3-2-1-161-00 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 20. detsembril 2000. a AS Kalbur-F (pankrotis) hagi Ühisliisingu AS vastu kommertspandilepingu kehtetuks tunnistamiseks. Riigikohtu tsiviilkolleegi

§-de 42 lg 1 ja 2 ning 43 lg 1 p 2 alusel tunnistada kehtetuks. Tallinna Linnakohtu

1. veebruari
2. a otsusega hagi rahuldati. Otsuse põhjenduste kohaselt ei keela pankrotiseadus halduril esitada vara tagasivõitmise hagi pankrotimenetluses esitatud nõude aluseks oleva tehingu kehtetuks tunnistamiseks põhjusel, et ta nõuete kaitsmise koosolekul sellele nõudele vastu ei vaielnud. Asjas kuulub kohaldamisele

§ 43lg 1 p 2.

Hageja eelistas kommertspandilepingu sõlmimisega teistele võlausaldajatele kostjat. Ta oli kommertspandilepingu sõlmimise ajal teadlik oma maksujõuetusest ja sellest, et ta ei ole võimeline rahuldama kõigi võlausaldajate nõudeid. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused Tallinna Ringkonnakohtu

1. juuni
2. a otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata. Otsuse põhjenduste kohaselt asus linnakohus õigesti seisukohale, et kostja eesõigusnõue on teiste võlausaldajate huve kahjustav. Kostja nõue tulenes Balti Laevaremonditehase AS poolt hagejale osutatud teenuste eest tasumata summast 3 432 650 krooni 39 senti, mis tekkis tunduvalt enne kommertspandilepingu sõlmimist ja mille ta loovutas
3. juunil
4. a kostjale. Kommertspandilepingu sõlmimise ajal oli hageja alaliselt maksejõuetu, sest jättis tähtajaks tasumata RAS-le Ookean
5. jaanuari
6. a kokkuleppes ettenähtud raha. Lepingu sõlmimise ajal olid hagejal ka teised võlausaldajad ja ta oli teadlik, et nende nõuded võivad jääda kommertspandi tõttu rahuldamata.

§ 43

lg 1 p 2 kohaselt tunnistab kohus kehtetuks võlgniku tehingu, mis oli tehtud ühe aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, kui võlgnik tehinguga teadlikult kahjustas võlausaldajate huve. Tuvastades võlausaldajate huvide teadliku kahjustamise, kohaldas linnakohus põhjendatult

§ 43lg 1 p 2.

Ekslik on kostja väide, et kohaldamisele kuulus

§ 48

, mis on

§ 43

suhtes erinorm.

§ 48

näeb ette juhud, millal võib pandilepingu tunnistada kehtetuks, sõltumata sellest, kas võlgnik pandi seadmisega teadlikult kahjustas võlausaldajate huve ja kas pandipidaja oli võlausaldajate huvide kahjustamisest teadlik. Kostja sidus ekslikult vara tagasivõitmise hagi esitamise nõuete kaitsmise koosoleku läbiviimise ja nõude vaidlustamisega. Pankrotiseaduses ei sätesta, et kui haldur nõuete kaitsmise koosolekul võlausaldaja nõuet ei vaidlusta, pole tal õigus selle võlausaldaja vastu vara tagasivõitmise hagi esitada. II. Kassatsioonkaebus ja selle põhjendused Kassatsioonkaebuses palus kostja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kui haldur nõuete kaitsmise koosolekul nõudele vastu ei vaielnud, oli nõue kaitstud. Kaitstud nõuet saab vaidlustada vaid

§-s 74 lg 2 nimetatud juhtudel. Halduril puudus materiaalõiguslik alus esitada tagasivõitmise hagi sellise nõude aluseks oleva tehingu suhtes. Tegemist ei ole tagasivõitmise eesmärki teeniva vaidlusega. Ebaõige oli ringkonnakohtu seisukoht, et pandilepingu vaidlustamisel võis kohaldada ka

§ 43lg 1 p 2.

Pandileping on vaidlustatav ainult

§ 48alusel.

Kohtud ei ole tuvastanud, et tegemist oli võlausaldajate huvide teadliku kahjustamisega ning ka seetõttu ei olnud kohtutel õigust kohaldada

§ 43lg 1 p 2.

III. Vastus kassatsioonkaebusele Vastuses kassatsioonkaebusele pidas hageja kaebuse väiteid alusetuks ja leidis, et ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks puudub alus. IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon Kolleegiumi istungil jäi hageja esindaja kassatsioonkaebuse väidete ja kostja esindaja vastuses esitatud väidete juurde. Kolleegium leidis, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks. Ekslik on kassatsioonkaebuse väide, et asjas kuulus kohaldamisele

§ 48

. Selles paragrahvis on sätestatud pandi tagasivõitmise alused ja tähtajad nendeks juhtudeks, kui pole tähtsust sellel, kas võlgnik teadlikult kahjustas võlausaldajate huve ja kas pandipidaja oli võlausaldajate huvide kahjustamisest teadlik. Apellatsioonikohus PanrkS § 48 kohaldamiseks vajalikke aluseid ei tuvastanud. Apellatsioonikohus on õigesti leidnud, et kohaldamisele kuulub

§ 43

. See paragrahv sätestab pankrotimenetluses tehingute, s.h kommertspandilepingu, kehtetuks tunnistamise üldised alused. Kohus tuvastas, et kommertspandileping sõlmiti ühe aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist ja selle lepinguga võlgnik teadlikult kahjustas võlausaldajate huve. Neil asjaoludel kuulub kohaldamisele

§ 43

lg 1 p 2, mille kohaselt tunnistab kohus kehtetuks võlgniku tehingu, mis oli tehtud ühe aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, kui võlgnik tehinguga teadlikult kahjustas võlausaldajate huve. Põhjendamatu on kassatsioonkaebuse väide, et kui haldur nõuete kaitsmise koosolekul nõudele vastu ei vaidle, siis on nõue kaitstud ja ta ei saa tagasivõitmise hagi esitada. Nõue ja selle rahuldamisjärk loetakse

§ 72

lg 2 kohaselt tunnustatuks, kui sellele nõuete kaitsmise koosolekul ei vaidle vastu haldur ega ükski võlausaldaja. Pankrotiseadusest ei tulene, et kui haldur ei esita nõudele vastuväiteid, siis ei saa ta tagasivõitmise korras võlausaldaja vastu tagasivõitmise hagi esitada ja nõue tuleb lugeda kaitstuks. Nõue jääb nõuete kaitsmise koosolekul tunnustamata ka võlausaldaja vastuvaide tõttu. Nõustuda ei saa kassatsioonkaebuse väitega, et pandilepingut ei saa tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada.

§-st 42 lg 1 tuleneb ühemõtteliselt, et panton tagasivõidetav. Juhindudes TsMS § 362 p 1, kolleegium o t s u s t a s: Jätta Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 13. juuni 2000. a otsus muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata. J. Luik, A. Kull, L. Laarmaa