← Eesti

3-1-1-103-00

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 7. detsembril 2000 3-1-1-103-00 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Ott Järvesaar ja Eerik Kergandberg vaatas 7. novemb

§ 1762järgi.

Kohtuistungist võtsid menetlusosalistena osa süüdimõistetu A. R. kaitsja vandeadvokaat Anu Pärtel ja riigiprokurör Jaan Naaber. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Lääne-Viru Maakohtu 16. mai 2000. a otsusega tunnistati A. R. süüdi KrK §

§ 1762järgi ja talle mõisteti kummagi kuriteo eest karistuseks rahatrahv seitsmekümne päevamäära ulatuses. Kr

K § 204 lg 3 järgi tunnistati A. R. süüdi selles, et tema olles

  1. juunil
  2. a karistatud mootorsõiduki juhtimise eest alkoholijoobes HÕS § 96 lg 2 alusel ning olles seega isik, kellel on kehtiv halduskaristus mootorsõiduki juhtimise eest alkoholijoobes, juhtis
  3. märtsil
  4. a taas mootorsõidukit alkoholijoobes. KrK § 1762 järgi tunnistati kohtualune süüdi selles, et tema, olles
  5. novembril
  6. a Lääne-Viru Maakohtu poolt karistatud KrK § 204 lg 3 järgi kümnekuulise vabadusekaotusega (mille kandmisest ta oli ühe aasta ja kuue kuulise katseajaga tingimuslikult vabastatud) ning mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kaheks aastaks, juhtis
  7. märtsil
  8. a taas mootorsõidukit ja seega ei täitnud täitmisele pööratud kohtuotsust.
  9. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonprotesti Lääne-Viru vanemprokurör S. Merilo, kes taotles kohtuotsuse tühistamist mõistetud karistuse osas ja kohtualusele reaalse vabadusekaotusliku karistuse mõistmist ning temalt mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist kolmeks aastaks.
  10. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
  11. augusti
  12. a otsusega tühistati maakohtu otsus täielikult ning A. R. mõisteti talle esitatud süüdistustes õigeks kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Ringkonnakohus tuvastas, et Lääne-Viru Maakohtu
  13. novembri
  14. a otsusega oli A. R. juba süüdi tunnistatud selles, et tema, olles
  15. juunil
  16. a HÕS-i § 96 lg 2 alusel karistatud mootorsõiduki joobes juhtimise eest, juhtis taas
  17. oktoobril
  18. a mootorsõidukit alkohoolses joobes. Kuna ringkonnakohtu arvates sisaldus A. R. halduskorras karistamine
  19. juunil
  20. a juba Lääne-Viru Maakohtu
  21. novembri
  22. a otsuses, ei lugenud ringkonnakohus õigeks sama halduskaristust teistkordselt arvestada A. R. süüditunnistamisel KrK § 204 lg 3 järgi Lääne-Viru Maakohtu
  23. mai
  24. a otsuse tegemisel. Põhjendades A. R. õigeksmõistmist KrK § 1762 järgi märkis ringkonnakohus, et A. R. käitumises puudub KrK §-s 1762 ettenähtud kuriteokoosseis. Ringkonnakohus asus seisukohale, et kuna A. R. oli Lääne-Viru Maakohtu
  25. novembri
  26. a otsuse kohaselt KrK § 47 alusel karistuse kandmisest tingimuslikult vabastatud ja talle oli KrK § 47 1 alusel pandud lisakohustusi, oleks A. R. poolt toime pandud õigusrikkumistele ja sealhulgas kohtuotsusega pandud kohustuste täitmata jätmisele saanud reageerida A. R. suunamisega reaalse vabadusekaotuse kandmisele. MENETLUS RIIGIKOHTUS
  27. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonprotesti riigiprokurör E. Kungla, kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja uueks läbivaatamiseks saatmist järgmiste põhjendustega. 4.1 Kassaator ei nõustu kohtualuse õigeksmõistmisega KrK § 204 lg 3 järgi. Protestis refereeritakse Riigikohtu lahendit nr 3-1-1-23-00, milles on asutud seisukohale, et KrK § 204 lg 3 kuriteokoosseisu objektiivsesse külge kuulub ühekordne mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis, kuid selle teo eest järgneb kriminaalvastutus üksnes siis, kui kuriteo subjektiks on isik, kellel on kehtiv halduskaristus mootorsõiduki juhtimise eest joobnuna. Kassaator märgib, et A. R. näol ongi tegemist sellise isikuga ning õiguslikult ei oma tähtsust asjaolu, et A. R. poolne mootorsõiduki joobes juhtimine
  28. märtsil
  29. a oli
  30. juunil
  31. a määratud halduskaristuse kehtivuse ajal juba teistkordne. Kassaatori hinnangul pole mingit alust asuda seisukohale, nagu tühistanuks A. R. kriminaalkorras karistamine
  32. novembril
  33. a talle
  34. juunil
  35. a määratud halduskaristuse. 4.2 Põhjendades mittenõustumist A. R. õigeksmõistmisega KrK § 1762 järgi rõhutab kassaator, et ringkonnakohus on A. R. poolt
  36. märtsil
  37. a joobnult mootorsõiduki juhtimise sidunud vaid A. R.-le Lääne-Viru Maakohtu
  38. novembri
  39. a otsusega KrK § 471 alusel pandud kohustustega. Kassaator leiab, et A. R. poolt
  40. märtsil
  41. a mootorsõiduki juhtimise näol on tegemist iseseisva kuriteokooseisuga - täitmisele pööratud kohtuotsuse mittetäitmisega sel teel, et ta juhtis mootorsõidukit, kuigi oleks pidanud sellest jõustunud kohtuotsuse kohaselt hoiduma. Kassaatori arvates on antud juhul teisejärguline asjaolu, et lisakaristusest tuleneva keelu mittejärgimine kujutab endast ka KrK § 47 lg-s 5 kirjeldatud olukorda.
  42. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil toetas prokurör esitatud protesti. Kaitsja taotles protesti rahuldamata jätmist.
  43. Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud menetlusosaliste seletused, leiab, et kassatsioonprotest on põhjendatud. 6.1 Tuleb nõustuda kassatsioonprotestis märgituga, et A. R. õigeksmõistmine KrK § 204 lg 3 järgi ei ole kooskõlas kohtupraktikas väljakujunenud seisukohaga. Nii on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses 3-1-1-23-00 (RT III, 2000, 8, 79) asutud seisukohale, et KrK § 204 lg 3 järgi vastutab muuhulgas ka spetsiifilise erisubjekti tunnustele vastav isik - seega isik, kellel on kehtiv halduskaristus mootorsõiduki juhtimise eest joobeseisundis. Oluline on siinjuures rõhutada, et erisubjekti staatus on piiritletud ainuüksi kõnealusel isikul halduskaristuse kehtimisega ja isiku kriminaalkorras karistamine halduskaristuse kehtivuse ajal seda erisubjekti staatust ei lõpeta. Seega on ekslik ringkonnakohtu vaidlustatud otsuses avaldatud seisukoht, nagu oleks A. R. karistamine kriminaalkorras Lääne-Viru Maakohtu
  44. novembri
  45. a otsusega tühistanud tema halduskorras karistamise
  46. juunil
  47. a ja et seetõttu ei oleks saanud seda halduskaristust enam arvestada Lääne-Viru Maakohtu
  48. mai
  49. a otsuses A. R. süüditunnistamisel KrK § 204 lg 3 järgi. 6.2 Riigikohtu kriminaalkolleegium, nõustudes kassaatoriga ka selles, et A. R. käitumises oli KrK §-s 1762 ettenähtud kuriteo koosseis, põhjendab seda järgmiselt. 6.2.
  50. Põhiseaduse § 15 lg-s 1 sätestatud põhiõigust - õigust pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse - ei saa lugeda tegelikult realiseerituks, kui riik ei astuks samme kohtuotsuste täitmise tagamiseks. Spetsiaalsed meetmed kohtuotsuse täitmise tagamiseks on aga vajalikud ka kohtuvõimu ja selle kaudu kogu riigi autoriteedi huvides. Kohtuotsuse täitmise tagamine võib toimuda erinevate õiguslike vahendite ja sealhulgas ka erinevate kriminaalõiguslike vahendite abil. Üheks selliseks kriminaalõiguslikuks vahendiks on ka asjaolu, et vastavalt KrK §-s 1762 sätestatule on täitmisele pööratud kohtuotsuse tahtlik mittetäitmine käsitatav õigusemõistmise vastu suunatud kuriteona. 6.2.2 Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
  51. augusti
  52. a otsuses on õigesti märgitud, et kohtuotsuse täitmist tagav iseloom on põhimõtteliselt ka KrK § 47 lg-s 5 sätestatul. Kui A. R. oleks
  53. märtsil
  54. a pannud toime teo, mida oleks saanud käsitleda üksnes haldusõigusrikkumisena, oleks KrK § 47 lg 5 alusel võinud tõusetuda küsimus sellest, kas pöörata täitmisele A. R.le Lääne-Viru Maakohtu
  55. novembri
  56. a otsusega mõistetud vabadusekaotuslik karistus, mille kandmisest ta oli sama kohtuotsusega tingimuslikult vabastatud. Kuid nagu on märgitud eelnevalt punktis 6.1 - pani A. R.
  57. märtsil
  58. a toime uue - KrK § 204 lg 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Juba sel põhjusel ei oleks Lääne-Viru Maakohus, erinevalt ringkonnakohtu arvamusest, saanud
  59. mai
  60. a otsuse tegemisel juhinduda KrK § 47 lg-s 5 sätestatust. 6.2.3 Kui isik paneb katseajal toime uue kuriteo, siis aktualiseerub kohtu jaoks kõigepealt selle uue kuriteo asjaolude selgitamine. Ning alles siis, kui kohus leiab, et isikut tuleb katseajal toimepandud uue kuriteo eest karistada, võib tõusetuda küsimus KrK § 47 lg-tes 6 ja 7 sätestatu kohaldamisest - seega sellest, kas liita uue kuriteo eest mõistetud karistusele KrK § 41 alusel ka selle varasema kuriteo eest mõistetud karistus, mille kandmisest ta oli tingimuslikult vabastatud. Just selliselt toimiski Lääne-Viru Maakohus
  61. mai
  62. a otsuse tegemisel, kui ta luges kõigepealt tuvastatuks, et A. R. on katseajal pannud toime uued kuriteod - KrK §

§ 1762järgi kvalifitseeritavad kuriteod. 6.2.4 Vastavalt Kr

K § 1762 dispositsioonis sätestatule järgneb selle paragrahvi järgi kriminaalvastutus üksnes täitmisele pööratud kohtuotsuse mittetäitmise eest. KrMK § 329 lg-s 3 sätestatu kohaselt seisneb kohtuotsuse täitmisele pööramine kohtuotsuse teinud maa-või linnakohtu poolt jõustunud kohtuotsuse ärakirja saatmises seda kohtuotsust täitvale asutusele. Teataval ametikohal töötamise või teataval tegevusalal töötamise õiguse äravõtmine, samuti riiklike teenetemärkide kandmise õiguse äravõtmine kriminaalkaristusena ei eelda kohtuotsuse täitmisele pööramist KrMK § 329 lg 3 mõttes. Nii sätestatakse täitemenetluse seadustiku (TS) § 92 lg-s 1, et teataval ametikohal töötamise või teataval tegevusalal töötamise õiguse äravõtmise, samuti riiklike teenetemärkide kandmise õiguse äravõtmise otsus kuulub täitmisele ilma täitevosakonna vahenduseta ja TS § 1 lg 1 p 2 mõtte kohaselt ei peeta nende karistuste täitmisel võimalikuks ja vajalikuks ka teiste asutuste vastavat tegevust. See tähendab, et kõnealuseid karistusi täidavad süüdimõistetud ise. Eeltoodu pinnalt ei saa siiski teha järeldust, et juhul, mil süüdimõistetu ei täida tahtlikult kohtuotsust puutuvalt teataval ametikohal töötamise või teataval tegevusalal töötamise õiguse äravõtmisse, samuti riiklike teenetemärkide kandmise õiguse äravõtmisse, ei saaks järgneda kriminaalvastutust KrK § 1762 järgi. Kriminaalkoodeksi kõnealuse paragrahvi süstemaatilise tõlgendamise pinnalt nähtub, et selles paragrahvis sisustatakse kohtuotsuse täitmisele pööramise mõistet laiemalt, kui seda on tehtud KrMK § 329 lg-s

  1. Kõigepealt on KrK § 1762 üldnormiks KrK §-de 121, 122, 1662, ja 1761 suhtes, kusjuures kahes viimases nimetatud paragrahvis ettenähtu kuriteo koosseisu realiseerimine ei eelda kohtuotsuse täitmisele pööratust KrMK § 329 lg 3 mõttes. Silmas tuleb aga pidada sedagi, et ka vastavalt TS § 92 lg-s 2 sätestatule kannab süüdimõistetu, kes ei täida kohtuotsust puutuvalt teataval ametikohal töötamise või teataval tegevusalal töötamise õiguse äravõtmisse, samuti riiklike teenetemärkide kandmise õiguse äravõtmisse, kriminaalvastutust. Ja seda vaatamata asjaolule, et kõnealuse karistuse puhul - nagu eelnevalt märgitud - ei toimu kohtuotsuse täitmisele pööramist KrMK § 329 lg 3 mõttes. Kuid käsitletava küsimuse lahendamisel ei saa arvestamata jätta ka asjaolu, et jõustunud kohtuotsuse täitmisele pööramineKrMK § 329 lg 3 mõttes on sisuliselt üksnes puhttehnilise iseloomuga meetmeks, mille kasutamine või mittekasutamine sõltub ainuüksi vastava karistusliigi spetsiifikast ja mille kasutamisest või mitte kasutamisest ei saa sõltuda vajadus tagada kohtuotsuse täitmist KrK §-s 1762 sätestatud kriminaalõigusliku meetme abil. 6.2.5 Nõustuda ei saa kaitsja poolt Riigikohtu istungil väidetuga, et A. R. käitumises
  2. märtsil
  3. a puudus KrK §-s 1762 ettenähtud kuriteokoosseis põhjusel, et see käitumine võis olla käsitletav hoopis HÕS §-des 96 või 101 sätestatud haldusõigusrikkumise koosseisuga. Kuna A. R. kui kehtivat halduskaristust omanud isiku poolt mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis
  4. märtsil
  5. a oli käsitatav KrK § 204 lg-s 3 ettenähtud kuriteona, siis - kooskõlas HÕS § 6 lg-ga 2 ei saa nimetatud teo eest aktualiseeruda A. R. haldusvastutus. Kuid KrK §-s 1762 ettenähtud kuritegu kujutab endast õigusemõistmise vastast rünnet ja sellel kuriteol puudub puutumus HÕS §-des 96 või 101 ettenähtud haldusõigusrikkumiste koosseisuga.
  6. Riigikohtu kriminaalkolleegium peab vajalikuks märkida, et Lääne-Viru Maakohtu
  7. mai
  8. a otsuse tegemisel ja A. R. süüditunnistamisel ning karistamisel nii KrK § 204 lg 3 kui ka § 1762 järgi ei ole kohus järginud KrK §-s 40 sätestatut ja on mõistetud karistused jätnud liitmata. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 2, § 64 p-st 2 ja § 65 lg-st 3 Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas:
  9. Tühistada Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
  10. augusti
  11. a otsus A. R. õigeksmõistmises KrK §-de 1762 ja § 204 lg 3 järgi ning saata kriminaalasi uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule.
  12. Kassatsioonprotest rahuldada.
  13. Mõista A. R.-lt välja riigituludesse kohtukuluna 867 kr 30 s (kaheksasada kuuskümmend seitse krooni ja kolmkümmend senti )kaitsja osavõtu eest Riigikohtu istungist. Kohtuotsus jõustub
  14. detsembril 2000.a , on lõplik ega ole edasi kaevatav. Eesistuja: Jüri Ilvest Liikmed: Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.