3-1-1-118-00

KOHTUMÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Tartus

1. detsembril 2000 3-1-1-118-00 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Ott Järvesaar ja Eerik Kergandberg vaatas
2. novembril
3. a avalikul kohtuistungil AKKS § 68 lg 1 p 14 alusel läbi R. J.-i erikaebuse Tallinna Ringkonnakohtu
4. oktoobri
5. a määruse peale. Kohtuistungist võtsid menetlusosalistena osa R. J.-i kaitsja vandeadvokaat Kaljo Kuusmaa ja riigiprokurör Marge Püss. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
6. Tallinna Linnakohtu
7. augusti
8. a otsusega mõisteti R. J. õigeks temale esitatud süüdistuses KrK § 143 lg 2 p 11 järgi. Õigeksmõistva otsuse peale esitas apellatsioonprotesti Tallinna Prokuratuuri prokurör K. Siitam, kes taotles õigeksmõistva otsuse tühistamist ning R. J.-i süüdimõistmist ja karistamist.
9. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
10. oktoobri
11. a määrusega tühistati linnakohtu otsus R. J.-i suhtes ja kriminaalasi saadeti Tallinna Linnakohtule uueks arutamiseks. Kriminaalkolleegium tuvastas, et täiendava kohtueelse uurimise raames esitati R. J.-le
12. juunil
13. a "täiendatud sisuga süüdistus" KrK § 143 lg 2 p 11 järgi, kuid kriminaaltoimikus puudub kohtuniku määrus, mille alusel oleks R. J. selles täiendatud sisuga süüdistuses kohtu alla antud. Kriminaalkolleegium asus seisukohale, et süüdistatava kohtu alla andmata jätmine tähendab seda, et linnakohtu kohtunik ei ole kohtu alla andmisel otsustanud kõiki KrMK §-des 189 ja 192 loetletud küsimusi ega ole seega taganud kohtualusele KrMK § 351 lg-s 3 sätestatud õigust teada, millise süüdistuse põhjal tema kriminaalasja kohtus arutatakse. Samuti leidis ringkonnakohus, et nimetatud õigus ei saa olla realiseeritud süüdistatavale süüdistuskokkuvõtte kätteandmisega. Kohtu alla andmata jätmist esimese astme kohtus pidas ringkonnakohtu kriminaalkolleegium selliseks kriminaalmenetluslikuks minetuseks, millega tekitatud kahju kohtualuse õigustele ja õigusemõistmisele pole võimalik heastada ühegi sisulise menetlustoiminguga apellatsioonikohtus. MENETLUS RIIGIKOHTUS
14. Ringkonnakohtu määruse peale esitas R. J. Riigikohtule erikaebuse, milles taotletakse nimetatud määruse tühistamist ja kriminaalasja tagastamist Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumile arutamiseks apellatsiooni korras. R. J. leiab, et linnakohus ei saanud kõnealuse kohtuotsuse tegemisel kuidagi tema kaitseõigust rikkuda, sest selle kohtuotsusega mõisteti ta õigeks. Samuti märgitakse kaebuses, et antud kriminaalasja on juba kolmel korral arutatud Tallinna Linnakohtus ja kahel korral Tallinna Ringkonnakohtus, mis on mõistliku kohtupidamise piirid viinud arusaamatusse kaugusesse. R. J. rõhutab, et mõistliku kohtumenetluse piire on korduvalt käsitlenud ka Riigikohus ning on lugenud neid väga oluliseks. Kaebuses asutakse seisukohale, et kui riigi õiguskaitseorganid ei jõua mõistliku aja jooksul välja selgitada kõiki kuriteo asjaolusid sel määral, et oleks lõplikult lahendatud võimaliku kriminaalvastutuse küsimus, peaks riik õigusrahu huvides edasisest kriminaalmenetlusest loobuma.
15. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil möönis R. J.-i kaitsja vandeadvokaat K. Kuusmaa, et tema kaitsealuse kohtu alla andmata jätmisel muudetud süüdistuses on esimese astme kohus küll rikkunud menetlusõiguse sätteid, kuid kuna selle rikkumisega ei ole kaasnenud kaitseõiguse rikkumist, siis ei saa ringkonnakohtu määrust lugeda põhjendatuks ja seetõttu tuleks määrus tühistada. Prokurör taotles erikaebuse rahuldamata jätmist.
16. Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud menetlusosaliste seletused, leiab, et erikaebus on põhjendamatu ja selle rahuldamiseks puudub alus. Kaitseõiguse tagamise põhimõte on kahtlemata kriminaalmenetluse üks olulisemaid põhimõtteid. Kuid samas puudub alus väita, et kaitseõiguse tagamise põhimõte oleks kriminaalmenetluses selliseks ülimuslikuks väärtuseks, mille järgimine saaks õigustada mistahes teisi menetlusõiguslikke minetusi. Kriminaalasjade kohtuliku arutamise ja ka kriminaalmenetluse kui terviku ebaseaduslikkus on objektiivne kategooria ja seda ebaseaduslikkust ei saa kohtualuse tahtest lähtuvalt muuta olematuks. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi seisukohaga, et muudetud süüdistuse järgi kohtu alla andmata jätmine kui KrMK § 219 lg-s 3 sätestatu rikkumine on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse sellise olulise rikkumisena AKKS § 39 lg-s 4 ja § 33 lg-s 2 sätestatu mõttes, mis takistas kriminaalasja igakülgset, täielikku ja objektiivset uurimist ning mida apellatsioonikohtus ei olnud võimalik kõrvaldada. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS 63 p-st 1, § 65 lg-st 3 ja §-st 77, Riigikohtu kriminaalkolleegium m ä ä r a s:
17. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
18. oktoobri
19. a määrus R. J.-i süüdistusasjas jätta muutmata ja erikaebus jätta rahuldamata.
20. Mõista R. J.-lt välja riigituludesse kohtukuluna 619 kr 50 s (kuussada üheksateist krooni ja viiskümmend senti) kaitsja esinemise eest Riigikohtus. Kohtumäärus jõustub
21. detsembril
22. a ega ole edasi kaevatav. Eesistuja Peeter Vaher Liikmed Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg