3-1-1-1-01

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi Nimel Tartus,

1. jaanuaril
2. a. 3-1-1-1-01 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Jüri Rätsep ja Peeter Vaher vaatas Tartus
3. jaanuaril 2001.a toimunud avalikul kohtuistungil läbi J. L. süüdistusasja KrK § 1411 lg 1 järgi. Kohtuistungil osalesid menetlusosalistena J. L., tema kaitsja vandeadvokaat Kaljo Kuusmaa ja riigiprokurör Marge Püss. Asjaolud ja menetluse käik J. L.-d süüdistati KrK § 141 lg 1 järgi selles, et tema, olles tööl KA K. OÜ N. tanklas Tallinnas müüjana, võttis
4. juunil
5. aastal kassast sularaha summas 7 200 EEK ning kulutas selle oma tarbeks. Tallinna Linnakohus mõistis J. L. talle esitatud süüdistuses õigeks. Kohus luges tõendatuks J. L. ütlused selle kohta, et
6. juunil
7. a tulid neli meest tema töökohta, võtsid ta kaasa, viisid K.-sse ning peksid teda, et saada tagasi võlg. Kuna tal raha ei olnud, tehti talle ettepanek minna töökohta ning võtta raha kassast, mida ta tegigi. Linnakohus leides, et J. L., kellelt uurimise käigus kindlaks tegemata mehed olid raha välja pressinud, tegutses hädaseisundis ning ei kuulu seega kriminaalvastutusele. Kohus leidis, et tekitatud kahju oli väiksem ärahoitud kahjust, milleks olukorda arvestades oleks olnud märkimisväärne kahju J. L. tervisele. Tallinna Linnakohtu otsuse peale esitas apellatsioonprotesti prokurör K. Siitam. Prokurör leidis, et J. L. ei tegutsenud hädaseisundis ning et kui see eelnevalt oligi eksisteerinud, siis raha võtmise ajaks oli otsene oht möödunud ning J. L.-l tekkinud reaalne võimalus väljapressijate vastu abi kutsuda, mida too aga ei kasutanud. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas oma
8. oktoobri 2000.a. otsusega prokuröri protesti ning mõistis J. L. süüdi, leides et ta ei tegutsenud hädaseisundis, vaid pani kuriteo toime ähvarduse mõjul, milline on kergendav asjaolu KrK § 37 lg 1 p 3 järgi. J. L.-d karistati rahatrahviga 3600 EEK. Menetlus Riigikohtus Süüdimõistva kohtuotsuse vaidlustas kassatsiooni korras süüdimõistetu J. L. kaitsja Raivo Bergson. Kaitsja leiab, et ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud kriminaalseadust. Ringkonnakohus on vääralt tuvastanud võlasuhte esinemise J. L. ja tema ähvardajate vahel. Kassaatori arvates on ringkonnakohus ka vääralt järeldanud, et J. L. teadis ja sai aru, et reaalne oht teda raha võtmise momendil ei ähvardanud. J. L.-le oli tekitatud eelnevalt kehavigastusi, samuti oli üks peksjatest koos temaga tankla ruumides, mistõttu ei saanud J. L. olla veendunud, et tema elu, tervis ja vabadus ei ole ohus, kui ta häiresüsteemi käivitab või politsei kutsub. Veel leiab kaitsja, et valesti on tuvastatud otsene tahtlus omastamise suhtes, kuivõrd J. L. ei võtnud kassast rohkem, ehkki temalt nõuti kokku 15 000 EEK üleandmist. Kaitsja palub Tallinna Ringkonnakohtu otsuse tühistada ning J. L. õigeks mõista. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega, kuulanud ära kaitsja, kes palus kassatsioonkaebus rahuldada, ning prokuröri, kelle arvates ringkonnakohtu otsus tuleks jätta muutmata, leidis: Hädaseisundi sisustamisel tuleb silmas pidada, et kehtiv kriminaalõigus sisustab selle instituudi olemuse põhimõtteliselt samade teoreetiliste lähtekohtade kaudu nagu hädakaitseseisundigi. Erinevuseks on, et ohu allikaks pole mitte üksnes teine isik vaid ka loodusjõud, loomad, pisikud jne. Teiseks põhimõtteliseks erinevuseks on asjaolu, et hädaseisundi puhul ei pane isik kuriteo tunnustega rünnet toime mitte ähvardaja, vaid kolmanda isiku või selle vara vastu. Eelnevast tulenevalt peab ähvardav oht, millest tulenevalt tekib hädaseisund, olema reaalne ja ühtlasi ka samaaegne. Kujuteldava või kunagi tulevikus ähvardava ohu mõjul hädaseisundit ei teki. Samuti ei teki hädaseisundit juhul, kui ähvardavat ohtu oli võimalik vältida mitte üksnes kuriteo tunnustega tegusid toime pannes, vaid ka teistsugust, seaduskuulekat käitumisviisi valides. Õigusvastasust välistava asjaoluna käsitletaksegi hädaseisundit nimelt seetõttu, et isikul puudub objektiivselt igasugune alternatiivne võimalus ohtu vältida - ning isegi selle tingimuse täitmisel vaid juhul, kui tekitatud kahju on ärahoitavast kahjust väiksem. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et J. L.-d ei ähvardanud raha kassast hõivamise hetkel vahetu oht. Ta viibis oma töökohal, kus talle teadaolevalt oli nimelt selliste ohtude kõrvaldamiseks paigaldatud paanikanupp, mille kasutamine taganuks abi saabumise mõne minuti vältel. Sel hetkel viibis tanklas veel ka tema töökaaslane, kellelt ta oli õigustatud abi ootama. Asjaolu, et tankla ukse juures seisis üks isikutest, kes oli teda varem peksnud, ei saa käsitleda sellise reaalse ja samaaegse ohuna, mis oleks välistanud teistsuguste vahendite valimist ohu kõrvaldamiseks. Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et Tallinna ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on seadusest tulenevalt õigesti jõudnud seisukohale, et J. L. ei tegutsenud hädaseisundis, vaid pani kuriteo toime ähvarduse mõjul, mida on karistuse mõistmisel arvestatud vastutust kergendava asjaoluna. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ning § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
9. oktoobri
10. a kohtuotsus J. L. suhtes jätta muutmata, kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Mõista J. L.-lt riigieelarve tuludesse 743 krooni ja 40 senti kohtukulu kaitsja esinemise eest Riigikohtus Kohtuotsus jõustub
11. jaanuaril
12. a ega ole edasikaevatav. Eesistuja: Jüri Ilvest Liikmed: Jüri Rätsep, Peeter Vaher