KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 13. detsember 2000. a 3-1-1-120-00 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Ott Järvesaar ja Jüri Rätsep vaatas 28. novembr

§ 195lg 3 järgi esitatud süüdistust kunstlikult laiendanud, sest V.

Pašuki suhtes toimepandut ei ole süüdistuses huligaansusena kvalifitseeritud. Seega on kohus rikkunud KrMK § 215 lg 1 nõudeid ning väljunud esitatud süüdistuse piiridest. 4.2 Kassaator ei nõustu kaitsealuse poolt V. P.-i ja V. B. suhtes toimepandu kvalifitseerimisega KrK § 195 lg 3 järgi, kuna nemad ilmusid sündmuskohale siis, kui D. K.i eelmine tegevus oli lõppenud. Nende suhtes puudus D. K.-i käitumises huligaanne motiiv. V. P.-i suhtes tegutses D. K. hädakaitse seisundis, ületades seejuures hädakaitse piire. Arvestades V. P.-le tekitatud kehavigastuste raskust, on D. K.-i tegevus tema suhtes kvalifitseeritav KrK § 110 järgi. Samadel motiividel tuleks D. K.-i tegevus V. B. suhtes kvalifitseerida KrK § 113 järgi. 4.3 Kassaator leiab, et Harju Maakohtu otsuses puuduvad põhjendused, mis käsitlevad D. K.-i tahtluse tõendatust M. S.-le üliraske kehavigastuse tekitamise osas. Kassaator ei nõustu põhimõtteliselt ka Tallinna Ringkonnakohtu otsuses väljendatud seisukohaga, mille kohaselt isik, tegutsedes konkretiseerimata kaudse tahtlusega, kannab vastutust faktiliselt tekitatud kehavigastuste eest. Kassaator väidab, et asja arutamisel maakohtus ei ole käsitletud tahtluse laadi. Samuti ei ole kassaatori arvates välistatud, et D. K. tekitas M. S.-le üliraske kehavigastuse ettevaatamatuse tõttu. Sellest tulenevalt tuleks süütuse presumptsioonist lähtudes kaitsealuse tegevus kvalifitseerida KrK § 111 järgi ja on võimalik selle ideaalkogum KrK § 195 lg-ga

1. 4.4 Kassaator jääb seisukoha juurde, et arvestades D. K.-i isikut, tema puhtsüdamlikku kahetsust ja kahju hüvitamist võib temale karistuse mõistmisel kohaldada KrK § 47 sätteid.
2. Riigikohtu istungil toetas kaitsja kassatsioonkaebust ja taotles selle rahuldamist. Prokurör leidis, et kassatsioonkaebus on põhjendamatu ja taotles selle rahuldamata jätmist.
3. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et kassatsioonkaebus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele osaliselt. Kassatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust kohtuotsuste tühistamiseks ega muutmiseks, kuid tingivad AKKS § 63 p 5 alusel maakohtu otsusesse täpsustuse tegemise, mis ei halvenda süüdimõistetute olukorda. 6.
4. Harju Maakohtu otsuses (kd 3 tl 128) on fikseeritud, et kohtualuste poolt B. ja P. peksmine on õigesti kvalifitseeritud kuritahtliku huligaansusena huligaanset tegevust tõkestavale isikule vastuhakkamise tunnusel. Ringkonnakohus on selles osas asunud seisukohale, et apellatsioonkaebuses esitatud väide, nagu laiendaks nimetatud lause kohtualuse süüdistust, ei ole põhjendatud ega tingi seadusliku kohtuotsuse tühistamist (kd 3 tl 167). Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et ringkonnakohtu selline seisukoht, mis pealegi on motiveerimata, ei ole täies ulatuses põhjendatud. Kohtualustele D. K.-le ja A. K.-

§ 195lg 3 järgi esitatud süüdistustes ei ole neid süüdistatud V.

P.-i peksmises (vt kd 2 tl-d 167-168 ja 185186 ning kd 3 tl-d 80 ja 81). V. P.-i osas on esitatud süüdistus vaid D. K.-

§ 107lg 2 p-de 2, 3 ja 6 järgi (vt kd 2 tl 185-186).

Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et eeltoodu ei tingi kohtuotsuse tühistamist, kuid samas leiab, et AKKS § 63 p 5 alusel tuleb Harju Maakohtu otsusesse teha täpsustus ja sõnastada kohtuotsuse kuuenda lehekülje teise lõigu viimane lause järgmiselt: V. B. peksmine on õigesti kvalifitseeritud kuritahtliku huligaansusena huligaanset tegevust tõkestavale isikule vastuhakkamise tunnusel. 6.

1. Kaitsja väite osas, et tema arvates jõudsid V. P. ja V. B. sündmuskohale pärast seda kui D. K.-i huligaanne käitumine oli lõppenud, leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et selline väide on vastuolus kohtuotsustega tuvastatud faktiliste asjaoludega. AKKS § 65 lg 4 kohaselt puudub aga Riigikohtul õigus faktiliste asjaolude tuvastamiseks. Samal põhjusel ei kuulu rahuldamisele ka kaitsja taotlus D. K.-i tegevuse kvalifitseerimiseks V. P. suhtes KrK § 110 järgi ja V. B. suhtes KrK § 113 järgi. 6.
2. Põhjendatud ei ole kassatsioonkaebuses esitatud taotlus D. K.-i poolt M. S.-le kehavigastuse tekitamise kvalifitseerimiseks üliraske kehavigastuse tekitamisena ettevaatamatuse tõttu, so KrK § 111 järgi ning on võimalik selle ideaalkogum KrK § 195 lg-ga 3, mistõttu eraldi KrK § 111 järgi kvalifitseerimine ei ole vajalik. Taotlus on vastuolus kohtuotsustega tuvastatuga, mille kohaselt D. K. pani kogu tegevuse, mis on kvalifitseeritud KrK § 195 lg 3 ja § 107 lg 2 p-de 2, 3 ja 6 järgi, toime tahtlikult. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on põhjendatult oma otsuses märkinud, et D. K. tekitas M. S.-le noaga tahtlikke vigastusi. Õige on ka see, et sellisel juhul võib süüdlane tagajärje, so kehavigastuse konkreetse raskusastme suhtes tegutseda otsese või kaudse tahtlusega. Tegutsemisel konkretiseerimata kaudse tahtlusega kannab süüdlane vastutust faktiliselt saabunud tagajärje tahtliku tekitamise eest. Riigikohtu kriminaalkolleegiumil puudub alus asuda selles küsimuses teistsugusele seisukohale. 6.
3. Kassatsioonkaebuses toodu ei anna alust D. K.-le mõistetud karistuse muutmiseks ega tema karistusest tingimuslikult vabastamiseks KrK § 47 alusel. Vastavalt KrK § 47 lg-s 1 sätestatule võib kohus isikut tingimuslikult vabadusekaotuse kandmisest vabastada, kui ta ei pea selle ärakandmist süüdimõistetu poolt otstarbekaks, kuid see ei ole kohtu kohustus. Kassatsioonkaebusest ei nähtu, et kohtud oleksid D. K.-i vabadusekaotuse kandmisest tingimuslikult mitte vabastades rikkunud kriminaalseadust, mis annaks Riigikohtu kriminaalkolleegiumile AKKS § 64 p 2 alusel põhjust selles osas kohtuotsuste tühistamiseks või muutmiseks. Eeltoodu alusel ja juhindudes AKKS § 63 p-dest 1 ja 5 ning § 65 lg-st 3 Riigikohtu kriminaalkolleegium o t s u s t a s:
4. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
5. septembri
6. a otsus ja Harju Maakohtu
7. mai
8. a otsus D. K.-i süüdistusasjas sisuliselt muutmata.
9. Teha Harju Maakohtu
10. mai
11. a otsusesse D. K.-i ja A. K.-i süüdistusasjas täpsustus ja sõnastada kohtuotsuse kuuenda lehekülje teise lõigu viimane lause järgmiselt: V. B.-u peksmine on õigesti kvalifitseeritud kuritahtliku huligaansusena huligaanset tegevust tõkestavale isikule vastuhakkamise tunnusel.
12. V. Krõlovi kaitsja kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
13. Välja mõista D. K.-lt riigieelarve tuludesse 1115 krooni 10 senti kohtukulu kaitsjatasu katteks. Kohtuotsus jõustub
14. detsembril
15. a ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Peeter Vaher Liikmed Ott Järvesaar, Jüri Rätsep