3-2-1-158-00

3-2-1-158-00 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus

1. jaanuaril
2. a Tiia Kaup"i hagi Jüri Kolditsa, Märt Moori, Sven Sepa, Velli-Laine Oja ja AS Lembitu (pankrotis) vastu ostu-müügilepingu tühisuse tunnustamiseks. Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja H. Jõks, liikmed L. Laarmaa ja J. Luik, vaatas avalikul kohtuistungil
3. detsembril
4. a läbi Jüri Kolditsi, Märt Moori, Sven Sepa ja Velli-Laine Oja kassatsioonkaebuste alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
5. juuni
6. a otsuse tsiviilasjas nr II-2/443/
7. Istungist võtsid osa kostjate J. Kolditsa, M. Moori, S. Sepa esindaja vandeadvokaat J. Leppik ja kostja J. Koldits. I. Asjaolud ja varasem menetluse käik Tiina Kaup palus tunnustada RAS Lembitu (hilisem AS Lembitu-pankrotis) ja Märt Moori, Ain Sepa (kelle seadusjärgne pärija on Sven Sepp), Velli-Laine Oja ja Jüri Kolditsa vahel
8. septembril
9. a Tallinnas Mängu 13A majas asuvate korterite erastamise ostu-müügilepingute tühisust. Hagi põhjendustel sõlmiti ostu-müügilepingud vastuolus eluruumide erastamise seaduse (EES) § 3 lg-ga 5, sest nimetatud lepingute sõlmimise ajaks ei olnud Mängu 13A asuva hoone tagastamise küsimus lahendatud. Tallinna Linnakohtu
10. jaanuari
11. a otsusega hagi rahuldati. Otsuse põhjenduste kohaselt rikuti Mängu 13A eluruumide erastamise ostu-müügilepingutega oluliselt ORAS § 18 lg 1 ja EES § 3 lg 5 p 4 ning lepingud on TsÜS § 66 lg 2 alusel tühised. Hageja vaidlustas halduskohtus Tallinna Linnavalitsuse
12. juuli
13. a korralduse talle Mängu 13A tööstushoone-elamu kompenseerimise kohta. Tallinna Halduskohtu
14. detsembri
15. a otsusega tunnistati nimetatud korraldus täielikult seadusevastaseks ning
16. veebruari
17. a korraldusega tunnistas Tallinna Linnavalitsus
18. juuli
19. a tööstushoone-elamu kompenseerimise korralduse kehtetuks. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused Tallinna Ringkonnakohus jättis
20. juuni
21. a otsusega linnakohtu otsuse lõppjärelduse muutmata, kuid täpsustas otsuse põhjendusi. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on linnakohtu otsus lõppjärelduses õige, kuigi ebaõigesti kohaldati hilisemat ORAS § 18 lg 1 redaktsiooni. Kohaldamisele kuulub tehingute tegemise ajal kehtinud redaktsioon, mille kohaselt kuni omandireformi objektiks oleva õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise küsimuse otsustamiseni on riigi- ja kohaliku omavalitsuse organitel ning teistel juriidilistel isikutel ja füüsilistel isikutel, kelle omandis või valduses vara on, keelatud vara omandivormi muuta, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Seda keeldu rikkuvad tehingud on kehtetud. Vaidlusalune ehitis on õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Tallinna Linnakomisjoni
22. septembri
23. a otsusega tunnistatud omandireformi objektiks. Tsiviilkohtumenetluses ei saa otsustada selle üle, kas vara tunnistamine omandireformi objektiks halduskorras on toimunud kooskõlas seadusega või mitte. Seega ei pidanud linnakohus andma hinnangut sellele, kas vaidlusalune hoone kuulub õigusvastaselt võõrandatud vara koosseisu. Asjaolu, et vaidlusaluste erastamislepingute sõlmimise ajal oli jõus Tallinna Linnavalitsuse korraldus hoone kompenseerimiseks, ei tähenda et vara tagastamise küsimus oli EES § 3 lg 5 p 4 mõttes lahendatud, sest T. Kaup vaidlustas selle korralduse halduskohtus. Tallinna Halduskohtu
24. detsembri
25. a otsusega tunnistatigi linnavalitsuse kompenseerimisotsus ebaseaduslikuks. Kostjad ei ole esitanud asjaolusid, et hageja ei järginud linnavalitsuse kompenseerimisotsuse vaidlustamisel seaduses ettenähtud tähtaega. Vaidluses tehingute kehtivuse üle ei oma tähendust kostjate haldusmenetlusse kaasamatajätmine, sest sellega ei seo seadus mingeid tagajärgi. Kuna erastamislepingud on sõlmitud EES § 3 lg 5 p-s 4 sätestatud keeldu rikkudes, on need tühised. Selles normis sisaldub otsene keeld, mille eesmärk on keelu rikkumise korral tuua kaasa tehingu tühisus. Sellest tulenevalt ei saa keelu rikkumist pidada ebaoluliseks. II. Kassatsioonkaebused ja nende põhjendused. J. Koldits, M. Moor ja S. Sepp palusid kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise ja kohtumenetluse seaduse olulise rikkumise tõttu ning uue otsusega jätta hagi rahuldamata. Ringkonnakohus tagastas ja jättis tähelepanuta tõendid, millega kostjad soovisid tõendada Tallinna Linnavalitsuse seisukohta, et Mängu 13A tööstushoone-elamu ei ole säilinud endisel individualiseeritaval kujul ja ei kuulu ORAS § 12 lg 3 p 2 kohaselt tagastamisele. Tallinna omandireformiameti ekspertkomisjon kinnitas Mängu 13A eksperthinnangu ehitise endisel individualiseeritud kujul mittesäilimise kohta oma
26. mai
27. a koosolekul. Sellele hinnangule tuginedes valmistas linnavalitsus ette korralduse projekti ehitis T. Kaupile kompenseerida. Kuna Tallinna Linnakohtu istung toimus
28. detsembril
29. a, ei olnud nimetatud tõendeid võimalik varem kohtule esitada. Eluruumide erastamise ostu-müügilepingute sõlmimise ajal oli vara tagastamise küsimus EES § 3 lg 5 p 4 mõttes lahendatud.
30. juuli
31. a korraldusega, mis jõustus selle vastuvõtmisest, otsustati õigusvastaselt võõrandatud vara omandireformi õigustatud subjektile kompenseerida. Kuna kostjad ei olnud halduskohtus menetlusosalised ja eluruumide erastamise ajal oli nimetatud korraldus jõus, siis omandas see kostjate jaoks õigusliku tähenduse ja neil oli alus eeldada, et eluruumid on erastamise objektid. Asjaolu, et õigusvastaselt võõrandatud vara kompenseerimisele suunatud haldusakt on tunnistatud täielikult seadusevastaseks ei saa jätta eluruumi erastanud isikuid õigusliku kaitseta. EES § 3 lg 5 p 4 mõte seisneb selles, et välistada õigusvastaselt võõrandatud eluruumide erastamine ajal, mil valla- või linnavalitsus ei ole veel võtnud vastu otsust õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise küsimuses. Kui on olemas valla- või linnavalitsuse vastav otsus ning eluruumid on juba erastatud, peab kohus igal üksikjuhtumil hindama erastamistehingute tegemisel tähtsust omavaid asjaolusid, sealhulgas poolte käitumise õiguspärasust ning õiguspärast ootust erastamistehingute kehtimajäämises. Kostja V-L. Oja palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Kaebuse väidetel on kohus eksinud tõendite hindamisel. Kohus pidi kontrollima ja andma hinnangu õigusvastaselt võõrandatud vara olemasolule ja koosseisule. Tööstushoone-elamust oli võõrandamise ajaks valmis osaliselt - oli olemas hoone karp, mis oli elamiskõlbmatu. Kohus ei andnud hinnangut kostja väitele, et takistused korteri erastamiseks puudusid ning ta erastas vaidlusaluse eluruumi seaduslikult. Korterite erastamisel lähtuti
32. juuli
33. a korraldusest, millega oli vara tagastamise ja kompenseerimise menetlus EES § 3 lg 5 p 4 mõttes lahendatud. Ringkonnakohus rikkus TsMS § 213 lg 1 p 3 sätteid, mille kohaselt peab kohus asja menetluse peatama, kui asja ei saa lahendada enne teise haldusasja lahendamist. Ringkonnakohus ei võtnud J. Kolditsalt vastu ekspertiisiakti Mängu 13A säilivuse kohta ja omandireformiameti kirja, mille kohaselt hageja taotlus vara tagastamiseks on ümbervaatamisel. Samuti kuulub kohtuotsus tühistamisele TsMS § 333 lg 2, 353 lg 5 ja 6 rikkumise tõttu, seoses
34. jaanuaril
35. a jõustunud ORAS § 18 lg 1 redaktsiooni kohaldamisega. Korteri erastamine vormistati
36. septembril
37. a. Nõustudes kostja apellatsioonkaebuse väitega seaduse vale redaktsiooni kohaldamise kohta, jättis ringkonnakohus I astme kohtuotsuse selles osas aga muutmata ja kostjale alusetult kohtukulud välja mõistmata. III. Vastus kassatsioonkaebusele Hageja kassatsioonkaebustele vastanud ei ole. IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon Kolleegiumi istungil palusid kostjate esindaja ja kostja J. Koldits ringkonnakohtu otsuse tühistada kassatsioonkaebuses esitatud põhjustel. Kolleegium leidis, et kassatsioonkaebuste väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks. Ekslik on kassatsioonkaebuse väide, et asja lahendamisel on tähtsus tõenditel, millistest tulenevalt tööstushoone-elamu ei kuulu tagastamisele. Vaidlusaluste tehingute tegemise ajal kehtinud ORAS § 18 lg 1 järgi oli kuni omandireformi objektiks oleva õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise küsimuse otsustamiseni riigi- ja kohaliku omavalitsuse organitel ja juriidilistel isikutel, kelle omandis või valduses vara on, keelatud selle omandivormi muuta, kui käesolevast seadusest ei tulenenud teisiti. Seda keeldu rikkuvad tehingud on kehtetud. Samal ajal kehtinud EES § 3 lg 5 p 4 keelas erastada õigusvastaselt võõrandatud eluruume, mille tagastamiseks või kompenseerimiseks on esitatud ettenähtud korras avaldus, kuni tagastamise küsimuse lahendamiseni või õigustatud subjekti notariaalselt tõestatud allkirjaga kirjaliku loobumiseni vara tagastamise nõudest. Nimetatud sätete eesmärk on vältida tehinguid, millega kaasneks õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise võimatus. Selle eesmärgi saavutamiseks kehtestab seadus ka tagajärje: keeldu rikkuvate tehingute kehtetuse. Seega on kohus vaidlustatud tehingute hindamisel õigesti lähtunud vara tagastamise küsimuse lahendatusest tehingute tegemise ajal. Kuna vaidlust pole selles, et Tallinna Linnavalitsuse tööstushoone-elamu kompenseerimise
38. juuli
39. a korraldus nr 2234-k oli tähtaegselt vaidlustatud halduskohtus, ei saanud kohus lugeda eluruumide ostu-müügilepingute sõlmimisel, s.o
40. septembril
41. a, vara tagastamise küsimust EES § 3 lg 5 p 4 mõttes lahendatuks. Tallinna Halduskohtu
42. detsembri
43. a otsusega tunnistati nimetatud korraldus täielikult seadusevastaseks ning
44. veebruari
45. a korraldusega tunnistas Tallinna Linnavalitsus oma
46. juuli
47. a korralduse tööstushoone-elamu kompenseerimise kohta kehtetuks. Arvestades ülaltooduga ei sõltu vaidlusaluste tehingute kehtivus sellest, milline on tööstushoone-elamu tagastamise küsimuses linnavalitsuse uus otsus. Samuti ei muuda õigusvastaselt võõrandatud vara omandivormi muutmiseks tehtud tehingut seaduslikuks hiljem kindlaks tehtud asjaolu, et see vara pole säilinud endisel individualiseeritaval kujul. Seega on ekslik ka väide, et kohus pidi asjas menetluse TsMS § 213 lg 1 p 3 alusel peatama selle läbivaatamise võimatuse tõttu enne vara tagastamise küsimuse lahendamist haldusmenetluses. Kuna ka apellatsioonikohus ei teinud otsust V.-L. Oja kasuks, siis tulenevalt TsMS § 60 lg-test 1 ja 8 puudus alus kohtukulude väljamõistmiseks tema kasuks. Juhindudes TsMS § 362 p-st 1, kolleegium otsustas: Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
48. juuni
49. a otsus jätta muutmata ja kassatsioonkaebused rahuldamata. H. Jõks, L. Laarmaa, J. Luik