Obsah (7)

§ 86§ 74§ 119§ 14§ 27§ 59§ 18

3-2-1-138-00 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 18. detsembril 2000. a Margus Kasepalu hagi Eesti Vabariigi vastu töölepingu lõpetamise hüvitise ja lõpparve kinnipidamise eest keskmise palga saam

§ 86p 3 alusel koondamise tõttu 17.

mail

1. a. Eesti Vabariigi vastu esitatud hagis palus M. Kasepalu välja mõista kostjalt töölepingus ettenähtud hüvitisena ühe aasta keskmise palga 160 836 krooni ja lõpparve kinnipidamise eest ühe kuu keskmise palga 13 403 krooni. Hagiavalduse põhjenduste kohaselt täiendati poolte kokkuleppel töölepingut
2. oktoobril
3. a punktiga 6.1: "Konkursi korras tööle võetud riigihaigla direktori töölt vabastamisel tööandja algatusel töölepingus kehtestatud tähtaja jooksul ilma töötaja süülise tegevuseta, makstakse töötajale hüvitist ühe aasta keskmise palga ulatuses." Hagejal on õigus saada kostjalt ühe kuu keskmine palk lõpparve kinnipidamise eest, kuna tööandja ei maksnud töölepingu lõpetamise päeval hagejale kõiki saadaolevaid summasid. Kostja vaidles hagile vastu. Vabariigi Valitsuse
4. märtsi
5. a määrusega nr 62 tunnistati kehtetuks Vabariigi Valitsuse
6. septembri
7. a määrus nr 342, millega lubati riigihaiglate haldusnõukogul sõlmida riigihaiglate direktoritega töölepinguid määratud ajaks. Sellega langes ära tähtajalise töölepingu sõlmimise õiguslik alus. Hagejaga määratud ajaks sõlmitud tööleping muutus määramata ajaks sõlmitud töölepinguks. Kuna nimetatud muutus tulenes haldusaktist, puudus kohustus kajastada seda töölepingus. Töölepingu tähtajatuks muutumisega langes ära kostja kohustus maksta hüvitist, mille eesmärgiks oli parandada tähtajalisest töölepingust tingitud töötaja ebasoodsat olukorda. Tallinna Linnakohus rahuldas
8. veebruari
9. a otsusega hagi. Otsuse põhjendusel on hagejal õigus nõuda töölepingu punktis 6.1 ettenähtud hüvitist. Töölepingu täiendamine punktiga 6.1 tõendab kostja vabalt kujunenud tahet maksta hagejale hüvitist vastavalt riigihaiglate haldusnõukogu
10. oktoobri
11. a otsusele. Kostja ei ole tõendanud, et töölepingu punkti 1.3, mille kohaselt on tööleping sõlmitud määratud tähtajaks (viieks aastaks), poolte kokkuleppel muudeti. Vabariigi Valitsuse
12. märtsi
13. a määrus ei muuda tähtajalist töölepingut määramata ajaks sõlmitud töölepinguks. Nimetatud määrusel ei ole tagasiulatuvat jõudu ning see ei saa automaatselt muuta töölepingu tingimusi.

§ 74lg 2 alusel pidanuks kostja töölepingu p-s 6.

1 kokkulepitud hüvitise välja maksma koos lõpparvega.

§ 119

lg 2 kohaselt lõpparve kinnipidamisel on tööandja kohustatud maksma töötajale keskmist palka iga lõpparve väljamaksmisega viivitatud päeva eest, kuid mitte üle töötaja ühe kuu keskmise palga. Ringkonnakohus ja põhjendused Tallinna Ringkonnakohus muutis

1. mai
2. a otsusega linnakohtu otsust töölepingu ennetähtaegse lõpetamisega seoses väljamõistetud hüvitise suuruse osas ja tühistas lõpparve kinnipidamise eest hüvitise väljamõistmise osas. Kohtukulud jäeti poolte enda kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjendustel ei tulene töölepingu p-st 6.1, et töölepingu ennetähtaegsel lõpetamisel makstakse töötajale lisaks lepingus kokkulepitud hüvitisele ka seadusega ettenähtud hüvitist. Kuna hüvitise 4 kuu keskmise palga ulatuses on hageja juba kätte saanud, tuleb tema kasuks välja mõista 8 kuu keskmine palk 107 224 krooni. Kostja rikkus töölepingu punkti 6.1, kui jättis töölepingu lõpetamisel välja maksmata selles kokkulepitud hüvitise. Töötajale seaduse või haldusaktiga antud õiguste laiendamine töölepinguga on kooskõlas

§ 14lg-ga 1.

Töölepingu punkti 6.1 ei ole poolete kokkuleppel muudetud. Töölepingu ühepoolseks muutmiseks või tühistamiseks kostjal alus puudus. Tööleping lõpetati hagejaga töölepingu tähtaja jooksul. Seega kehtib töölepingu punktis 6.1 sisalduv kokkulepe, mida

§-de 48 ja 49 kohaselt tuleb täita. Õige ei ole kostja väide, nagu oleks hagejaga sõlmitud tähtajaline tööleping Vabariigi Valitsuse

1. märtsi
2. a määruse nr 62 mõjul muutunud tähtajatuks. Selle määrusega tühistati küll Vabariigi Valitsuse
3. septembri
4. a määrus nr 342, mille kohaselt võis riigihaiglate direktoritega sõlmida tähtajalisi töölepinguid, kuid ei kehtestatud mingeid reegleid juba sõlmitud töölepingute suhtes. Sellega ei langenud ära hageja tähtajalise tööõigussuhte õiguslik alus.

§ 27

lg 2 p 5 kohaselt võib tähtajalise töölepingu sõlmida ka siis, kui töölepingus nähakse ette erisoodustused. Töölepingu ps 6.1 selline erisoodustus ette nähtigi. Lõpparve kinnipidamise eest hüvitise nõue ei kuulu rahuldamisele. Tööandja ei ole ettenähtud suuruses hüvitise väljamaksmisest alusetult keeldunud. Töölepingu lõpetamise päeval sai hageja kätte kõik vaidlustamata summad.

§ 119

lg 2 mõtteks on karistada tööandjat, kes alusetult keeldub töötajale lõpparvet välja maksmast. II. Hageja kassatsioonkaebus ja selle põhjendused Hageja palus

§ 119

lg 2 väära kohaldamise tõttu ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, millega jäeti kostjalt välja mõistmata lõpparve kinnipidamise eest keskmine palk 13 403 krooni ning teha uus otsus, millega nimetatud nõue rahuldada.

§ 74

lg 2 alusel on tööandja kohustatud töölepingu lõpetamise päeval maksma töötajale kõik tööandjalt saadaolevad summad (lõpparve). Vastutuse lõpparve kinnipidamise eest sätestab

§ 119lg 2.

See säte kuulub kohaldamisele ka juhul, kui vaidluses lõpparve koosseisu kuuluvate summade aluse ja suuruse üle tehakse otsus töötaja kasuks. Kohtukulud palus hageja jätta kostja kanda. III. Kostja vastus hageja kassatsioonkaebusele

§ 119

lg 2 mõtte kohaselt ei saa lõpparve kinnipidamisena käsitada neid summasid, mida pooled tõlgendavad erinevalt ja sellest tekib töövaidlus, juhul kui vaidlustamata osas tööandja täitab seaduses sätestatud lõpparve väljamaksmise kohustust. IV. Kostja kassatsioonkaebus ja selle põhjendused Kostja palus tühistada ringkonnakohtu otsuse kostjalthüvitisena 107 224 krooni väljamõistmise osas ning jätta kohtukulud hageja kanda. 28. augustil 1995. a hagejaga sõlmitud töölepingus ei olnud ette nähtud mingeid sotsiaalseid tagatisi. Seega ei saanud tähtajalise lepingu sõlmimise aluseks olla

§ 27lg 2 p 5, kuna nimetatud säte nõuab erisoodustuse olemasolu.

Sotsiaalseid tagatisi sisaldav lepingupunkt 6.1 lisati töölepingusse alles hiljem, lähtudes riigihaiglate haldusnõukogu

1. oktoobri
2. a otsusest. Seega oli tähtajalise töölepingu sõlmimise aluseks

§ 27

lg 2 p 6, mis sätestab, et määratud ajaks võib töölepingu sõlmida seadusega, samuti valitsuse määrusega ettenähtud juhtudel. Käesoleval juhul oli töölepingu sõlmimise aluseks Vabariigi Valitsuse

1. septembri
2. a määrus nr
3. Vabariigi Valitsuse
4. märtsi
5. a määrusega nr 62 tunnistati määrus nr 342, millega riigihaiglate haldusnõukogul oli lubatud sõlmida riigihaiglate direktoritega töölepinguid määratud ajaks, kehtetuks. Ebaõige on ringkonnakohtu seisukoht, et hagejaga sõlmitud tööleping ei muutunud seetõttu tähtajatuks. Tähtajalise töölepingu sõlmimise õigusliku aluse äralangemisega muutus hagejaga määratud ajaks sõlmitud tööleping määramata ajaks sõlmitud lepinguks. Kuna nimetatud muutus tulenes haldusaktist, puudus kohustus kajastada seda töölepingus. Töölepingu tähtajatuks muutumisega langes ühtlasi ära ka kostja kohustus maksta hüvitist, mille eesmärgiks oli parandada tähtajalisest töölepingust tingitud töötaja ebasoodsat olukorda. V. Hageja vastus kostja kassatsioonkaebusele Vastuses pidas hageja kassatsioonkaebuse väiteid alusetuteks ja vaidles neile vastu. VI. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon Kolleegium leidis, et Eesti Vabariigi kassatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. M. Kasepalu kassatsioonkaebus tuleb rahuldada ning ringkonnakohtu otsus tühistada materiaalõiguse normi väära tõlgendamise tõttu osas, millega jäeti rahuldamata hageja nõue lõpparve kinnipidamise eest keskmise kuupalga saamiseks, ja osas, millega jäeti kohtukulud poolte enda kanda. Tuvastatud asjaoludest ja kostja kassatsioonkaebusest lähtuvalt vajavad hüvitise väljamõistmise osas lõppjärelduses õige otsuse põhjendused muutmist. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu järeldusega, et töölepingu p 6.1 on hagejaga tähtajalise töölepingu sõlmimist võimaldanud erisoodustus. Töölepingu võib sõlmida määratud ajaks

§ 27

lg-s 2 sätestatud alustel.

§ 27

lg 2 p 6 kohaselt võib määratud ajaks töölepingu sõlmida seadusega, samuti valitsuse määrusega ettenähtud juhtudel. Valitsuse

1. septembri
2. a määruse nr 342 p 3 kohaselt lubati riigihaiglate haldusnõukogul sõlmida riigihaiglate direktoritega töölepinguid määratud ajaks. Hagejaga sõlmitigi
3. augustil
4. a tööleping 5 aastaks. Riigihaiglate haldusnõukogu
5. oktoobri
6. a otsusega nr 14 nähti ette konkursi korras tööle võetud riigihaigla direktoriga ilma tema süülise tegevuseta tööandja algatusel töölepingu ennetähtaegsel lõpetamisel hüvitise maksmine ühe aasta keskmise palga ulatuses.
7. oktoobril
8. a hageja töölepingut täiendati p-ga 6.1, mille järgi makstakse töötaja süüta tööandja algatusel töölepingu ennetähtaegsel lõpetamisel hüvitist ühe aasta keskmise palga ulatuses. Töölepingu muutmise mõiste on antud

§ 59lg-s 1.

Selle sätte kohaselt on töölepingu muutmine töölepingus kindlaksmääratud tingimustes muudatuste tegemine, sealhulgas mõnede tingimuste lepingust väljajätmine või täiendavate tingimuste lepingusse võtmine. Kuna hüvitise maksmise kokkulepe võeti juba sõlmitud lepingusse hiljem, ei saa see tingimus esineda tähtajalise töölepingu sõlmimist võimaldanud erisoodustusena

§ 27lg 2 p 5 tähenduses.

Seega on lepingu p-s 6. 1 märgitu määratletav üksnes lepingu tingimusena, millega

§ 14alusel laiendati M.

Kasepalu õigust saada töölepingu ennetähtaegsel lõpetamisel seadusega ettenähtust suuremat hüvitist. Töölepingu muutmine on

§ 59

lg 5 kohaselt lubatud vaid poolte kokkuleppel, välja arvatud §des 61-66 ette nähtud juhtudel, mil töötajal või tööandjal on õigus nõuda töölepingu ühepoolset muutmist. Kohus tuvastas, et hageja töölepingut ei ole seaduses, kollektiiv- või töölepingus ettenähtud tingimustel ja korras muudetud (

§ 18). Seega ei ole valitsuse 18.

märtsi

1. a määrus nr 62, millega tühistati
2. septembri
3. a määrus nr 342 "Riigihaiglate haldamine", asjasse puutuv. Apellatsioonikohus tõlgendas vääralt

§ 119

lg 2, kui jättis kohaldamata tööandja vastutuse lõpparve kinnipidamise eest põhjendusel, et hageja sai lõpparvena kätte kõik vaidlustamata summad. Tööandja on kohustatud

§ 74lg 2 ja palgaseaduse (Pa

S) § 32 lg 1 järgi maksma töölepingu lõpetamise päeval töötajale kõik tööandjalt saada olevad summad. Vaidluse korral lõpparve koosseisus töötajale maksmisele kuuluva summa aluse või suuruse üle on tööandja kohustatud töölepingu lõpetamise päeval välja maksma tööandja poolt vaidlustamata summa (PaS § 32 lg 2). Vastutus lõpparve kinnipidamise eest on sätestatud

§ 119

lg-s 2, mille kohaselt on lõpparve kinnipidamisel tööandja kohustatud maksma töötajale keskmist palka lõpparve väljamaksmisega viivitamise iga päeva eest, kuid mitte üle töötaja ühe kuu keskmise palga. Tööandja vastutus lõpparve kinnipidamise eest on kehtestatud eesmärgiga kaitsta töötaja õigust saada töölepingu lõpetamise päeval kätte kõik seaduse ja töölepingu järgi saadaolevad summad. Arvestades töötaja ja tööandja kohustuste tasakaalustatuse põhimõtet, asub kolleegium seisukohale, et lõpparve kinnipidamisega ei ole

§ 119

lg 2 tähenduses tegemist siis, kui tööandja jätab lõpparve maksmata või viivitab selle maksmisega kaalukatel põhjustel. Kohus võib lugeda lõpparve kinnipidamise kaalukaks põhjuseks vaidluse lõpparve koosseisus väljamaksmisele kuuluvate summade aluse või suuruse üle, kui seaduse säte või töölepingu tingimus, millel see alus põhineb, on mitmeti tõlgendatav või vastuolus seaduse mõne teise sättega või töölepingu teiste tingimustega. Seega lõpparve koosseisu kuuluvate summade aluse või suuruse vaieldavus ainuüksi ei ole tööandja vastutuse kohaldamata jätmise aluseks. Juhindudes TsMS § 362 p-st 2, kolleegium o t s u s t a s: Jätta Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

1. mai
2. a otsus hüvitise väljamõistmise osas muutmata Riigikohtu otsuse põhjendustel. Tühistada otsus osas, millega jäeti rahuldamata Margus Kasepalu hagi Eesti Vabariigi vastu lõpparve kinnipidamise eest keskmise palga väljamõistmiseks, ja osas, millega jäeti kohtukulud poolte enda kanda. Ülejäänud osas jätta otsus muutmata. Saata asi tühistatud osas samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Eesti Vabariigi kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Margus Kasepalu kassatsioonkaebus rahuldada. Tagastada Rutt Teeveerule Eesti Vabariigi kassatsioonkaebuse esitamisel
3. juunil
4. a tasutud kautsjon 1072 (üks tuhat seitsekümmend kaks) krooni 24 senti. Tagastada Heli Raidve Tööõigusabi AS-le
5. juunil
6. a tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni. A. Kull, J. Luik, T. Vernik