Eriarvamus Riigikohtu üldkogu 22. detsembri 2000 aasta otsuse (edasiselt - Üldkogu otsuse) tegemisel, millega rahuldati AS Brolex Grupp ja OÜ Dreiv Grupp erikaebus, jäin nii otsuse resolutiivosa kui k

§ 15

lg 1 tagab mistahes isikutele mistahes olukorras otsese ja vahetu õiguse pöörduda kohtu poole siis, kui need isikud leiavad, et nende õigusi ja vabadusi on rikutud. Üldkogu otsuse teine lähtetees, mis minu arvates on eriti reljeefselt välja loetav Üldkogu otsuse 23. punktist, on aga arusaam,

§ 15

lg 1-s 1 sätestatud põhiõiguse tagamisel on oluline just nimelt võimaluse loomine pöörduda kohtu kui institutsiooni poole ja et seejuures ei oma erilist tähtsust asjaolu, kas ja kuidas saab konkreetne kohus pöörduja probleemi lahendada. Teisiti öeldes tähendab see arusaama, et kohtumenetluse erinevatel harudel puudub oma spetsiifika ja et seetõttu võibki ilma probleemideta põhiõiguste tagamine näiteks kriminaalmenetluses toimuda ka halduskohtumenetluse vahendusel. Erinevalt üldkogu otsuses põhikontseptsioonist olen seda meelt,

§ 15

lg 1-s 1 sätestatu ei tähenda alati ja igas olukorras otsest ja vahetut õigust pöörduda kohtu poole. Teiseks leian, et Üldkogu otsuse põhiküsimus - kas KrMK

1. peatükis sisalduv tagab PS § 15 lg-s 1 sätestatud põhiõiguse realiseerumise - on puhtalt kriminaalmenetluslik küsimus, mis kahtlemata oleks võinud kriminaalmenetluse raamest kasvada välja põhiseaduslikkuse järelevalve küsimuseks, kuid mille muutumine haldusõiguslikuks küsimuseks jääb arusaamatuks. Kirjeldatud arusaama püüangi selgitada järgnevates punktides.
2. Jagan Eesti Vabariigi Põhiseaduse jõustumisest ligikaudu 10 aasta jooksul Eesti õigusruumis valitsenud arvamust, et KrMK
3. peatükis sätestatud uurija või prokuröri tegevuse peale kaebamise kord ei ole vastuolus Põhiseaduse § 15 lg-ga
4. Tõlgendades kõnealust peatükki süstemaatiliselt kogu kehtiva kriminaalmenetluse seaduse kontekstis võib väita, et kuigi üksikute uurija menetlustoimingute peale ei saa otse kohtusse kaevata kohtueelse menetluse ajal, võib siiski kõiki neid toiminguid aga ka nende tulemina saadavate tõendite lubatavust vaidlustada kohtueelse uurimise järgselt - kohtumenetlustes. Märkigem sedagi, et Üldkogu otsuse §-s 24 märgitu, et "isikul, kelle põhiõigusi ja vabadusi on menetlustoiminguga riivatud, on õigus esitada kaebus prokurörile või halduskohtule", ei osuta piisavalt selgelt sellele, kas Üldkogu on soovinud halduskohtumenetluse raames sisuliselt tühistada üksnes KrMK
5. peatüki või on soovitud asuda seisukohale, et kogu kohustuslik kohtueelne menetlus meie õigusruumis toimiva õigusinstituudina on vastuolus PS § 15 lg-s 1 sätestatuga. Kuid viimatiesitatud seisukoht oleks minu arvates pidanud kaasa tooma ka vähemalt HKS § 9 lg-s 3 sätestatu tunnistamise põhiseaduse vastaseks.
6. Olen seisukohal, et kriminaalasja kohtueelse uurimise raames aset leidvaid uurimis- ja muid menetlustoiminguid ei saa kuidagi käsitada haldustoimingutena HKS § 4 lg 2 mõttes, kuigi nad võivad esmapilgul väliselt olla haldustoimingutega väga sarnased. Segiajamist võib esmapilgul tingida seegi, et politsei võib olla nii haldustegevuse- kui ka kriminaalmenetluse subjektiks. Uurimis- ja muud menetlustoimingud nagu ka kogu kohtueelne uurimine on üks ja sealjuures vältimatu osa kriminaalmenetlusest. Kriminaalmenetlus kui tervik omakorda aga on üldtunnustatud arvamuse kohaselt kohtuvõimu teostamisele suunatud tegevussüsteem ja mitte täitevvõimu osis. Kohtueelse menetluse suhteliselt suur osakaal kriminaalmenetluses ei tähenda võimude klassikalisest kolmikjaotusest lähtuvalt veel seda, et kriminaalmenetlus oleks riigis ja sealhulgas ka Eesti riigis täidesaatva võimu osis. Ilmselt kõige lihtsam on viimatiesitatud väites veenduda haldusõiguse õpikuid lehitsedes: vaevalt on võimalik ühestki haldusõiguse õpikust leida peatükki näiteks pealkirjaga "kriminaalmenetluse haldusõigus" või - mis ka ehk väidetavasti võiks kõne alla tulla "justiitshaldusõigus".
7. Kriminaalasjade kohtueelse uurimise lahutamatu seos kriminaalasjades vahetu õigusemõistmisega (ja seega mitte eksekutiivfunktsiooni täitmisega) tuleneb muuhulgas ka KrMK §-s 3 sätestatud legaliteedipõhimõttest: isik, kes leiab, et tema ühte olulisimat põhiõigust - õigust inimväärikale elule ja sealhulgas julgeolekule ning riigi poolsele kaitstusele on kuritegeliku ründega rikutud, ei saa reeglina (kui tegemist ei ole erasüüdistuse esitamist võimaldava situatsiooniga) ise vahetult realiseerida Põhiseaduse § 15 lg-s 1 sätestatud põhiõigust. Ta ei saa vahetult pöörduda mitte kohtusse vaid peab pöörduma uurija või prokuröri poole ja samas ei ole ilmselt keegi tõsiselt väitnud, et kirjeldatud olukorras oleks tegemist Põhiseaduse § 15 lg-s 1 sätestatu rikkumisega. Seega ei ole täpne Üldkogu otsuse p-s 15 esitatud seisukoht, et Põhiseaduse § 15 lg-st 1 tuleneb vältimatult iga sellise isiku otsene ja vahetu kohtuliku kaitse õigus, kes leiab, et tema põhiõigusi on rikutud.
8. Ilmselt ei saa sellest, et kuriteo läbi kannatanu ei saa ise vahetult Põhiseaduse § 15 lg-s 1 sätestatu põhiõigust realiseerida, tuleneda automaatselt otsest analoogilist keeldu teiste kohtueelses menetluses osalevate subjektide suhtes. Kuid samas võib vähemalt teatud mõttes lugeda õiglustunde riiveks olukorda, mil me sunnime kuriteo läbi kannatanut osalema obligatoorses kohtueelses menetluses ja samas tagame selles samas kohtueelses menetluses süüdistatavale kohtukaebe õiguse iga tema suhtes toimepandud menetlustoimingu peale. Kaasaegsed põhiõiguste kaitse mehhanismide puhul aga ei tavatseta teadupärast küsimust selliselt püstitada ja nendes mehhanismides ei ole esiplaanil mitte kannatanute vaid süüdistatavate põhiõiguste kaitse, mis omakorda on üha enam suurendanud kohtute pädevust kohtueelses menetluses. Kuid esiteks on see alati tähendanud kriminaalkohtu (meie oludes nn üldkohtu) pädevuse suurendamist kriminaalasjade kohtueelses menetluses ja teiseks ei ole üheselt selge, milles täpselt peaks kohtute kõnealune pädevus seisnema, tagamaks n.ö strasbourgiliku standardi järgmist.
9. Kuigi Üldkogu otsuse tegemisele eelnenud aruteludes tugineti Venemaa ja Saksamaa näidetele, ei nähtu Üldkogu otsusest piisava selgusega, miks - erinevalt eeskujuriikidest - on peetud vajalikuks ja võimalikuks usaldada kriminaalasjade kohtueelse menetluse kohtulik kontroll halduskohtutele. Siinjuures tuleks rõhutada, et Saksamaal otsustati kõnealune küsimus umbes 40 aastat tagasi ja üldkohtute kasuks otsustamist põhjendati eeskätt asjaoluga, et nendel kohtutel on kõnealuste küsimuste lahendamiseks vajalikud tsiviil- ja kriminaalõiguslikud teadmised ja et tuleks välistada, et samade küsimuste lahendamisel lõikuksid erinevad kohtumenetlused. Kokkuvõtvalt tuleb tõdeda, et meie eeskujuriikides on lisaks kohtukaebeõiguse formaalsele tagamisele mõeldud ka selle peale, kuidas see kohtukaebeõigus saaks tegelikkuses efektiivselt realiseeruda.
10. Halduskohtu oletatavaid objektiivseid raskusi kriminaalasjade kohtueelses menetluses PS § 15 lgs 1 sätestatu tagamisel võib selgitada ka järgmise asjaoluga. Halduskohtu üheks põhiliseks ülesandeks on ilmselt üksikisiku kaitsmine ametiisikute võimaliku omavoli eest. Meie kaasuse kontekstis on aga oluline rõhutada, et halduskohtus aktualiseerub eeskätt küsimus sellest, kas vastava ametiisiku tegevus ei kujuta endast mitte mingi põhiõiguse või ka muu õiguse riivet. Seega võiks öelda, et halduskohus tegutseb põhiõiguste piiramise tasandil, kaitseb põhiõigusi nende piiramise eest ja tuvastab, kas on tegemist põhiõiguse rikkumisega. Kriminaalmenetluse puhul on aga olukord ilmselt mõnevõrra teistsugune. Kriminaalmenetluse algupäraks - kriminaalmenetlust käivitavaks faktoriks on kahtlus - hüpoteetiline teadmine, et toime võib olla pandud kuritegu. See kahtlus on sedavõrd kaaluka sotsiaalse tähendusega, et tema kontrollimiseks - oluliselt rohkem kui mistahes muus eluvaldkonnas - aktsepteeritakse põhiseaduses väga paljude põhiõiguste piiramise võimalusi. Põhiseadusega antud võimalustest lähtuvalt ongi kriminaalmenetluse koodeksites sätestatud terve rida põhiõiguste piiramise võimalusi - on sätestatud terve rida menetlustoiminguid, mille sisuks on või võib olla mingisuguse põhiõiguse piiramine. Nii nagu kriminaalmenetluse kui terviku algupäraks on kahtlus, mitte aga tõsikindel teadmine, nii ei saa ka üksikutelt menetlustoimingutelt nõuda baseerumist absoluutselt tõsikindlale teadmisele. Vastupidi: ka üksikud menetlustoimingud võivad tugineda teatud kahtlusele. Nii, kooskõlas KrMK § 139 lg-ga 1 võib uurija teostada läbiotsimist siis, kui on küllaldane alus arvata, et mõnes ruumis, paikkonnas või isiku juures võib asuda ese, millel on kriminaalasjas tähtsust. Mõnevõrra kategoorilisemalt on küll KrMK § 140 lg-le 1 märgitud, et uurija peab läbiotsimisel võtma ära üksnes need esemed, millel on kriminaalasjas tähtsust. Kuid samas - kooskõlas KrMK §-ga 61 võib asitõendiks olla muuhulgas ka mistahes objekt, millel oma individuaalsete tunnuste tõttu võib olla tähtsust kriminaalasja õigeks otsustamiseks. Seega erinevalt halduskohtu traditsioonilisest tegevusest - ei aktualiseeru kriminaalasjade kohtueelsel uurimise raames aset leidva kohtuliku kontrolli puhul mitte eeskätt põhiõiguste piiramise küsimus vaid pigem järgmise tasandi - piiramise piirangu küsimus. Kohtueelsel uurimisel ei tule kohtul tuvastada mitte eeskätt seda, kas leidis aset põhiõiguse piiramine vaid pigem seda, kas antud konkreetses menetluslikus situatsioonis (see tähendab arvestades kuriteo raskust, riigi karistuspoliitilisi suundumusi, antud liiki kuritegude uurimise praktikat, oletatava kurjategija ohtlikkust, kogutud tõendusteabe mahtu ja teisi kriminaalasja materjalidest tulenevat) oli see konkreetne põhiõiguse piirangu määr käsitatav demokraatlikus ühiskonnas vajalikuna ja piiratava põhiõiguse olemust mitte moonutavana. Põhiõiguse piiramise piirangu küsimuse lahendamine eeldab igapäevast seotust kriminaalasjade uurimisega - seega seda, mis puudub halduskohtul.
11. Kuid loomulikult on kõik õpitav ja põhimõtteliselt võiksid ilmselt Eesti halduskohtud spetsialiseeruda ka kriminaalasjade lahendamisele. Üldkogu otsuse punktides 22 ja 23 märgitu pinnalt võiks arvata, et selles suunas liigutaksegi ja et üldkohtute ning halduskohtu kombineeritud pädevus kriminaalasjade menetlemisel ongi Eestis normiks. See väide on siiski eksitav. Kõigepealt tuleb märkida, et Eesti Vabariigi taasiseseisvumise järgselt kuulus mõnda aega halduskohtute pädevusse lubade andmine kriminaalmenetluse raames isikute vahistamiseks. Kuid halduskohtusüsteem loobus sellisest õigusest üsna kiiresti põhjendusega, et vahi alla võtmise küsimuse lahendamise puhul ei ole tegemist ei ole haldusasjaga. Üldkogu otsuse punktis 23 märgitakse küll õigesti, et tänase kriminaalmenetluse raames võib loa jälituse erandtoiminguks anda Eesti üks halduskohtunik. Kuid Riigikogu menetlusse antud kriminaalmenetluse seadustiku eelnõus on see pretsedenditu "ühe kohtuniku pädevus" likvideeritud ja kohtulik kontroll ka jälitustegevuse üle on antud üldkohtute pädevusse. Seega puudub alus väita, et Eesti kriminaalmenetluses oleks võimalik rääkida kombineeritud kohtupädevuse tendentsist.
12. Ja lõpetuseks. Üldkogu otsuse ja eriti selle otsuse p-s 20 märgitu pinnalt tuleks järeldada, et uurija tegevuse peale kaebamine halduskohtusse on mõistlik muuhulgas ka küsimuse kiire lahendamise huvides. Saksamaal lahendatakse kõnealused küsimused tõepoolest ühes kohtuinstantsis lõplikult. Üldkogu otsusest aga tuleneb vältimatu kolmeastmeline kohtutee, mille läbimine ei pruugi olla eriti kiire. Kui arvestada veel seda, et Üldkogu otsusest tulenevalt on põhimõtteliselt võimalik vaidlustada uurija mistahes menetlustoiminguid, (sest halduskohus võib ju alles kohtuliku arutamise tulemina sedastada, kas põhiõiguse rikkumine leidis aset või mitte) siis võib oletada, et Üldkogu otsus võib toimida ka kriminaalmenetluste kulgu aeglustavalt. Eerik Kergandberg