusel toimunud väljamaksed (tl 79-80). Jätkates väljakujunenud praktikat,1 vormistas volikogu kantseleijuhataja käskkirjad, millele kirjutas alla volikogu esimees. Ametiseisundi kuritarvitamise teel saab riisuda üksnes otsese tahtlusega. Tahtluse sisusse kuulub ka süüdlase teadmine, et tal pole õigust sellele varale. A. B. tegutses teadmises, et temale ja volikogu kantseleitöötajatele on volikogu palgafondi kinnitades ette näinud lisaraha ja tal on selle saamiseks õigus. Seega puudub A. B. tegevuses KrK § 1411 järgi kvalifitseeritava kuriteo subjektiivne külg ja ta tuleb õigeks mõista kuriteo koosseisu puudumise tõttu. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 43 lg-st 2, § 63 p-st 3, § 64 p-st 2 ja § 65 lg-st 3 ning KrMK § 89 lg-st 5, Riigikohtu kriminaalkolleegium o t s u s t a s:
57. Tühistada Kohtla-Järve Linnakohtu
58. jaanuari
59. a ja Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
60. aprilli
61. a otsused A. B. süüdimõistmises KrK § 1411 lg 2 p 2 järgi.
62. Mõista A. B. õigeks süüdistuses KrK § 1411 lg 2 p 2 järgi.
63. A. B. kassatsioonkaebus rahuldada ja kassatsioonkautsjon tagastada.
64. Kohtukulu, tasu kaitsja esinemise eest Riigikohtus, võtta riigi kanda. Kohtuotsus jõustub
65. oktoobril
66. a, on lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu. Eesistuja Jüri Ilvest Liikmed Ott Järvesaar, Lea Kivi, Jüri Rätsep, Peeter Vaher