Obsah (6)

§ 86§ 87§ 14§ 27§ 59§ 18

3-2-1-151-00 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 8. jaanuaril 2001. a. Ulvi Valdja hagi Eesti Vabariigi vastu töölepingu lõpetamise hüvitise saamiseks. Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus ees

§ 86p 3 alusel koondamise tõttu.

U. Valdjale maksti

§ 87

lg 2 ja § 90 lg 1 p 1c alusel lõpparvena hüvitist töölepingu lõpetamisest etteteatamata jätmise aja eest ja koondamise hüvitist nelja kuu keskmise palgana kokku 127 570 krooni. Esitatud hagis palus U. Valdja lisaks töölepinguseaduse alusel saadud hüvitisele välja mõista Eesti Vabariigilt hüvitise 77 192 krooni töölepingup 6.1 järgi, milles tööandja kohustus konkursi korras tööle võetud ülemarsti töölepingu lõpetamisel tööandja algatusel töölepingus kehtestatud tähtaja jooksul ilma töötaja süülise tegevuseta maksma hüvitisena ühe aasta keskmise palga. U. Valdja ühe aasta keskmine palk enne koondamist oli 204 762 krooni. Välja maksti töölepingu seaduse järgi 127 570 krooni. Sellele lisaks oleks Sotsiaalministeerium pidanud veel maksma töölepingu järgi 77 192 krooni. Kostja vaidles hagile vastu. Vabariigi Valitsuse

1. septembri
2. a määrus nr 342 riigihaiglate haldamisest andis Sotsiaalministeeriumile õiguse haigla ülemarsti tööle võtmiseks tähtajalise töölepingu alusel. Vabariigi Valitsuse
3. märtsi
4. a määrusega nr 62 tunnistati kehtetuks Vabariigi Valitsuse
5. septembri
6. a määrus nr
7. Tööleping ülemarstiga muutus tähtajatuks ja poolte kokkuleppel tehti vastav muudatus töölepingus. Töölepingu lõpetamisel töötajale hüvitisena ühe aasta keskmise palga maksmine oli tähtajalise töölepingu tingimus. Tähtajatu töölepingu lõpetamisel oli tööandja õigustatud töötajale maksma hüvitist üksnes töölepinguseaduses ettenähtud suuruses. Tallinna Linnakohtu
8. jaanuari
9. a otsusega jäeti hagi rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused Tallinna Ringkonnakohtu
10. juuni
11. a otsusega linnakohtu otsus tühistati ja uue otsusega mõisteti hageja kasuks välja 77 192 krooni. Otsuse põhjenduste kohaselt võib

§ 14

lg 1 kohaselt töötajale seaduse või haldusaktiga antud õigusi laiendada kollektiiv- ja töölepinguga, samuti tööandja ühepoolse otsusega. Hagejaga sõlmitud töölepingu p 6.1 laiendas riigihaiglate haldusnõukogu ettepanekul hageja õigust saada töölepingu lõpetamisel seaduses ettenähtust suuremat hüvitist. Vabariigi Valitsuse määrus, millega lubati sõlmida riigihaigla ülemarstiga tähtajaline tööleping, ning selle hilisem kehtetuks tunnistamine, ei muutnud töölepingu p 6.1 hüvitise maksmise kohta. Tööleping lõpetati töötaja kolmandal tööaastal ja tööandja pidi maksma hüvitist töölepingu p 6.1 alusel. II. Kassatsioonkaebus ja selle põhjendused Kassatsioonkaebuses palus kostja ringkonnakohtu otsuse tühistada. Ringkonnakohus rikkus TsMS §-de 227 lg 1 ja 2, 228 ning 231 lg 4 nõudeid ning tõlgendas ebaõigesti töölepinguseaduse sätteid.

§ 14

lg 1 mõttes laiendas töölepingu p 6.1 tähtajalise töölepingu ennetähtaegsest lõpetamisest tulenevat töötaja õigust saada seaduses ettenähtust suuremat hüvitist. Riigihaiglate haldusnõukogu

1. oktoobril
2. a otsuse kohaselt tuli maksta töötajale hüvitisena ühe aasta keskmist palka juhul, kui tööandja lõpetab tähtajalise töölepingu ennetähtaegselt. Hagejaga töölepingu lõpetamise ajal oli tema tööleping tähtajatu ja täiendavale hüvitisele ei olnud hagejal enam õigust. Kohus laiendas põhjendamatult töölepingust ja töölepinguseadusest tulenevaid hageja õigusi. III. Vastus kassatsioonkaebusele Vastuses kassatsioonkaebusele pidas hageja ringkonnakohtu otsust seaduslikuks ja põhjendatuks. IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon Kolleegiumi istungil palus kostja esindaja apellatsioonikohtu otsuse tühistada. Hageja palus otsuse jätta muutmata. Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsuse tühistamiseks ei ole alust.

§ 27

lg 2 p 6 kohaselt võib töölepingu määratud ajaks sõlmida seadusega, samuti vabariigi valitsuse määrusega ettenähtud juhtudel. Vabariigi Valitsuse

1. septembri
2. a määrusega nr 342 lubati Sotsiaalministeeriumil sõlmida riigihaiglate ülemarstidega töölepinguid määratud ajaks. Hageja ja Sotsiaalministeerium sõlmisid neljaks aastaks töölepingu
3. oktoobril
4. a.

§ 14

lg 1 kohaselt võib töötajale seaduse või haldusaktiga antud õigusi laiendada kollektiiv- ja töölepinguga, samuti tööandja ühepoolse otsusega. Riigihaiglate haldusnõukogu

1. oktoobri
2. a otsusega tehti Sotsiaalministeeriumile ettepanek maksta konkursi korras tööle võetud riigihaigla ülemarsti töölt vabastamisel tööandja algatusel töölepingus kehtestatud tähtaja jooksul ilma töötaja süülise tegevuseta töölepingu lõpetamisel hüvitisena ühe aasta keskmine palk. Sotsiaalministeerium võttis haldusnõukogu ettepaneku vastu ja kokkuleppel hagejaga lisati töölepingusse sellekohane p 6.
3. Vabariigi Valitsuse
4. septembri
5. a määrus nr 342 tunnistati kehtetuks Vabariigi Valitsuse
6. märtsi
7. a määrusega nr 62, mille alusel
8. oktoobril
9. a poolte kokkuleppel muudeti hagejaga sõlmitud tööleping tähtajatuks. Muid muudatusi seoses töölepingu tähtaja muutmisega töölepingusse ei tehtud.

§ 59

lg 5 kohaselt on töölepingu muutmine lubatud vaid poolte kokkuleppel, välja arvatud §-des 61-66 ette nähtud juhtudel, mil töötajal või tööandjal on õigus nõuda töölepingu ühepoolset muutmist. Kohus tuvastas, et hageja töölepingu p 6.1 ei ole muudetud seaduses, kollektiiv- või töölepingus ettenähtud tingimustel ja korras (

§ 18). Apellatsioonikohus mõistis põhjendatult kostjalt välja hüvitise 77 192 krooni hageja kasuks. Juhindudes Ts

MS § 362 p-st 1, kolleegium otsustas: Jätta Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

1. juuni
2. a otsus muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata. J. Luik, L. Laarmaa, T. Vernik