3-3-1-41-00 OTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 31. oktoobril 2000 Tööinspektsiooni Tallinna ja Harjumaa Tööinspektsiooni kassatsioonkaebuse läbivaatamine tööinspektsiooni pädevuse määratlemise asjas R

) § 26 lg. 4 p. 2 alusel AS-le Hansatee Grupp ettekirjutuse nr. RH-10 ja

1. oktoobril 1999 ettekirjutuse nr. RH-12 seoses tööajarežiimi ebaseadusliku muutmisega. Ettekirjutustes nõuti nende viivitamatuttäitmist. Inspektsiooni juhataja ei rahuldanud
2. oktoobri
3. a. otsusega nr. 1 ja
4. novembri
5. a. otsusega nr. 2 AS Hansatee Grupp kaebusi ning jättis ettekirjutused jõusse. AS Hansatee Grupp esitas Tallinna Halduskohtule kaebused Tööinspektsiooni Tallinna ja Harjumaa Tööinspektsiooni tööinspektori ülalnimetatud ettekirjutuste ja tööinspektsiooni juhataja otsuste täielikult seadusevastaseks tunnistamiseks. Tallinna Halduskohtu
6. veebruari
7. a. otsusega haldusasjas nr. 3-2143/99 jäeti AS Hansatee Grupp kaebused rahuldamata põhjendusel, et tööinspektori ettekirjutustega ei ole eiratud Töölepingu seaduse §-des 64 ja 82 sätestatut ning alusetud on AS Hansatee Grupp väited, et muudetud tööajareţiim on töötajatele soodsam kui varasem kollektiivlepinguga kokku lepitu. AS Hansatee Grupp esitas Tallinna Halduskohtu selle otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
8. mai
9. a. otsusega haldusasjas nr. II-3/159/00 tühistati Tallinna Halduskohtu otsus ja tehti uus otsus. Ringkonnakohus leidis:
10. Töötervishoiu ja tööohutuse seadusest ning selle alusel kehtestatud õigusaktidest tuleneb tööinspektori õigus teha ettekirjutusi töötervishoidu, tööohutust ja töösuhteid reguleerivate õigusaktide nõuete täitmiseks ning kohaldada tööandjale vastutust. Nimetatud seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide reguleerimisalast väljapoole ei ole

§ 26lg.

4 p. 2 alusel võimalik riiklikku sundi kohaldada. Selle sätte alusel ei teosta tööinspektor riiklikku järelevalvet töösuhteid reguleerivate õigusaktide, sh. Töö- ja puhkeja seaduse nõuete täitmise üle. 2. Vaidlustatud ettekirjutustest, mis on antud

§ 26lg.

4 p. 2 alusel, ei nähtu, et tööandja pole täitnud nimetatud seaduse ja selle seaduse alusel kehtestatud aktide nõudeid ning ettekirjutustest ei selgu, kuidas tööandja poolt kehtestatud tööajarežiimi muutmine on vastuolus nimetatud aktides sätestatud nõuetega. 3. Kui tööinspektor saaks

§ 26lg.

4 p. 2 alusel teha ettekirjutusi töötervishoiu ja tööohutusega puutumuses mitteolevate õigusaktide täitmise tagamiseks, oleks kõiki töövaidlusi võimalik lahendada halduskorras.

1. Tööinspektori vaidlustatud ettekirjutuste tegemine oli seadusevastane ning seetõttu on seadusevastased ka Tööinspektsiooni Tallinna ja Harjumaa Tööinspektsiooni juhataja otsused, millega jäeti rahuldamata kaebused vaidlustatud ettekirjutuste tühistamiseks.
2. juunil 2000 esitas Tööinspektsiooni Tallinna ja Harjumaa Tööinspektsioon kassatsioonkaebuse, milles palutakse tühistada Tallinna Ringkonnakohtu otsus ja jätta jõusse Tallinna Halduskohtu
3. veebruari
4. a. otsus. Kassatsioonkaebuses väidetakse:
5. Ringkonnakohtu seisukoht ei tulene seadusest ja põhineb tööinspektori poolt teostatava riikliku järelevalve mõiste alusetult kitsendaval tõlgendusel.

§ 26lg.

1 kohaselt teostab tööinspektor riiklikku järelevalvet töötervishoidu ja tööohutust ning töösuhteid reguleerivate õigusaktide nõuete täitmise üle. Sama paragrahvi kolmandast lõikest tuleneb tema kohustus kontrollida ka töösuhteid reguleerivate õigusaktide nõuete täitmist ettevõtetes.

1. Tööinspektoril on seadusest tulenev õigus kohaldada riiklikku sundi kõigi tööõigusaktide, mitte ainult Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse ning selle seaduse alusel kehtestatud õigusaktide nõuete täitmise tagamiseks .
2. Ringkonnakohus on rikkunud kohtumenetluse norme, kuna kaevatavas kohtuotsuses pole käsitletud poolte esitatud seisukohti. Ringkonnakohtul on õigus kasutada täiendavaid õiguslikke argumente, kuid seadus ei näe ette ringkonnakohtu õigust jätta täielikult tähelepanuta apellatsioonkaebuse ja sellele esitatud vastuse väiteid. Ringkonnakohtu otsus väljendab seisukohta, mida kumbki pool pole kohtuvaidluse jooksul esile tõstnud.
3. Tööinspektori poolt ettekirjutuste tegemine tööõiguse aktide nõuete täitmiseks ei too kaasa töövaidluste lahendamist halduskohtus. Tööinspektorid teevad ettekirjutusi tööõiguse aktide nõuete otsese rikkumise korral, sekkumine pooltevahelistesse vaidlustesse ei ole tööinspektorite pädevuses. Kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leiab AS Hansatee Grupp, et kui vaidlustatud haldusakt on antud pädevust ületades, on ta seadusevastane iseenesest ja kohus ei pea kontrollima, kas akt on seadusevastane kaebuses märgitud põhjustel. Täiendavate õiguslike argumentide kasutamine kohtuotsuse põhjendavas osas pole apellatsioonkaebuse piiride ületamine. AS Hansatee Grupp on seisukohal, et ta ei ole rikkunud töötervishoidu, tööohutust ega töösuhteid reguleerivate õigusaktide sätteid ega jätnud täitmata neis sätestatud nõudeid. Tööinspektsiooni tööinspektor ja inspektsiooni juhataja ei ole pädevad halduskorras lahendama kollektiivlepingu tõlgendamisest tekkinud vaidlust. Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud protsessiosalised, Riigikohtu halduskolleegium leidis:
4. Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 1 kohaselt sätestab nimetatud seadus töökeskkonna suhtes esitatavad töötervishoiu ja tööohutuse nõuded, tööandja ja töötaja kohustused tervisele ohutu töökeskkonna loomisel, töötervishoiu ja tööohutuse korralduse ettevõtte ja asutuse ning riigi tasandil, asjaomaste vaidluste lahendamise korra ning vastutuse töötervishoiu ja tööohutuse nõuete täitmata jätmise eest. Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse teine peatükk käsiteleb töökeskkonda.

§ 3lg.

1 kohaselt on töökeskkond ümbrus, milles inimene töötab. Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 2 annab töötervishoiu ja tööohutuse määratlused. Selle paragrahvi esimese lõike kohaselt mõistetakse selles seaduses töötervishoiuna töötaja tervisekahjustuse vältimiseks töökorraldus- ja meditsiiniabinõude rakendamist, töö kohandamist töötaja võimetele ning töötaja füüsilise, vaimse ja sotsiaalse heaolu edendamist. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt mõistetakse tööohutusena töökorraldusabinõude ja tehnikavahendite süsteemi sellise töökeskkonna seisundi saavutamiseks, mis võimaldab töötajal teha tööd oma tervist ohtu seadmata. 2. Vabariigi Valitsuse seaduse § 72 lg. 1 kohaselt sätestatakse ametite ja inspektsioonide pädevus riikliku järelevalve teostamisel ning riikliku sunni kohaldamisel seadusega.

§ 25

kohaselt on Tööinspektsioon Sotsiaalministeeriumi valitsemisalas tegutsev valitsusasutus, kelle põhiülesanne on korraldada riiklikku järelevalvet töökeskkonnas töötervishoidu ja tööohutust ning töösuhteid reguleerivate õigusaktide nõuete täitmise üle ning kohaldada riiklikku sundi seadusega ettenähtud alustel ja ulatuses.

§ 26lg.

1 sätestab, et tööinspektor on Tööinspektsiooni ametnik, kes teostab riiklikku järelevalvet töötervishoidu ja tööohutust ning töösuhteid reguleerivate õigusaktide nõuete täitmise üle.

§ 26lg.

4 p. 2 kohaselt on tööinspektoril õigus teha ettekirjutusi töötervishoidu, tööohutust ja töösuhteid reguleerivate õigusaktide nõuete täitmata jätmise korral ja kontrollida ettekirjutuste täitmist. Nendes sätetes nimetatud nõuete all ei saa tingimusteta mõista kõikide töösuhteid reguleerivate õigusaktide nõudeid. Tööohutuse ja töötervishoiu seaduses paiknevate tööinspektsiooni pädevust reguleerivate sätete alusel saab tööinspektsioon riiklikku sundi kohaldada üksnes nimetatud seaduse rakendusala ulatuses, milleks on töökeskkonna suhtes esitatavad töötervishoiu ja tööohutuse nõuded, tööandja ja töötaja kohustused tervisele ohutu töökeskkonna loomisel, töötervishoiu ja tööohutuse korraldus.

1. Tööõigus kuulub nii traditsiooniliselt kui ka olemuslikult valdavalt eraõigusesse, kus toimivad eraõigusele omased õiguskaitsevahendid. Avalik-õiguslike vahendite kasutamist tööõiguses saab lubada piiratud ulatuses sfääris, kus teatud töösuhted on seotud üldise ehk avaliku huviga. Kui avalikust huvist lähtuvalt leitakse olevat vajalik kaitsta töösuhteid avalik-õiguslike vahenditega, siis saab see toimuda üksnes seaduse alusel.
2. Sotsiaalministri
3. septembri
4. a. määrusega nr. 34 kinnitatud Tööinspektsiooni põhimääruse punkti 6 alapunkti 3 kohaselt on tööinspektsioonil oma ülesannete täitmiseks õigus teha tööandjale ettekirjutisi üksikjuhtude kohta tööohutust, töötervishoidu ja töösuhteid reguleerivate õigusaktide rikkumise korral ja kontrollida ettekirjutise nõuete täitmist. Õigus teha ettekirjutusi ei saa tuleneda aga põhimääruse sellest sättest. Avalik võim on õigustatud tegutsema üksnes siis, kui seadus annab selleks volituse. Avaliku võimu sekkumine eraõiguslikku sfääri saab toimuda seadusega kindlaks määratud tingimustel ja ulatuses. Seaduslikkuse põhimõtte kohaselt peavad kõik haldusorganite poolt antud õigusaktid olema kooskõlas põhiseaduse ja seadustega. Ka tööinspektori pädevus, sealhulgas töösuhte poolte eraõiguslikesse suhetesse sekkumisel, võib tuleneda üksnes seadusest. Tööinspektsiooni põhimäärus ei saa anda tööinspektsioonile ulatuslikumaid volitusi kui seadus ette näeb.
5. Käesolevas haldusasjas on vaidluse objektiks tööinspektori poolt Töölepingu seaduse mittetäitmise kohta tehtud ettekirjutused. Töölepingu seaduse erinevates sätetes on reguleeritud tööinspektori pädevus ja ülesanded nimetatud seaduse rakendusalas, kuid ühestki sättest ei tulene tööinspektori õigus teha ettekirjutusi selle seaduse nõuete täitmatajätmise korral. Tööinspektor, tehes tööandjale ettekirjutused seoses tööajareţiimi muutmisega, märkis nõude alusena Töölepingu seaduse paragrahvi 16 ja tugines

§-le 26 lg. 4 p. 2, kuid pole täpsustanud vaidlustatud ettekirjutustes, millist puutumust omab tööandja poolt tööajarežiimi muutmine Töötervishoiu ja tööohutuse seadusega reguleeritava valdkonnaga ning milliseid nimetatud seadusest tulenevaid nõudeid tööaja režiimi muutmisega on rikutud. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et tööinspektoril ei ole võimalik kohaldada riiklikku sundi Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse ning selle alusel kehtestatud õigusaktide reguleerimisalast väljapoole. Samas pole aga välistatud

§ 26lg.

4 p. 2 alusel ettekirjutuste tegemine muudes töösuhteid reguleerivates õigusaktides sisalduvate nõuete mittetäitmise korral, kui sellega rikutakse töökeskkonna suhtes esitatavaid töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid või takistatakse nõuetekohast tegevust tervisele ohutu töökeskkonna loomisel ja vastava tegevuse korraldamist. Käesolevas haldusasjas on tuvastatud, et vaidlustatud ettekirjutustest ei nähtu, kuidas tööandja poolt tööajarežiimi muutmine on vastuolus Tööohutuse ja töötervishoiu seaduse või selle seaduse alusel antud õigusaktidega. Igal sunni rakendamise juhul peab tööinspektor kindlaks tegema, millistest õigusaktidest tulenevate nõuete rikkumisega on tegemist ning millisest õigusaktist tuleneb tööinspektsiooni pädevus järelevalve teostamiseks ja sunni kohaldamiseks.

1. Riigikohtu halduskolleegium leiab, et ringkonnakohus pole asja läbivaatamisel rikkunud HKMS § 34 lg.
2. Kuna ringkonnakohus on asunud seisukohale, et tööinspektori vaidlustatud ettekirjutused on antud pädevust ületades ja seega seadusevastased, ei pidanud kohus kontrollima, kas aktid on seadusevastased kaebuses märgitud põhjustel. Ülaltoodud põhjustel ei kuulu Tööinspektsiooni Tallinna ja Harjumaa Tööinspektsiooni kassatsioonkaebus rahuldamisele. Juhindudes HKMS § 72 lg. 1 p. 1 ja 90 lg. 2, Riigikohtu halduskolleegium otsustab: Jätta Tööinspektsiooni Tallinna ja Harjumaa Tööinspektsiooni kassatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
3. mai
4. a. otsus haldusasjas nr. II3/159/00 muutmata. Arvata kautsjon riigituludesse. Otsus jõustub
5. oktoobril 2000 teatavaks tegemisest. Tõnu Anton, Jüri Põld, Hele-Kai Remmel