KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 3. novembril 2000. a 3‑1‑1‑98‑00 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Ott Järvesaar ning liikmed Eerik Kergandberg ja Lea Kivi vaatas 3. oktoobri

§ 17lg 6 järgi.

Avalikust kohtuistungist võtsid menetlusosalistena osa E.M. kaitsja vandeadvokaat Mart Sikut, A.L. kaitsja vandeadvokaat Toomas Alp ja riigiprokurör Marge Püss. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viljandi Maakohtu
2. veebruari
3. a kohtuotsusega mõisteti õigeks A.K. süüdistuses KrK § 1481 lg 7 järgi, E.M. ja A.L. süüdistuses KrK

§ 17lg 6 järgi ning E.M. veel ka süüdistuses Kr

K § 185 lg 2 järgi. Sama kohtuotsusega tunnistati E.M. ja A.L. süüdi KrK § 143 lg 2 p 1, 11 ja 2 järgi ning mõisteti kummalegi karistuseks kolm aastat vabadusekaotust, mille kandmisest nad vabastati KrK § 47 alusel tingimuslikult katseajaga kolm aastat. E.M-lt ja A.L-lt mõisteti solidaarselt välja 182 823. 51 krooni Viljandi Maksuameti kasuks. 2. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonkaebused kohtualuste E.M. ja A.L. kaitsjad M. Sikut ja T. Alp, kes taotlesid kohtualuste õigeksmõistmist ka KrK

§ 17lg 6 järgi.

Viljandi Prokuratuuri prokurör M. Janson esitas kohtuotsuse peale apellatsioonprotesti, milles taotles A.K. süüdimõistmist KrK § 1481 lg 7 järgi ning E.M. ja A.L. süüdimõistmist KrK §

§ 17lg 6 järgi.

1. Tartu Ringkonnakohtu
2. mai
3. a otsusega tühistati Viljandi Maakohtu
4. veebruari
5. a otsus osaliselt ja tehti uus otsus. 3.
6. Maakohtu otsus tühistati A.K. õigeksmõistmises KrK § 1481 lg 7 järgi ning E.M. ja A.L. õigeksmõistmises KrK §

§ 17lg 6 järgi, E.M. ja A.L. süüditunnistamises ja karistamises Kr

K § 143 lg 2 p 1, 11, 2 järgi ning E.M-lt ja A.L-lt Viljandi Maksuameti kasuks väljamõistetud tsiviilhagi ja kohtukulude väljamõistmise osas. 3.2. Uue otsusega tunnistati A.K. süüdi KrK § 1481 lg 7 järgi ning E.M. ja A.L. tunnistati süüdi KrK §

§ 17lg 6 järgi.

Kõigile süüdimõistetutele mõisteti karistuseks kolm aastat vabadusekaotust, mille kandmisest nad vabastati KrK § 47 lg 1 ja lg 3 ning § 471 lg 1 alusel tingimuslikult katseajaga kolm aastat. Viljandi Maksuameti kasuks mõisteti süüdimõistetutelt solidaarselt välja 182 823.51 krooni. 3.

1. E.M. ja A.L. tunnistati süüdi KrK § 148¹ lg 7 ja § 17 lg 6 järgi selles, et nad
2. augustil
3. a ostsid 100% AS M aktsiaid ning vormistasid ostu A.K. teadmata viimase nimele. AS M on alates
4. aprillist
5. a V Maksuametis arvel riigieelarvesse makse tasuva ettevõttena. E.M. ja A.L., kasutades ära A.K. mõjutatavust, veensid teda olema AS direktor. Selle ettepanekuga A.K. ka nõustus. E.M. ja A.L. lubasid A.K-le, et nad ise teostavad kõik tehingud AS nimel ja koostavad kõik vajalikud dokumendid ning esitavad talle allakirjutamiseks. A.K. pidi käima ka pangas AS M arvele laekunud raha välja võtmas. E.M. ja A.L. jätsid aga tulu- ja käibemaksu tasumata jätmise eesmärgil koostamata ja A.K-le allakirjutamiseks esitamata tulumaksuseaduse § 27 ja käibemaksuseaduse § 17 järgi maksuametile esitamisele kuuluvad AS M tulu- ja käibemaksudeklaratsioonid. A.K. oli AS M omanikuna võtnud endale kohustuse tagada aktsiaseltsi tulu- ja käibemaksudeklaratsioonide õigeaegne esitamine, kuid oma piiratud vaimsete võimete tõttu ei olnud võimeline neid iseseisvalt koostama ja esitama. Seetõttu jäid ajavahemikus
6. detsember
7. a kuni
8. juuni
9. a AS M tulu- ja käibemaksudeklaratsioonid maksuametile esitamata. Selle tulemusena jäi riigieelarvesse tasumata käibemaksuna kokku 74 790.95 kr ja tulumaksuna kokku 108 032.56 kr. Seega aitasid E.M. ja A.L. kaasa A.K. poolt käibemaksudeklaratsioonide esitamisest tahtlikule kõrvalehoidmisele ja muu maksukorralduse seaduses sätestatud maksude (tulu- ja käibemaks) suures ulatuses tasumisest kõrvalehoidumisele selleks kohustatud pädeva ametiisiku poolt, mis seisnes eelnevas lubaduses koostada ja esitada ettevõtte tegevuseks vajalikud dokumendid ja lubatu tahtlikus tegematajätmises.
10. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium ei nõustunud Viljandi Maakohtu põhjendustega, A.K. õigeksmõistmises KrK § 148¹ lg 7 järgi ja E.M. ja A.L. õigeksmõistmises KrK § 148¹ lg 7 ja § 17 lg 6 järgi. Ringkonnakohus leidis, et A.K., olles AS M direktor, oli kohustatud vastutama aktsiaseltsi kogu raamatupidamise korraldamise, sealhulgas ka riigimaksude tasumise eest, mida ta aga ei teinud. Maksukorralduse seaduse §‑de 271 ja 272 kohaselt varjas A.K. AS M tulusid ja käivet, sest jättis esitamata tulu- ja käibemaksudeklaratsioonid. Samas sai A.K. sellise tegevuse eest isiklikku kasu aktsiaseltsi dokumentidele allkirjade andmise eest. Sellist tegevust tuleb käsitleda kui teadlikku tegevust riigimaksude mittetasumisel ja kuna sellega tekitati suur kahju, siis tuleb see kvalifitseerida kuriteona KrK § 1481 lg 7 järgi. Ringkonnakohus märkis, et A.K. oli AS M direktor ning pidi seega vastutama aktsiaseltsi tegevuse eest. Kuigi tegelikult juhtisid aktsiaseltsi tegevust E.M. ja A.L., ei saa neid vaadelda pädevate isikutena, kes olid kohustatud esitama maksuametile tulu- ja käibemaksudeklaratsioone riigimaksude tasumiseks. E.M. ja A.L. aitasid oma tegevusega kaasa A.K. poolt kuriteo toimepanemisele, mis seisnes selles, et kasutades ära A.K. kergesti mõjutatavust, veensid teda asuma aktsiaseltsi direktoriks ja tegelesid aktsiaseltsi sisulise juhtimisega. Just nemad teostasid tehinguid, milliste tulemusena laekus aktsiaseltsi arvele raha, millelt tuli maksta riigimakse. Nende käes oli ka aktsiaseltsi pitsat ning nemad võtsid pangast välja aktsiaseltsi raha. Seetõttu tuleb nende tegevus kvalifitseerida kuriteona KrK §

§ 17lg 6 järgi.

MENETLUS RIIGIKOHTUS

1. A.K. osas ei ole Tartu Ringkonnakohtu
2. mai
3. a otsust kassatsiooni korras vaidlustatud. Kassatsioonkaebused ringkonnakohtu otsuse peale esitasid süüdimõistetute E.M. ja A.L. kaitsjad vandeadvokaadid M. Sikut ja T. Alp, kes taotlevad E.M. ja A.L. õigeks mõistmist. 5.1 Kassaatorid leiavad, et ringkonnakohus on vääralt tõlgendanud KrK § 1481 järgi karistamisele kuuluva erisubjekti mõistet ning on loonud Raamatupidamise korraldamise ja raamatupidamisandmete õigsuse eest isikliku vastutuse kehtestamise seadusega vastuolus oleva uue vastutava isiku, s.o direktori. Nimetatud seaduse § 3 p 2 määratleb tippjuhi mõiste, kelleks Äriseadustiku kohaselt saab olla üksnes aktsiaseltsi juhatuse liige ning kes ei saa oma vastutust delegeerida. AS M juhatuse liikmeks oli aga S.S.. 5.2 Äriseadustiku kohaselt ei pea aktsiaseltsi juhatuse liige olema aktsionär. Samuti peab juhatuse liikme valimiseks olema tema kirjalik nõusolek, mida A.K. ei ole andnud. Ainuomanikuna pole ta ennast juhatusse ka nimetanud. Maksuamet pole kontrollinud ettevõtteregistri andmeid AS M juhatuse kohta ning on paljasõnaliselt väitnud, et aruandekohustuslik isik ettevõtte raamatupidamise suhtes oli A.K.. Kassaatorid peavad oluliseks märkida, et ainult aktsiate ostmisega ei omandanud A.K. tippjuhi staatust ega saa seega olla vastutav majandusüksuse raamatupidamise korraldamise eest. Sellest tulenevalt ei saa ka E.M-le ja A.L-le inkrimineerida nimetatud kuriteole kaasaaitamist. 5.
4. Kaitsjad leiavad, et teo kvalifitseerimisel KrK § 1481 järgi ei oma tähtsust kellele maksude maksmata jätmisest saadud raha edasi anti, kuid just selle fakti kaudu on püütud E.M-le ja A.L-le inkrimineerida KrK § 1481 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemine.
5. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
6. mai
7. a otsus on seaduslik ja põhjendatud ning puuduvad alused selle kassatsioonikorras tühistamiseks. 6.
8. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei pea põhjendatuks kaitsjate väidet, et Raamatupidamise korraldamise ja raamatupidamisandmete õigsuse eest isikliku vastutuse kehtestamise seaduse § 3 p‑s 2 nimetatud tippjuhiks saab Äriseadustiku §‑de 308 ja 309 kohaselt olla üksnes aktsiaseltsi juhatuse liige. Raamatupidamise korraldamise ja raamatupidamisandmete õigsuse eest isikliku vastutuse kehtestamise seaduse § 3 p 2 kohaselt on tippjuhiks selle seaduse mõttes raamatupidamiskohustuslikku majandusüksust juhtiv omanik või selle üksuse juht, kes vastutab kogu majandustegevuse eest otseselt omaniku või omanike (aktsionäride, osanike, kohaliku omavalitsuse või riigi) ees. Ühes raamatupidamiskohustuslikus majandusüksuses võib käesoleva seaduse mõistes olla ainult üks tippjuht. Sama seaduse § 4 lg 1 kohaselt kannab täielikku isiklikku vastutust kogu majandusüksuse raamatupidamise korralduse, dokumentatsiooni ja informatsiooni säilimise eest; tippjuht, kes ei saa oma vastutust kellelegi delegeerida. § 4 lg‑te 2 ja 3 kohaselt on tippjuht kohustatud määrama majandusüksuse töötajaskonnast raamatupidamise eest vastutava isiku, mis aga ei vabasta tippjuhti isiklikust vastutusest raamatupidamise korraldamise ja andmete õigsuse eest. Käesolevas kriminaalasjas on ringkonnakohus tuvastanud, et A.K. oli AS M ainuomanik, kuid raamatupidamise korraldamise kohustust ta ei täitnud. 6.
9. Alusetu on kaitsjate väide, et tegelikult oli AS M raamatupidamise korraldamise eest vastutavaks ametiisik äriregistrisse kantud S.S.. See on käesolevas kriminaalasjas uus faktiline asjaolu, mida esimese ega teise astme kohtud ei ole tuvastanud. Kohtud ei ole tuvastanud, et A.K. aktsiaseltsi ainuomanikuna oleks täitnud Raamatupidamise korraldamise ja raamatupidamisandmete õigsuse eest isikliku vastutuse kehtestamise seaduse § 4 lg‑st 2 tulenevat kohustust ja määranud AS-s M raamatupidamise eest vastutava isiku ja et selleks isikuks oleks määratud S.S.. AKKS § 65 lg 4 kohaselt ei või Riigikohus aga faktilisi asjaolusid tuvastada. Asjaolu, et ettevõtteregistrisse on kantud AS M juhatuse liikmena S.S., ei oma kriminaalasjas tähtsust, kuna ei ole tuvastatud tema seost AS M tegevusega peale A.K. poolt aktsiate ostmise teel aktsiaseltsi ainuomanikuks saamist, s.h süüdistuses märgitud ajavahemikul. 6.
10. Põhjendatud ei ole ka kaitsjate väide, et just AS M pangaarvelt raha väljavõtmise kaudu on E.M.le ja A.L.le inkrimineeritud KrK § 1481 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemine. Tartu Ringkonnakohtu otsusest nähtub et pangast AS M raha väljavõtmise fakti on ringkonnakohus lugenud vaid üheks asjaoluks, mis tõendab, et E.M. ja A.L. aitasid kaasa kuriteo toimepanemisele A.K. poolt. 6.
11. Tühistades maakohtu otsuse E.M. ja A.L. süüditunnistamises ja karistamises KrK § 143 lg 2 p 1, 11, 2 järgi on Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium kohtuotsuse resolutiivosa koostamisel rikkunud KrMK § 276 p 2 nõudeid, kuna on jätnud näitamata kohtualuste õigeksmõistmise kriminaalseaduse nimetatud paragrahvi, lõike ja punkti järgi. See viga on Riigikohtu kriminaalkolleegiumil võimalik parandada, tehes kohtuotsusesse vastava täpsustuse AKKS § 63 p 5 alusel. Eeltoodu alusel ja juhindudes AKKS § 63 p‑dest 1 ja 5 ning § 65 lg‑st 3 Riigikohtu kriminaalkolleegium o t s u s t a s:
12. Teha Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
13. mai
14. a otsusesse täpsustus ja mõista E.M. ja A.L. KrK § 143 lg 2 p 1, 11, 2 järgi õigeks.
15. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. Kaitsjate kassatsioonkaebused jätta rahuldamata. Kohtuotsus jõustub
16. novembril
17. a ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja: Ott Järvesaar Liikmed: Eerik Kergandberg, Lea Kivi