3-3-1-46-00 OTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 7. novembril 2000 Peep Lassi kassatsioonkaebuse läbivaatamine

§ 84

p. 2 kohaldamise asjas Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Jüri Põld ja Harri Salmann vaatas

1. oktoobril 2000 avalikul kohtuistungil läbi Peep Lassi kassatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
2. juuni
3. a. otsuse peale haldusasjas nr. II-3/171/
4. Protsessiosalisena võttis istungist osa Peep Lassi esindaja vandeadvokaat Jüri Leppik. Juures oli halduskolleegiumi sekretär Tiiu Varend. P. Lass vabastati teenistusest vastavalt rahandusministri
5. oktoobri
6. a. käskkirjale nr. 71k "

§ 84

p 1 ja 2 sätestatud distsiplinaarsüütegude- teenistuskohustuste täitmata jätmise või mittenõuetekohase täitmise ning ametiasutusele varalise kahju tekkimise eest usalduse kaotuse tõttu". Käskkirja kohaselt sõlmis Rahandusministeeriumi asekantslerina töötanud P. Lass

1. aprillil 1999 ostu-müügi lepingu, mille alusel võõrandati Rahandusministeeriumi valduses olev riigivara, sõiduauto Audi A6 füüsilisele isikule, rikkudes Riigivaraseaduse § 27, 28 ja 32 lg. 3, kuna P. Lassil puudus volitus allkirjastada riigivara võõrandamise leping ning riigivara ei müüdud avalikul enampakkumisel. Lepingu sõlmimine põhjustas Rahandusministeeriumi hinnangul riigile olulist varalist kahju, kuna riigivara müüdi füüsilisele isikule sõiduki turuhinnast odavamalt, st. sama hinnaga, millega ministeerium ostis sõiduauto äriühingult, kes tegi riigile kui olulisele kliendile märkimisväärse hinnasoodustuse. Rahandusministeeriumi põhimääruse kohaselt asekantsler riigivara ja omandireformi küsimustes jälgib ja analüüsib riigivara arvestuse täpsust ja sellega tehtavate tehingute efektiivsust. P. Lass rikkus ülalnimetatud lepingu sõlmimisega neid teenistuskohustusi jämedalt.
2. novembril 1999 esitas P. Lass Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada rahandusministri
3. oktoobri
4. a. käskkiri nr. 71k täielikult seadusevastaseks, ennistada kaebaja teenistusse ja mõista välja tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest. Hilisema taotluse kohaselt palus P. Lass lugeda teenistussuhe lõppenuks ja vabastada ta teenistusest omal algatusel ning kohustada Rahandusministeeriumi maksma hüvitust kuue kuu ametipalga ulatuses vastavalt

§-le 135 lg.

1. Tallinna Halduskohtu
2. veebruari
3. a. otsusega haldusasjas nr. 3-605/2000 tunnistati P. Lassi distsiplinaarkaristusena teenistusest vabastamine ebaseaduslikuks ja rahandusministri
4. oktoobri
5. a. käskkiri nr. 71k seadusevastaseks. Kohus tegi Rahandusministeeriumile ettepaneku asi uuesti läbi vaadata ja teha uus otsus, millega muuta teenistussuhte lõpetamise alust ja lugeda kaebaja teenistusest vabastatuks tema enda algatusel, ning mõistis Rahandusministeeriumilt P. Lassi kasuks välja kuue kuu ametipalga suuruse hüvituse, kuna kaebaja loobus ennistamisest. P. Lass ja Rahandusministeerium esitasid halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebused. Ringkonnakohtu
6. juuni
7. a. otsusega haldusasjas nr. II-3/171/00 tühistati halduskohtu otsus ja tehti uus otsus. Ringkonnakohus jättis rahuldamata P. Lassi apellatsioonkaebuse ning rahuldas Rahandusministeeriumi apellatsioonkaebuse. Ringkonnakohus nõustus halduskohtu järeldustega distsiplinaarkaristuse määramise tähtaja osas. Distsiplinaarsüüteost teadasaamise ajaks ei saa pidada
8. aprilli 1999, mil tehingust sai teada sel ajal rahandusministeeriumi kantslerina töötanud A. Lellep, kes oli ise kõnealuse tehingu üheks pooleks.
9. aprillil 1999 ametisse asunud Rahandusministeeriumi uus kantsler A. Järvan ei olnud tehingust teadlik teenistusse astudes, vaid alles
10. oktoobrist 1999, mil Kaitsepolitsei küsis temalt selgitusi auto müügiga seonduvate dokumentide kohta. Asjas pole tõendatud, et ministrile said P. Lassi süüteoga seonduvad dokumendid, mille alusel oleks olnud võimalik otsustada tema distsiplinaarkorras karistamise küsimust, teatavaks enne Kaitsepolitsei poolt
11. septembril 1999 Rahandusministeeriumis teostatud läbiotsimist. Kuna nii kantsler kui minister, kellele asekantsler ametialaselt allus, said tehingust teada peale
12. septembril 1999 toimunud läbiotsimist, määrati distsiplinaarkaristus P. Lassile kuu aja jooksul nimetatud sündmusest ja distsiplinaarkaristuse määramise tähtaja kulgemise alguse täpse kuupäeva tuvastamine ei ole antud juhul oluline. Ringkonnakohus leidis:
13. Halduskohus on tuvastanud, et P. Lass ei vaidlusta volituste puudumist ministeeriumi nimel tehingu sõlmimiseks ega tema poolt teenistuskohustuste rikkumist. Ministri seisukohta auto soetamise mittevajalikkuse kohta ei saa käsitleda auto müügi korraldusena.
14. Väär on P. Lassi apellatsioonkaebuse väide, et tehinguga vormistati ministeeriumi loobumine riigihanke korras auto omandamisest. Vastavalt
15. aprilli
16. a. lepingule Rahandusministeerium müüs ja A. Lellep ostis sõiduauto.
17. Käskkirjas on hinnang, et ostu-müügilepingu sõlmimisega rikkus P. Lass teenistuskohustusi jämedalt. Teenistusest vabastamist ja vastavat käskkirja ei saa lugeda motiveerimatuks ja seadusevastaseks üksnes seetõttu, et vaidlustatud käskkirjas ei ole põhjendatud, miks toimepandud rikkumist hinnatakse jämedaks teenistuskohustuste rikkumiseks.
18. Kui ametnik võõrandab ebaseaduslikult riigile kuuluvat vara turuväärtusest odavamalt, on tegemist riigile varalise kahju tekitamisega, sest saamata jäänud tulu näol on tegemist vara vähenemisega, mis on kahju liik. P. Lass esitas
19. juulil 2000 kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
20. juuni
21. a. otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassaator väidab:
22. Distsiplinaarkaristus on määratud Töötajate distsiplinaarvastutuse seaduses sätestatud tähtaega rikkudes. Ministri poolt tehingust teadasaamise ajaks tuleb lugeda
23. aprill 1999, kui ministeeriumi arvele laekus ostu-müügilepingu alusel raha ja kantsler A. Järvani puhul tema teenistusse astumise päev
24. aprill 1999 või hiljemalt
25. juuli 1999, mil ta pidi allkirjastama teise kvartali statistilise aruande. Ministril peab olema ülevaade ministeeriumi tööst ja laekumistest. Kantslerina ametisse astuvale isikule peavad olema teada ka varasemad tehingud, sealhulgas transpordivahendite müügiga seonduv. Sõiduautode ostmine ja müümine ei ole Rahandusministeeriumi jaoks igapäevane tegevus ja ei saa seetõttu olla tähelepandamatu.
26. Rahandusministeeriumi ja A. Lellepi vahelise lepingu eesmärk oli AS-le Reval Auto ülekantud rahaliste vahendite taastamine ministeeriumi omatulu vahendite arveldusarvel. Kohtutes pole tõendamist leidnud, et tegemist oli riigivaraga ega tuvastatud, miks soetatavast riigivarast loobumist käsitleti riigivara võõrandamisena.
27. Teenistuskohustusteks on ka ülesanded, mis tulenevad teenistussuhte olemusest. Kui teenistuja käitub ministri kui riigivara valitseja soovide kohaselt ja üritab saavutada ministri soovile vastavat faktilist olukorda, ei saa ta süüliselt toime panna distsiplinaarsüütegu.
28. Töötajate materiaalse vastutuse ja materiaalse kahju tekitamise eest vastutuse küsimusi reguleerib Töökoodeks, millest tulenevate põhimõtete kohaselt ei ole materiaalse kahjuna tööandjale käsitletav saamata jäänud tulu, vaid ainult reaalne varaline kahju. Rahandusministeeriumi kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leitakse:
29. Tallinna Ringkonnakohus on otsuse tegemisel tuvastanud kõik antud õigussuhte jaoks vajalikud asjaolud. Distsiplinaarkaristuse määramisel ei ole rikutud karistuse määramise tähtaega. Kassaator pole esitanud tõendeid selle kohta, et ministrile ja kantslerile said varem teatavaks tehinguga seotud dokumendid, mille alusel oli võimalik otsustada P. Lassi distsiplinaarkorras karistamise küsimust.
30. Auto müümisel oli tegemist riigivara võõrandamisega.
31. Ministri seisukohta auto soetamise mittevajalikkuse kohta ei saa käsitleda kui korraldust auto müümiseks volituseta ja Riigivaraseadust rikkudes.
32. Kui ametnik ebaseaduslikult võõrandab riigile kuuluvat vara alla turuväärtuse, on tegemist riigile varalise kahju tekitamisega. Saamata jäänud tulu antud kontekstis tuleb käsitleda kahju liigina. Tutvunud esitatud materjalidega ja kuulanud ära protsessiosalise, Riigikohtu halduskolleegium leidis: 1.

§ 84

p. 2 järgi on distsiplinaarsüüteoks ametiasutusele süüline varalise kahju tekitamine või niisuguse kahju tekkimise ohu süüline loomine.

§ 118lg.

1 kohaselt võib ametniku teenistusest vabastada sama seaduse §-s 84 sätestatud distsiplinaarsüüteo eest.

§ 118lg.

2 lubab usalduse kaotuse eest, s.o. ametiasutusele süülise varalise kahju tekitamise või niisuguse kahju tekkimise ohu süülise loomise eest distsiplinaarkorras vabastada ka esmakordse üleastumise korral.

1. P. Lass vabastati teenistusest seetõttu, et ta müüs ilma volituseta ja Riigivaraseadusega ettenähtud avalikku enampakkumist korraldamata A. Lellepile Rahandusministeeriumi valduses oleva sõiduauto selle harilikust hinnast madalama hinnaga, tekitades sellega riigile olulise varalise kahju. Riigivaraseaduse § 28 lg. 3 kohaselt võib riigivara üldjuhul füüsilistele ja eraõiguslikele juriidilistele isikutele võõrandada ainult vara harilikule väärtusele vastava tasu eest. Asjaõigusseaduse § 29 lg. 2 kohaselt on asja harilik väärtus selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Juhul, kui riigivara võõrandamisel ei järgita Riigivaraseaduse seda nõuet ja võõrandatakse vara hinna eest, mis on madalam vara harilikust väärtusest, siis sellise tehingu tulemusena riigi varaline sfäär väheneb. Võõrandatava vara turuhinna ja müügihinna vahe on käsitletav varalise kahjuna. Ka siis, kui riigivara soetati turuhinnast madalama hinnaga, on vara väärtuseks turuhind. Riigikohtu halduskolleegium nõustub ringkonnakohtu halduskolleegiumi seisukohaga, et P. Lass on riigivara selle harilikust väärtusest madalama hinna eest võõrandades tekitanud riigile varalist kahju. Riigikohus ei nõustu aga ringkonnakohtu seisukohaga, et tegemist oli saamatajäänud tuluga. Kahju, mis tekitati asja müümisel turuhinnast madalama hinnaga, on otsene tegelik kahju.
2. Töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse § 6 sätestab, et distsiplinaarkaristuse võib määrata kuue kuu jooksul, arvates süüteo toimepanemise päevast, kuid seejuures hiljemalt ühe kuu jooksul, arvates päevast, mil süüteost sai teada mistahes isik, kellele süüdlane tööalaselt allub. Riigikohtu halduskolleegium nõustub halduskohtu ja ringkonnakohtu halduskolleegiumi järeldustega distsiplinaarkaristuse määramise tähtaja osas. Käesolevas haldusasjas on tuvastatud, et distsiplinaarkaristuse määramisel ei ole rikutud Töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse §-s 6 sätestatud tähtaega, kuna nii kantsler kui minister, kellele asekantsler ametialaselt allus, said tehingust teada peale
3. septembril 1999 toimunud läbiotsimist. Seega on
4. oktoobril
5. a. distsiplinaarkaristuse määramisel peetud kinni TDS §-s 6 lg. 1 sätestatud ühekuulisest tähtajast. Ülaltoodud põhjustel ei kuulu P. Lassi kassatsioonkaebus rahuldamisele. Juhindudes HKMS §-dest 72 lg. 1 p. 1 ja 90 lg. 2, Riigikohtu halduskolleegium otsustab: Jätta Peep Lassi kassatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Ringkonnakohtu
6. juuni
7. a. otsus haldusasjas nr. II-3/171/00 muutmata. Arvata kautsjon riigituludesse. Otsus jõustub
8. novembril 2000 teatavaks tegemisest. Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann