3-2-1-118-00 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 15. novembril 2000. a OÜ Kagu hagi Ülle Rätsepa vastu 182 000 krooni väljamõistmiseks. Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja J. Odar,

§-st 172 lg 1ja AÕS §

1. Linnakohus leidis, et
2. detsembril
3. a sõlmitud kolmepoolne leping hageja, kostja ja AS Hanker vahel on ostu-müügileping, mitte võla ülekandmise leping. Kolmas isik ei võtnud üle laenulepingust tulenevat kohustust, vaid kohustus tasuma 105 000 krooni hagejale, mida kinnitas kolmanda isiku esindaja. Sellega on linnakohtu arvates tõendatud, et tegemist ei olnud võla ülekandmise lepinguga. Tõendatud on, et kostja ei täitnud nõuetekohaselt laenulepingust tulenevaid kohustusi tagada laenusumma ning leppetrahv lepingu mittenõuetekohase täitmise puhul. Kuna kostja ei vaielnud vastu põhisumma ja leppetrahvi suurusele, mõistis linnakohus temalt välja 45 000 krooni põhivõlga ja 90 000 krooni leppetrahvi, kokku 135 000 krooni. Intresside nõude summas 25 200 krooni ja viivise nõude intressidelt summas 21 800 krooni jättis linnakohus rahuldamata, kuna
4. aprilli
5. a lepingu sõlmimiseks oli kostja tasunud intressid ning uusi intresse pooled kokku ei leppinud. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused Tartu Ringkonnakohus tühistas
6. aprillil
7. a linnakohtu otsuse ning tegi asjas uue otsuse, millega jättis hagi täies ulatuses rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et
8. detsembri
9. a lepinguga nõustus hageja võla ülekandmisega
10. jaanuari 1996.a. sõlmitud laenulepingust tuleneva võlgnevuse osas.

§ 220

lg 1 kohaselt võib võlgnik oma võla teisele isikule üle kanda ainult kreeditori nõusolekul. Kuna hageja nõustus võla tasumisega AS Hanker poolt, siis on kostja

1. jaanuari
2. a laenulepingust tulenevad kohustused täidetud. Pooled ei vaielnud selle üle, kas nõusolek võla ülekandmiseks oli olemas, vaid selle üle, kas nimetatud 105 000 krooni kattis ära kogu laenulepingust tuleneva kohustise või ainult osa sellest. Kolmepoolset kokkulepet tõlgendades asus ringkonnakohus seisukohale, et 105 000 krooni tasumisega loeti kogu laenulepingust tulenev võlgnevus tasutuks ja hüpoteek kuulus pärast selle summa tasumist kustutamisele. Nimetatud seisukohale viitab ka hageja esitatud hagi tagamise taotlus, milles ta palub kostjale kuuluva kinnisasja arestida, kuna AS Hanker oma kohustusi täitnud ei ole. Samuti leidis ringkonnakohus, et kui ka 105 000 krooni ei oleks katnud kogu laenulepingust tulenevat võlgnevust, tuleks hagi rahuldamata jätta. Kostja tasus intresse
3. aprillini
4. a.
5. maiks
6. a kostja laenu ei tagastanud ning tal tekkis kohustus tasuda intresse laenusummalt 8 % kuus, s.o kokku 3600 krooni. Hagejal puudus õigus nõuda jätkuvalt intresse, kuna laenuleping lõppes
7. mail
8. a. Hageja on kätte saanud lepingust tulenevad viivised, seepärast oleks nõue 90 000 krooni leppetrahvi väljamõistmiseks ka sel põhjusel alusetu.

§ 191

lg 1 kohaselt loetakse leppetrahviks (trahviks, viiviseks) seaduse või lepinguga kindlaksmääratud rahasumma, mille võlgnik on kohustatud tasuma kreeditorile kohustise mittetäitmise või mittenõuetekohase täitmise, eriti täitmisega viivitamise korral. Hageja seletuse kohaselt on nõue kostja vastu üle 300 000 krooni, kuid hageti 182 000 krooni, millele lisandub juba tasutud 105 000 kr. Hageja nõue vaidlusaluse laenulepingu järgi on vastuolus heade kommetega, ning ka see on hagi rahuldamata jätmise aluseks.

§ 194

lg 1 kohaselt on kohtul õigus leppetrahvi (viivist) vähendada, kui tasumisele kuuluv leppetrahv (trahv, viivis) on ülemäära suur, võrreldes kreeditori kahjudega. II. Kassatsioonkaebus ja selle põhjendused Hageja palub tühistada ringkonnakohtu otsuse täies ulatuses. Hageja leiab, et kohus kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme, samuti rikkus protsessiõiguse normi. Hageja arvates tulnuks ringkonnakohtul, leides, et laenulepingust tulenev võlg on kolmepoolse lepinguga kolmandale isikule üle kantud, tuvastada kõigi tehingupoolte tahe. Seda tuvastamata ei saanud kohus kohaldada

§ 220lg 1.

Kolmanda isiku esindaja seletas linnakohtu istungil, et nemad laenulepingust tulenevat võlga üle ei võtnud. Samuti märgib hageja, et ringkonnakohus väljus apellatsioonkaebuse piiridest, leides, et nõutav leppetrahv on ülemäära suur ja vastuolus heade kommetega. Kogu menetluse vältel ei ole kostja sellel motiivil linnakohtu otsust vaidlustanud. III. Vastus kassatsioonkaebusele Kostja leiab, et ringkonnakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik. Ringkonnakohus on põhjendatult ja õigesti hinnanud kolmepoolset lepingut võla ülekandmise lepinguna. Hageja algatas selle lepingu alusel kolmanda isiku suhtes pankrotimenetluse laenulepingust tuleneva võla katteks. See menetlus lõpetati poolte kokkuleppel. Kostja leiab, et poolte tahteavaldus on väljendatud kolmepoolses lepingus. IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus kuulub tühistamisele TsMS § 363 p-de 1 ja 2 alusel materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise ja protsessiõiguse normi rikkumise tõttu. Ringkonnakohus jättis hagi rahuldamata seetõttu, et kostja kandis oma võla üle AS-le Hanker ja kostja kohustis lõppes võla ülekandmise kokkuleppega. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et tegemist on võla ülekandmisega. Pooled sõlmisid puidu ostu-müügilepingu. Võla ülekandmise luges ringkonnakohus tõendatuks kreeditori nõusolekuga. Tähelepanuta on jäänud, et võla ülekandmiseks on

§ 220lg 1 järgi vaja ka võla ülevõtja tahet.

Esimese astme kohus tuvastas, et AS Hanker ei soovinud võlga üle võtta. Apellatsioonikohtu otsusest ei selgu, millistest tõenditest järeldati, et AS Hanker tahe

1. detsembri
2. a lepingus oli üle võtta Ü. Rätseppa võlg ja vastutada OÜ Kagu ees Ü. Rätseppa laenukohustise täitmise eest olenemata sellest, kas Ü. Rätsepp talle ostu-müügilepingu täidab. Kuna ringkonnakohus on jätnud hagi kostja vastu rahuldamata seetõttu, et Ü. Rätsepp oli oma võla üle kandnud ja ta ei ole enam selle tasumise eest vastutav, siis ei välista kohtuotsuse tühistamist otsuses lisaks võla ülekandmise motiivile märgitu. Pealegi ei selgu sellest kohtuotsuse osast, millal tasuti 105 000 krooni hagejale ja kui suur oli sõltuvalt sellest kostja viivis. Laenulepingu punktiga 1 ei ole kooskõlas ringkonnakohtu seisukoht, mille kohaselt intresside tasumise kohustus tekkis kostjal laenu tagastamata jätmisest. Alates laenu tagastamata jätmisest
3. mail
4. a võis kostjal laenulepingu järgi tekkida leppetrahvi ja viivise maksmise kohustus.

§ 194

lg 1 kohaselt võib kohus leppetrahvi ja viivist vähendada selle ülemäärase suuruse tõttu võlgniku taotlusel. Ekslik on käsitada nõuet heade kommete vastasena nagu ringkonnakohus on otsuses märkinud. Heade kommete vastane võib liigkasuvõtmise tunnusel TsÜS § 66 lg1 järgi olla tehing. Otsusest ei selgu, mis on tehingus heade kommete vastane. Heade kommete vastasuse kindlakstegemine esitatud asjaolude pinnalt pole apellatsioonkaebuse piirest väljumine. Seega on kohtul õigus omal algatusel kaaluda, mis

1. jaanuari
2. a laenulepingus on heade kommete vastane liigkasuvõtmise tunnusel. Juhindudes TsMS § 362 p-st 2, kolleegium o t s u s t a s: Tühistada Tartu Ringkonnakohtu
3. aprilli
4. a otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldada. Tagastada OÜ-le Kagu
5. mail
6. a tasutud kautsjon summas 1820 (üks tuhat kaheksasada kakskümmend) krooni. J. Odar, H. Jõks, A. Kull