3-1-1-105-00

KOHTUMÄÄRUS Tartus

1. novembril 2000 3-1-1-105-00 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Ott Järvesaar ja Eerik Kergandberg vaatas avalikul kohtuistungil AKKS § 86 lg 1 p 14 alusel läbi Riigiprokuratuuri eriprotesti E. K. süüdistuses. Menetlusosalistena võtsid
2. novembril
3. a toimunud kohtuistungist osa E. K.-i kaitsja vandeadvokaat Sirje Must ja riigiprokurör Marge Püss. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
4. Tartu Maakohtu 27.juuni
5. a otsusega tunnistati E. K. süüdi KrK § 164 lg 1 järgi ja mõisteti talle karistuseks viis kuud vabadusekaotust poolkinnises vanglas. Lisakaristusena võeti E. K.-lt ära õigus töötada kolm aastat avalikus teenistuses. E. K. tunnistati KrK § 164 lg 1 järgi süüdi selles, et tema
6. juunil
7. a, töötades X Politseiprefektuuri korrakaitseosakonna liiklusjärelvalve talituse politseinooreminspektori ametikohal, olles peatanud kontrollimiseks sõiduauto, mida juhtis juhiloata ning alkoholijoobes J. R., jättis viimase poolt pakutud 1000.- krooni suuruse altkäemaksu eest koostamata protokolli liikluseeskirjade rikkumise kohta. J. R.-lt sai ta kohe altkäemaksuna 500.- krooni. Kuna viimasel sel momendil rohkem raha ei olnud, sai ta ülejäänud rahasumma vastavalt eelnevale kokkuleppele altkäemaksu vahendamist matkinud R. K.-lt
8. juunil
9. a. Kohus leidis, et E. K.-i poolt viidi altkäemaksu võtmine lõpule. Tunnistaja J. R. ütlustega luges kohus tõendatuks, et viimane andis kohtualusele 500.- krooni, kuna ei soovinud trahvikviitungi vormistamist. Tunnistaja R. K. ütlused kinnitasid tema kui vahendaja ja J. R. vahelist kokkulepet 500.- krooni üleandmise kohta E. K.-le. E. K.-i süüd kinnitasid lisaks veel tunnistajate V. V.-i ja M. L. ütlused; jälitustegevusel salvestatud helilint ja selle stenogramm; kohtuistungil avaldatud R. K., M. L. ja E. K.-i telefonikõnede väljavõtted ja asitõendite vaatlusprotokoll. Kohus leidis ühtlasi, et kogutud tõendid ja uuritud materjalid ei viita teistele isikutele, keda oleks vajalik käesolevas kuriteo faktis veel võtta kriminaalvastutusele. J. R. suhtes oli tehtud kriminaalvastutusele võtmisest keeldumise määrus, samuti ei pidanud kohus vastavalt KrK §-le 1641 lg 3 põhjendatuks R. K. kriminaalvastutusele võtmist.
10. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse kohtualuse kaitsja Tanel Pürn, milles taotleti süüdimõistva kohtuotsuse tühistamist ja asja uueks arutamiseks saatmist maakohtusse.
11. Tartu Ringkonnakohtu
12. oktoobri
13. a määrusega tühistati maakohtu otsus täies ulatuses seoses kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisega ja saadeti kriminaalasi maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtu järeldusega, et kogutud tõendid ei viita teistele isikutele, keda oleks veel vajalik käesoleva kuriteo faktis kriminaalvastutusele võtta. Kuivõrd altkäemaksu võtmine on mõeldamatu ilma andmiseta, siis tulnuks ringkonnakohtu arvates maakohtul KrMK § 189 p-st 2 juhindudes E. K.-i kohtu alla andmisel otsustada J. R. seisund antud kuriteosündmuses. Kohus tuvastas, et kriminaalvastutusele võtmisest keeldumise määruse kohaselt keelduti J. R. kriminaalvastutusele võtmisest kuriteo koosseisu puudumise tõttu. Samas määruses asus uurija seisukohale, et on alused J. R. vastutusest vabastamiseks. Kriminaalkolleegium märkis, et KrK § 165 lg 3 kohaselt vabastatakse altkäemaksu andja karistusest, kui ta pärast altkäemaksu andmist vabatahtlikult teatab toimunust kirjalikult. KrK § 49 lg 1 sätestab, et karistusest vabastatakse ainult seaduses ettenähtud alustel ning see kuulub kohtu pädevusse. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt toimub karistusest vabastamine süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel. Eeltoodut tulnuks ringkonnakohtu hinnangul ka maakohtul E. K.i kohtu alla andmise otsustamisel arvestada ja saata kriminaalasi täiendavaks uurimiseks. Ringkonnakohus leidis veel, et altkäemaksu andmise-võtmise ühisel kohtueelsel ja kohtulikul menetlemisel oleks tagatud kriminaalasja igakülgne, täielik ja objektiivne uurimine. MENETLUS RIIGIKOHTUS
14. Tartu Ringkonnakohtu
15. oktoobri
16. a määruse peale esitas eriprotesti riigiprokurör Tatjana Tamm, kes palub määrus tühistada seoses kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisega ning saata kriminaalasi ringkonnakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. 4.1 Protestis nõustutakse ringkonnakohtu seisukohaga, et uurija määrus, millega keelduti J. R. suhtes kriminaalvastutusele võtmisest, ei ole seadusega kooskõlas. Samas aga ei nähtu vaidlustatavast kohtumäärusest, millega on raskendatud tõe tuvastamine altkäemaksu võtja suhtes. Kohus ei ole ka põhjendanud, miks ei kuulu antud juhul rakendamisele KrMK § 216 lg 1 sätted, mille kohaselt juhul, kui kohus tuvastab kohtuistungil, et kuriteo võis toime panna isik, kes ei ole kohtu alla antud, teeb määruse materjalide eraldamiseks ning saadab need prokurörile. 4.2 Ringkonnakohtu määruses puuduvad ka motiivid maakohtu otsuses toodud E. K.-i süüstavate tõendite kogumi ümberlükkamise kohta. Kuriteo toimepanemine kohtualuse poolt on tuvastatud ka R. K. ja teiste tunnistajate ütlustega. Ringkonnakohtu määrusest ei selgu, miks on E. K.-i süüküsimus lahutamatult seotud J. R. tegevusega. 4.3 Prokurör viitab asjaolule, et ringkonnakohus on oma määruses lähtunud Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-123-97 väljendatud seisukohtadest. Samas on aga peale nimetatud kohtuotsust Riigikohus lahendanud kriminaalasju, kus kohtu alla oli antud vaid altkäemaksu andja üksinda või vastupidi. Protestis viidatakse Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-19-98, kus kohtu all olid vaid altkäemaksu võtjad, altkäemaksu andja oli aga tunnistaja staatuses, kusjuures tegu ei olnud ka kuriteo matkimisega. Selles otsuses ei väljendatud aga arvamust, et altkäemaksu andja staatus oleks valesti määratletud. 4.4 Eeltoodu alusel märgib prokurör, et seadusest ei tulene kategoorilist nõuet, et altkäemaksu kriminaalasjades peab kohtueelne ja kohtulik uurimine toimuma ühiselt nii altkäemaksu andja kui ka võtja suhtes. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega, kuulanud ära prokuröri, kes taotles erikaebuse rahuldamist ning kaitsja, kes palus jätta kaevatav määrus muutmata, leidis: Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub Tartu Ringkonnakohtu
17. oktoobri
18. a määruses toodud põhistustega ning peab vajalikuks eriti rõhutada alljärgnevat. KrMK § 189 p 2 alusel on kohtud isiku kohtu alla andmisel kohustatud kontrollima, kas kõik isikud, keda oli alust kriminaalvastutusele võtta, on vastutusele võetud. Sellest tuleneb, et kõikide sama süüdistusega seotud isikute kriminaalasju tuleb arutada ühes kohtumenetluses. Kriminaalasja eraldamist lubatakse vastavalt KrMK § 118 lg-le 2 vaid neil juhtudel, kui see on hädavajalik ning kui see ei avalda mõju kriminaalasja igakülgsele, täielikule ja objektiivsele uurimisele ning lahendamisele. Seega on tegemist erandiga, mille lubatavuse üle otsustamise ainupädevus on igal konkreetsel juhtumil kriminaalasja arutaval kohtul. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 72 lg-st 2 ja §-st 77, Riigikohtu kriminaalkolleegium määras: Tartu Ringkonnakohtu
19. oktoobri
20. a määrus E. K.-i süüdistusasjas jätta muutmata, eriprotest jätta rahuldamata. Eesistuja: Jüri Ilvest Liikmed: Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg