3-2-1-135-00 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 20. novembril 2000. a Andres Raidvee hagi OÜ Arep ja OÜ Arep Kaubandus vastu tehingu tühisuse tunnustamiseks. Riigikohtu tsiviilkolleegium, koossei

§ 154

lg 1 p 1 ja 4 kohaselt hagi tagamise abinõudeks kostjale kuuluva kinnisvara võõrandamise keelumärke tegemine registris ning kostjal teatud tehingute ja toimingute keelamine. Sama paragrahvi

1. lõike kohaselt võis üheaegselt rakendada mitut hagi tagamise liiki. Hagi tagamise määrusest ilmnes, et hageja taotles Kastani 90 asuvate OÜ Arep kauplus-büroohoone arestimist. Vastavalt TMS §-le 50 lg 9 saab hoonete arestimine toimuda võõrandamise keelumärke tegemisega registris. Seega oli keelatud kõik sellised toimingud, mida arestitud vara omanik sai teha seoses kannetega registris. Hoone rendileandmine hooneregistris registreerimisele ei kuulunud. Hageja ei taotlenud OÜ-l Arep teatud tehingute või toimingute keelamist, mille hulka vara rentimine kuulus. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused Tartu Ringkonnakohtu
2. mai
3. a otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt viitas linnakohus põhjendatult

§-le 154 lg 1 p

1. Linnakohtu
2. veebruari
3. a vara arestimise määruse alusel tehti hooneregistris vara võõrandamise keelumärge.

§ 154

võõrandamise keelumärke kohta käivaid sätteid tuleb kohaldada ka ehitiste suhtes. Täitevameti õiendi kohaselt nendele linnakohtu määrust ei saadetud, seega vara arestimist TMS § 50 mõttes ei toimunud. Asjaolud, et linnakohtu määruses oli viidatud

§-le 154 lg 1 p 1 ning et määrust täitevametile ei saadetud, tõendavad, et kohtumääruse eesmärgiks oligi ehitisele võõrandamise keelumärke tegemine, mitte aga vara arestimine TMS § 50 mõttes. Kostjad toimisid rendilepingute sõlmimisel heauskselt. II. Kassatsioonkaebus ja selle põhjendused Kassatsioonkaebuses palus hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus rikkus TsMS §-s 330 lg 6 sätestatut, mille kohaselt peab ringkonnakohus otsuses vastama apellatsioonkaebuse põhjendustele. Ringkonnakohus jättis tähelepanuta apellatsioonkaebuse põhjendused rendilepingute tühisuse kohta. Väär oli ringkonnakohtu seisukoht, et hagi tagamise määruse eesmärgiks oli ehitisele võõrandamise keelumärke tegemine, mitte aga vara arestimine. Ringkonnakohus on hagi tagamise abinõu ajanud segamini hagi tagamise eesmärgiga. Vastavalt

§-le 153 lg 1 oli hagi tagamise eesmärgiks kohtuotsuse täitmise tagamine. Nii vara arestimine kui ka võõrandamise keelumärke tegemine registris on hagi tagamise abinõud. Hagi tagamise määrusest nähtub üheselt, et hagi tagamise abinõu, mida kohus otsustas ja mida seadus võimaldas kohaldada, oli vara arestimine. Ringkonnakohus tõlgendas vääralt

§ 154ja TMS § 50.

TMS § 50 lg 1 p 1 ja lg 9 tõlgendades ilmneb, et hagi tagamise korras vara arestimine tähendab vara kasutamise piiramist ja sellega tagatakse nõude rahuldamine. Vara arestimine tähendab eelkõige vara käsutamise piiramist. Käsutamine seisneb asja juriidilise saatuse määramises, eelkõige asja võõrandamises, asjaõigustega koormamises või võlaõigusliku lepingu alusel teise isiku kasutusse andmises. Ringkonnakohus leidis, et kostjad toimisid tehingu sõlmimisel heauskselt. Rikkudes TsMS § 330 lg 4, ei viidanud ringkonnakohus seadusele, mille järgi tehingu kehtivus on seatud sõltuvusse sellest, kas kostjad olid vara arestimisest ja keelumärke tegemisest teadlikud või mitte. Asja lahendamisel ei oma tähtsust, kas vara arestimise määrust täitevosakonna poolt täideti või mitte. Oluline on, et hooneregistrisse tehti käsutamise keelumärge ja pärast nimetatud toimingut olid võlgniku käsutused varaga kehtetud. III. Vastused kassatsioonkaebusele Vastuses kassatsioonkaebusele pidas OÜ Arep ringkonnakohtu otsust seaduslikuks ja põhjendatuks. Kohus leidis õigesti, et Tartu Linnakohtu 16. veebruari 1998. a määrusega seatud võõrandamise keelumärge ei toonud kaasa rendileandmise keeldu. OÜ Arep Kaubandus leidis, et kassatsioonkaebus on põhjendamatu. IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 363 p 2 alusel protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu.

§ 154

lg 1 p 1 kohaselt olid hagi tagamise abinõud kostjale kuuluva kinnisvara võõrandamise keelumärge või kohtuhüpoteek registris ja tema või teiste isikute juures oleva vallasvara või rahasummade arestimine hagihinda arvestades.

1. veebruari
2. a Tartu Linnakohtu hagi tagamise määrusega kohaldati hagi tagamise abinõuna kostjale kuuluva hoone arestimist. Määruse alusel tehti hooneregistris keelumärge. Asja materjalidel ja linnakohtu määrusel ei põhine kohtute järeldus, et tegemist oli kinnisasja võõrandamise keelumärkega. Asjaolu, et määrust ei saadetud täitevametile, ei tähenda seda, et arestimist ei toimunud või asendati üks hagi tagamise abinõu teisega. TMS § 50 lg 9 kohaselt on pärast keelumärke kandmist tehtud võlgniku käsutused kehtetud. Käsutamiseks loetakse asja juriidilise saatuse määramist, milleks on nii asja võõrandamine ja asjaõigustega koormamine kui ka võlaõigusliku lepingu alusel teise isiku kasutusse andmine. Rendileandmist tuleb lugeda asja käsutamiseks, mis oli peale vara arestimist keelatud.

§ 153

lg 1 kohaselt oli hagi tagamine lubatud, kui tagamata jätmine võis raskendada kohtuotsuse täitmist või selle võimatuks teha. Seega hagi tagamise eesmärgiks on kindlustada kohtuotsuse täitmine. Rendilepingute sõlmimine peale vara arestimist võis vähendada vara väärtust ja mõjutada kohtuotsuse täitmist. Juhindudes TsMS § 362 p 2, kolleegium o t s u s t a s: Tühistada Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 2. mai 2000. a otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldada. Tagastada Andres Raidveele 5. juunil 2000. a makstud kautsjon 200 (kakssada) krooni. J. Odar, A. Kull, L. Laarmaa