Obsah (7)

§ 28§ 27§ 37§ 34§ 13§ 4§ 24

3-2-1-170-00 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 21. detsembril 2000. a AS Titania hagi AS Sampo Eesti Varakindlustus vastu kahjuhüvitise 52 000 krooni ja viivise 52 000 krooni saamiseks. Riigikoh

§ 28

lg 5 kohaselt ei ole kindlustusandjal sel juhul kohustusi enne, kui pooled on vaidluse lahendanud ettenähtud korras. Enne asja lahendamist kohtu poolt ei olnud tegemist kostja viivitusega. R. Saul juhtis L. Kollole kuulunud sõidukit viimase nõusolekul. L. Kollo tsiviilvastutuse kindlustaja oli kostja, kes peab kannatanule kahju hüvitama. Hagi ei ole aegunud.

§ 27

lg-s 8 ja § 28 lg-s 11 märgitud tähtaeg kehtib nõude esitamise kohta kindlustusandjale. Kannatanu huvide kaitset reguleerib

§ 37, mis ei sätesta kohtusse pöördumise tähtaega.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused Tallinna Ringkonnakohus jättis linnakohtu otsuse muutmata. Apellatsioonikohus ühines linnakohtu otsuse põhjendustega. Kohus mõistis õigesti välja liikluskahju 52 000 krooni, mis on auto avariieelne maksumus, kuna auto taastamisremondi maksumus ületab selle summa.

§ 27

lg 7 kohaselt on kindlustusandjal õigus sellele varale, mille väärtuse ta hüvitab, vara kindlustusjuhtumijärgses seisundis. Kindlustusandja ei ole hagejale veel midagi hüvitanud ega ole ka esitanud purunenud auto nõuet. R. Saul juhtis L. Kollole kuuluvat sõidukit viimase nõusolekul. L. Kollo andis auto R. Saulile kasutada enne nendevahelise ostu-müügilepingu vormistamist. Hagi ei ole aegunud.

§ 27

lg-s 8 ja § 28 lg-s 11 on sätestatud üheaastane tähtaeg kindlustushüvitise taotluse esitamiseks kindlustusandjale ning see ei ole tähtaeg hagi esitamiseks peale hüvitise väljamaksmisest keeldumist. Liikluskahju hüvitamisest keeldumist reguleerib

§ 34ja kannatanu huvide kohtulikku kaitset sama seaduse § 37.

II. Kassatsioonkaebus ja selle põhjendused Kostja palus kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ning saata asi samale kohtule uueks läbivaatamiseks. Kaebuse põhjendustel on kohus oluliselt rikkunud protsessiõiguse norme ja ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme. R. Saul ei olnud

§ 13

lg 2 järgi kindlustatu, sest tal puudus lihtkirjalik volikiri sõiduki juhtimiseks, mida nõuab liiklusseaduse (LS) § 191 lg 3. Ka puudus R. Saulil juhiluba, mis on LS § 191 lg 4 p 4 järgi sõiduki kasutamise volikirja kohustuslik tingimus. Seega ei kuulu tema poolt tekitatud liikluskahju liikluskindlustuslepingu alusel hüvitamisele. Kohtud ei ole tuvastanud avarii tehiolusid ega vahetut põhjuslikku seost R. Sauli käitumise ning tekkinud kahju vahel. Kohtud ei ole arvesse võtnud hagejal tegelikult tekkinud kahju suurust ning on põhjendamatult kostjalt välja mõistnud vaidlusaluse sõiduauto avariieelse maksumuse. Hageja tegeliku kahju suuruse leidmiseks tuleb sõiduki avariieelsest väärtusest maha arvata selle avariijärgne väärtus 7000 krooni.Liikluskahju hüvitamise nõue on aegunud.

§ 27lg 8 sätestab liikluskahju hüvitamise nõudele üheaastase aegumistähtaja. Ringkonnakohus rikkus Ts

MS § 231 lg-t 4 ja § 330 lg-t

1. Otsus ei vasta kohtuotsuse sisule esitatavatele nõuetele. Apellatsioonikohus on tõendite hindamisel eiranud TsMS § 95 nõudeid. Kohus ei vastanud apellatsioonkaebuse väidetele ja põhjendustele ega andnud neile õiguslikku hinnangut, rikkudes sellega TsMS § 330 lg-t
2. III. Vastus kassatsioonkaebusele Hageja AS Titania ja kolmas isik hageja poolel L. Sildoja kassatsioonkaebusele ei vastanud. IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus tuleb TsMS § 363 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu.

§ 4

lg 4 kohaselt kuulub liikluskindlustuslepingu alusel hüvitamisele kindlustatu poolt tekitatud kahju. Liiklusõnnetus, mille tagajärjel hagejal liikluskahju tekkis, toimus 6. juunil 1997. a. Sel ajal kehtis

§ 13

lg 2 järgmises sõnastuses: "Kindlustatu on sõiduki omanik või sõidukit omaniku poolt juhtima volitatud isik (volitus peab olema antud selleks ettenähtud korras). Omaniku abikaasa, samuti isik, kes juhib sõidukit, kus viibib omanik, loetakse kindlustatuks kui suulise volituse alusel juhtima volitatud isik." Vastavalt LS § 191 lg-le 3 peab volitus sõiduki kasutamiseks olema antud lihtkirjalikus vormis. Kohtud tuvastasid, et R. Saul juhtis L. Kollole kuulunud sõidukit viimase nõusolekul. Liiklusõnnetuse toimumise ajal kehtinud

§ 13lg-st 2 tulenevalt sellest aga ei piisa, et lugeda R.

Sauli tsiviilvastutus liikluskahju tekitamise eest kindlustatuks. Seega pole apellatsioonikohus

§ 13lg 2 kohaldamiseks vajalikke asjaolusid tuvastanud.

Kostja vaidlustas

§ 13

lg 2 kohaldamise ka apellatsioonkaebuses ja esitas rida põhjendusi, miks ta leiab, et linnakohus on seadust vääralt kohaldanud. Ringkonnakohus pole otsuses neile apellatsioonkaebuse väidetele vastanud. Selles osas ei vasta ringkonnakohtu otsus TsMS § 330 lg 6 nõuetele. Kolleegium nõustub apellatsioonikohtu seisukohaga, et

§ 27

lg-s 8 ja § 28 lg-s 11 sätestatud tähtajad ei ole mitte hagi aegumise lühendatud tähtajad, vaid kindlustusandjale kindlustushüvitise taotluse esitamise tähtajad. Samuti nõustub kolleegium ringkonnakohtu seisukohaga, et kui auto taastamisremondi maksumus ületab auto avariieelset maksumust, pole hüvitise suuruse kindlaksmääramisel alust auto avariijärgset väärtust arvestada. Sõiduk loetakse sel juhul hävinuks (

§ 24

lg 1) ja kindlustusandjal on kahju hüvitamise järel õigus sõiduki jäänustele (

§ 24lg 3).

Liiklusõnnetuse asjaolude kindlakstegemisel pole apellatsioonikohus protsessinorme rikkunud. Ringkonnakohtu otsus on selles osas piisavalt motiveeritud, vastatud on apellatsioonkaebuse väidetele. Juhindudes TsMS § 362 p-st 2, kolleegium o t s u s t a s: Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

1. juuni
2. a otsus ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebus rahuldada. Tagastada AS-le Sampo Eesti Varakindlustus
3. augustil
4. a tasutud kautsjon 520 (viissada kakskümmend) krooni. J. Odar, A. Kull, L. Laarmaa