§-dest 33 lg. 1 p. 2 ja 28 põhjusel, et A. Rebast on kriminaalkorras karistatud tahtlikult toimepandud kuriteo eest. See nähtub Teabe- ja analüüsibüroo õiendist. Selle otsuse kinnitas Tartu politseiprefekt. A. Rebane pöördus Tartu politseiprefekti poole palvega tühistada relvaloa tühistamise otsus, väljastada talle otsuses viidatud Teabe- jaanalüüsibüroo õiendi koopia ja tagastada politsei poolt äravõetud revolver. Tartu Politseiprefektuuri aseprefekt vastas 17. veebruaril 2000. a. A. Rebasele kirjalikult, et talle antud relvaloa tühistamisel juhinduti
§-st 33 lg. 1 p. 2, mille järgi relvaluba tühistatakse, kui loa omanik ei vasta selle seadusega kehtestatud nõuetele.
1 p. 6 järgi ei anta relvaluba füüsilisele isikule, kes on kriminaalkorras karistatud tahtlikult toimepandud kuriteo eest, olenemata sellest, kas karistatus on kustunud või kustutatud. A. Rebane on tahtlikult toimepandud kuritegude eest kahel korral kriminaalkorras karistatud. A. Rebasele teatati, et ära võetud revolvrit ei saa tagastada. A. Rebane esitas 6. märtsil 2000. a. Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus jätta põhiseadusevastasuse tõttu kohaldamata
1 p. 6 lõik ?olenemata sellest, kas karistus on kustunud või kustutatud?, tunnistada seadusevastaseks Tartu Politseiprefektuuri keeldumine tühistada oma otsus A. Rebaselt relvaloa äravõtmise kohta ja uue relvaloa väljastamisest keeldumine ning kohustada Tartu Politseiprefektuuri väljastama A. Rebasele relvaluba. Kaebaja väitis:
1 p. 6 on vastuolus proportsionaalsuse ja õiguskindluse põhimõttega. Relvaloa tühistamine piirab A. Rebase ettevõtlusvabadust. A. Rebane töötas relvaloa olemasolu ajal turvamehena. Ta ei saanud relvata oma tööülesandeid täita ja pidi töölt lahkuma. Talle oli antud relvaluba Vabariigi Valitsuse
1 p. 6 keelab anda relvaluba isikule, keda on karistatud tahtlikult toimepandud kuriteo eest, olenemata sellest, kas karistatus on kustunud või kustutatud. Selle keeluga rikutakse nende isikute õigusi, kes Ajutiste eeskirjade alusel said relvaloa, kuid kes pärast
jõustumist kaotasid õiguse relvaloale. Nendel oli õigus eeldada, et karistatus, s.t. kohustus taluda kuriteo toimepanemisest tingitud piiranguid, lõpeb teatava aja möödumisel. Kaebajal oli õiguspärane ootus, et talle Ajutiste eeskirjade alusel antud relvaluba ei tühistata. Põhiseaduse § 11 järgi peavad õiguste ja vabaduste piirangud olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust, s.o. piirangud peavad olema proportsionaalsed taotletava eesmärgiga. Proportsionaalsuse põhimõttele vastab ülemäärasuse keeld. Tartu Halduskohtu 30. mai 2000. a. otsusega haldusasjas nr. 3-27/2000 jäeti
1 p. 6 vastuolu tõttu Põhiseadusega kohaldamata ning tunnistati seadusevastaseks Tartu Politseiprefektuuri keeldumine tühistada oma otsus A. Rebaselt relvaloa äravõtmise kohta ja uue relvaloa väljastamisest keeldumine. Kohus leidis, et isikud, kelle karistatus tahtlikult toimepandud kuriteo eest on kustunud ning kes Ajutiste eeskirjade järgi omasid õigust relvaloale, ei oma seda pärast
jõustumist.
1 p. 6 alusel võib varasem süüdimõistmine tähtajatult piirata isiku õigusi ja vabadusi, mis on vastuolus Põhiseaduse §-st 10 tuleneva õiguskindluse põhimõttega. See põhimõte hõlmab kehtiva õiguse respekteerimist, tagasiulatuva jõuga õigusaktide keeldu ja õiguspärast ootust. Ajutised eeskirjad olid relvaloa omanikule soodsamad kui Relvaseadus. Sellise õigusakti tühistamine ning uue õigusakti vastuvõtmine, millega tunduvalt piiratakse isiku õigusi ja vabadusi, on üldjuhul keelatud. Kriminaalkorras karistatus võib olla aluseks isiku õiguste ja vabaduste piiramisele. Kuid karistatuse kustumise või kustutamise korral loetakse, et isik pole kriminaalkorras karistatud ja tema õiguste või vabaduste piiramine karistatuse motiivil on välistatud.
s sätestatud seadusandja otsustus, et tulirelva omamise õigust ei saa anda varem tahtlike kuritegude toimepanemise eest karistatud isikule, on igati mõistlik ja vajalik. Halduskohus on põhjendamatult rõhutanud A. Rebase osas karistatuse kustumise või kustutamise momenti.
1 p. 6 mõtte kohaselt on rõhuasetus faktil, et isikut on kriminaalkorras karistatud tahtlikult toimepandud kuriteo eest. Ka politseiprefektuuri otsuses, millega tühistati tulirelva luba, on rõhutatud karistamise, mitte aga karistatuse fakti. Tartu Ringkonnakohtu
kehtima hakkamist ning relvaloa pikendamist 1997. a. tekkida õiguspärast ootust, et A. Rebane on õigustatud relvaluba ka tulevikus ajutiste eeskirjade alusel omama.
1 p. 6, mis välistab relvaloa andmise isikule, keda on kriminaalkorras karistatud tahtliku kuriteo eest, pole vastuolus Põhiseadusega. Seadusandja tahe oli
1 p. 6 kehtestamisel välistada relvaloa andmine isikutele, keda on kriminaalkorras karistatud tahtlikult toimepandud kuriteo eest. See piirang on kooskõlas Põhiseaduse mõttega ja toimunud seaduse alusel ning on vajalik demokraatlikus ühiskonnas. A. Rebane esitas ringkonnakohtu selle otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada kasseeritav otsus ja jätta jõusse Tartu Halduskohtu otsus. Kassaator väidab:
1 p. 6, mille alusel tema relvaluba tühistati, on põhiseadusevastane. Karistusregistri seaduse § 34 lg. 1 järgi arvestati A. Rebase karistatuse kustumist KrK § 58 alusel. Kuna tema karistatus oli kustunud, siis andmed tema kohta karistusregistrisse kandmisele ei kuulunud. Järelikult tuli need andmed kanda karistusregistri arhiivi. Karistusregistri seaduse § 22 lg. 1 järgi saavad politseiametnikud karistusregistri arhiivist andmeid ainult seoses uurimisega kriminaalasjas. Kuna arhiivist väljastati politseiametnikele andmeid A. Rebase karistamise kohta õigusvastaselt, siis põhineb tema relvaloa tühistamine ebaseaduslikul toimingul ja relvaloa tühistamise otsus tuleb tühistada ka seepärast. Ringkonnakohus on rikkunud HKMS § 45 lg. 1 p. 2, mille järgi oluliseks rikkumiseks on otsuse tegemine isiku suhtes, keda kohtusse ei kutsutud. A. Rebane ei teadnud ringkonnakohtu istungist ja seetõttu ei saanud ta istungil osaleda. Tartu Politseiprefektuuri kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et kassatsioonkaebus pole põhjendatud. Vastuses märgitakse, et Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium jättis 6. oktoobri 2000. a. otsusega rahuldamata Tartu Halduskohtu taotluse tunnistada
1 p. 6 vastuolus olevaks Põhiseaduse §-ga
4 sätestab üksnes selle, et relvaloa tühistamise otsuse peale võib esitada kaebuse kohtule. Tähtajaliselt piiramatu võimalus menetluse uuendamisest keeldumise kaudu vaidlustada esialgset haldusakti on vastuolus HKMS §-ga 9 lg. 1, mis sätestab kohtusse pöördumise tähtaja, eesmärgiga. Õigus nõuda menetluse uuendamist ja pöörduda uuendamisest keeldumise korral seadusega sätestatud tähtaja jooksul halduskohtusse nõudega tühistada esialgne haldusakt võib teatud juhtudel siiski olemas olla. See võiks kõne alla tulla näiteks siis, kui ilmnevad uued tõendid, mis ei võinud isikule olla haldusmenetluse ajal teada, kui jõustunud kohtuotsusega on tuvastatud, et haldusakt on antud haldusorgani õigusvastase mõjutamise tulemusena või haldusametnik on haldusmenetluse käigus toime pannud kuriteo või kui jõustunud kohtuotsusega on tühistatud kohtuotsus, millel haldusakt põhines. Käesolevas asjas sellised erandlikud asjaolud puuduvad. Kassatsioonkaebus jääb rahuldamata. Juhindudes HKMS §-dest 72 lg. 1 p. 1 ja 90 lg. 2, Riigikohtu halduskolleegium otsustab: Jätta Andres Rebase kassatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Ringkonnakohtu 6. septembri 2000. a. otsus haldusasjas nr. II-3-96/00 muutmata. Arvata kautsjon riigituludesse. Otsus jõustub 19. detsembril 2000 teatavaks tegemisest. Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.