← Eesti

3-1-1-5-01

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 31. jaanuaril 2001. a 3-1-1-5-01 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Lea Kivi ning liikmed Eerik Kergandberg ja Peeter Vaher vaatas 9. jaanuaril

§ 140lg 2 p-de 1, 2, 3 järgi; M.

M.

§ 140lg 2 p-de 1, 2, 3 järgi; J.

K.

§ 140lg 2 p-de 1, 2, 3 järgi; N.

Š.

§ 140lg 2 p-de 1 ja 2; § 185 lg 2 ja § 203 lg 1 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa S. I. kaitsja vandeadvokaat Anu Pärtel, M. M. ja J. K. kaitsja vandeadvokaat Rein Napa, N. Š. kaitsja vandeadvokaat Jüri Aland, J. K. esindaja Galina Orlenko ning riigiprokurör Marge Püss. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Kohtla-Järve Linnakohtu
  2. mai
  3. a otsusega tunnistati S. I., M. M. ja J. K. süüdi KrK § 140 lg 2 p-de 1, 2, 3 järgi ja neile mõisteti karistuseks vastavalt üks aasta ja kaheksa kuud vabadusekaotust, M. M. üks aasta ja neli kuud vabadusekaotust ning J. K. üks aasta ja kolm kuud vabadusekaotust. Kohtualustele mõistetud karistused jäeti KrK § 47 alusel tingimuslikult kohaldamata kaheaastase katseajaga. Sama otsusega mõisteti N. Š. õigeks

§ 140lg 2 p-de 1 ja 2 järgi kuriteokoosseisu puudumise tõttu Kr

MK § 5 lg 1 p 2 alusel. S. I., M. M. ja J. K. esitati süüdistus KrK § 141 lg 2 p 1 järgi selles, et nad

  1. aprillil
  2. a alkoholijoobes tungisid Kohtla-Järvel kallale kannatanu G. P. ja röövisid elule ning tervisele ohtliku vägivalla kasutamisega tema käekoti, tekitades kannatanule 2290 krooni suuruse varalise kahju ning kerge kehavigastuse. Linnakohus leidis, et kohtualused ei kasutanud elule ja tervisele ohtlikku vägivalda kannatanu vara hõivamiseks ning kvalifitseeris nende teod ümber KrK § 140 lg 2 p-de 1, 2, 3 järgi. S. I., M. M., J. K. tunnistati KrK § 140 lg 2 p-de 1, 2, 3 järgi süüdi selles, et nad
  3. märtsil
  4. a tungisid Kohtla-Järvel kallale kannatanu N. P. ning võtsid temalt vägivaldselt koti, tekitades kannatanule varalise kahju summas 910 kr. Samuti tunnistati kohtualused süüdi veel selles, et nad ründasid
  5. aprillil
  6. a kannatanu N. S., varastasid temalt koti ja kuldketi ning püüdsid sõrmest ära võtta kuldsõrmuseid, tekitades kannatanule varalise kahju summas 3635 kr. S. I. tunnistati KrK § 140 lg 2 p-de 1, 2, 3 järgi süüdi selles, et ta
  7. mail
  8. a isikute grupis ründas A. T. ning varastas temalt vägivalla kasutamisega passi ning 1455 kr. N. Š. oli KrK § 140 lg 2 p-de 1, 2 ja § 185 lg 2 järgi esitatud süüdistus selles, et ta
  9. mail
  10. a isikute grupis ründas A. T. ning varastas temalt passi ja 1455 kr. Linnakohus tuvastas, et N. Š. süü talle inkrimineeritud kuriteos ei leidnud tõendamist. Kohtualune oli küll teadlik varguse toimepanemisest ning viibis sündmuskoha lähedal, kuid ei sooritanud ühtegi tegu, mis oleksid käsitatavad varguses osalemisena.
  11. Kohtla-Järve Linnakohtu
  12. mai
  13. a otsuse peale esitas apellatsiooniprotesti Ida-Viru Prokuratuuri prokurör Sergei Travnikov.
  14. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
  15. oktoobri
  16. a otsusega apellatsiooniprotest rahuldati ning linnakohtu otsus tühistati N. Š. õigeksmõistmise osas KrK § 140 lg 2 p-de 1, 2 järgi ning S. I., M. M. ja J. K. karistuse kandmisest tingimisi vabastamise osas. N. Š. tunnistati süüdi KrK § 203 lg 1 järgi ja talle mõisteti karistuseks kolm kuud vabadusekaotust. KrK § 47 alusel vabastati N. Š. karistuse kandmisest tingimisi üheaastase katseajaga. Ringkonnakohus leidis, et linnakohus oli ekslikult järeldanud, et N. Š. poolt S. I. juures koos teiste isikutega varastatud raha eest ostetud alkoholi ja toidu pruukimist ei saa käsitada kuriteona KrK § 203 järgi, kuna ei ole võimalik konkretiseerida kuriteo objekti - kui palju ja millist teadvalt varastatud vara kohtualune omandas. Ringkonnakohus viitas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusele nr 3-1-1-42-00 J. S. süüdistusasjas, mille kohaselt on teadvalt kuritegelikul teel saadud raha eest ostetud asja või teenuse omandamine käsitatav KrK §-s 203 sätestatud kuriteo objektiivse külje realiseerimisena. Ringkonnakohus leidis, et kuritegelikul teel saadud vara kogus ja hind ei omanud asja lahendamisel tähendust. Tähtis oli see, et N. Š. oli teadlik avaliku varguse toimepanemisest A. T. suhtes ning sellest, et ostetud alkohol ja toit oli saadud kuritegelikul teel. Eeltoodu põhjal kvalifitseeris kriminaalkolleegium kohtualuse teo ümber KrK § 140 lg 2 p-delt 1 ja 2 KrK § 203 lg-le
  17. Kohtualustele S. I., M. M. ning J. K. mõisteti reaalne vabadusekaotuslik karistus, kuna kohtukolleegiumi arvates puudusid alused KrK § 47 kohaldamiseks. Kohtukolleegium juhtis tähelepanu, et S. I. vastutust raskendavaks asjaoluks oli kuriteo toimepanemine A. T. kui kõrges vanuses isiku suhtes. Ringkonnakohus leidis, et linnakohus ei olnud arvesse võtnud kohtualuste poolt avalike varguste toimepanemist erilise küünilisuse ja jõhkrusega. Arvestades asjaolu, et S. I. pani toime neli avalikku vargust ning M. M. ja J. K. kolm avalikku vargust, polnud kohtukolleegiumi arvates tingimisi karistuse mõistmisel tagatud KrK § 20 lg-s 2 sätestatud karistuse üld- ja eripreventiivse eesmärgi realiseerimine. MENETLUS RIIGIKOHTUS
  18. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
  19. oktoobri
  20. a otsuse peale esitasid kassatsioonikaebused süüdimõistetute S. I. ja M. M. kaitsja vandeadvokaat Artur Umur"adjants, süüdimõistetu N. Š. kaitsja vandeadvokaat Arvo Suuban ning süüdimõistetud S. I., M. M. ja J. K. 4.1 A. Umur"adjants palub kassatsioonikaebuses ringkonnakohtu otsus tühistada S. I. ning M. M. reaalse vabaduskaotusliku karistuse mõistmise osas. Kassaator leiab, et ringkonnakohus on ekslikult lugenud toimepandud vargused äärmiselt küüniliseks ning jõhkraks. Kassaator juhib tähelepanu asjaolule, et G. P. suhtes avaliku varguse toimepanemise ajal oli M. M. 14-aastane. Kassaator ei nõustu ka seisukohaga, et kohtualuste poolt kannatanu N. S. suu käega sulgemine avaliku varguse toimepanemise käigus on käsitletav erilise jõhkruse ning isiksuse häbematu pilkamisena. Kassaatori arvates oli linnakohus õigesti juhtinud tähelepanu asjaoludele, et kuriteod pandi toime lühikesel ajavahemikul, millele järgnevalt süüdimõistetute poolt õigusrikkumisi toime ei pandud. Viru Ringkonnakohus ei arvestanud karistuse mõistmisel M. M. alaealisusega ning rasedusega, samuti sellega, et S. I. kasvatab väikest last. 4.2 Süüdimõistetud S. I., M. M. ning J. K. paluvad oma kassatsioonikaebustes kergema karistuse mõistmist või karistuse kandmisest tingimisi vabastamist, rõhutades, et nad ei ole enne ega pärast nimetatud ajavahemikku õigusrikkumisi toime pannud. S. I. juhib tähelepanu asjaolule, et ta on praeguseks loonud pere ja kasvatab 5-aastast last, M. M. rõhutab, et ta on alaealine ning ootab last. 4.3 A. Suuban palub kassatsioonikaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada N. Š. süüdimõistmise osas ning saata kriminaalasi uueks läbivaatamiseks Viru Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus. Kassaator leiab, et Viru Ringkonnakohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetluse norme, muutes N. Š. esitatud süüdistust selliselt, et muutusid kuriteo toimepanemise koht, aeg, kuriteo objektiivne ja subjektiivne külg ning ka kuriteo objekt. Algselt esitatud süüdistuse nii oluline muutumine rikub kaitseõigust, kuna ei võimalda realiseerida KrMK §-s 351 sätestatud õigusi. Kassaator viitab siinjuures Riigikohtu otsusele 3-1-1-42-00 J. S. süüdistusasjas, mille kohaselt Riigikohtu kriminaalkolleegium tunnistas menetlusseaduse sellise rikkumise oluliseks AKKS § 39 lg 4 järgi.
  21. Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud menetlusosaliste seletused, leiab, et Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsus kuulub tühistamisele N. Š. süüdimõistmise osas kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise tõttu. 5.1 KrMK § 215 lg 1 sätestab, et kriminaalasja arutamine kohtus toimub ainult kohtu alla antud süüdistatavate suhtes ja ainult nendes kuritegudes (kuriteoepisoodides), milles nad on kohtu alla antud. Sama paragrahvi neljanda lõike kohaselt võib kohus sõltumatult prokuröri taotlusest muuta süüdistust vaid sellisel viisil, et kohtualuse seisund ei halveneks. Kohtualuse seisundi halvenemisega samaväärseks on seadusandja vastavalt KrMK § 215 lg-le 2 pidanud sellist süüdistuse muutmist, mis on varemesitatust oma sisult oluliselt erinev. N. Š. puhul muutis kohus süüdistust selliselt, et muutusid nii kuriteo toimepanemise koht, aeg, objektiivne ja subjektiivne külg, kui ka objekt (kuriteoga rünnatav õigushüve). Sellega rikuti N. Š. kaitseõigust, kuna eelnevalt esitatust niivõrd oluliselt erineva süüdistuse puhul puudub isikul võimalus KrMK §-s 35 1 loetletud õiguste realiseerimiseks. Sellist menetlusseaduste rikkumist peab Riigikohtu kriminaalkolleegium kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks AKKS § 39 lg 4 mõttes. Analoogilise seisukoha on Riigikohus avaldanud oma varasemas otsuses (vt 3-1-1-42-00 - RT III 2000, 12,127). 5.2 Puutuvalt S. I., M. M. ja J. K. mõistetud karistuse suhtes leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et need tuleb jätta muutmata. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on karistuse mõistmisel järginud KrK IV peatüki sätteid ja arvestanud, nagu seda nõuab KrK § 36, eelkõige kuriteo raskust ja laadi ja alles seejärel süüdlase isikut ning vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. Ekslikult on väidetud kassatsioonkaebustes, et karistuse mõistmisel ei ole arvestatud süüdimõistetute vanust. Seda on teinud juba Kohtla-Järve Linnakohus vabadusekaotuse määra valimisel ja ringkonnakohus on aktsepteerinud mõistetud vabadusekaotuslikke karistusi ning leidnud vaid seda, et puudus alus mõistetud vabadusekaotuse tingimuslikuks kohaldamata jätmiseks. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 39 lg-st 4, § 63 p-st 2, § 64 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: Tühistada Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
  22. oktoobri
  23. a kohtuotsus Natalja Š. süüdimõistmises KrK § 203 lg 1 järgi ning KohtlaJärve Linnakohtu
  24. mai
  25. a kohtuotsus Natalja Š. õigeksmõistmises KrK § 140 lg 2 p-de 1, 2 ja § 185 lg 2 järgi ning saata kriminaalasi selles osas uueks arutamiseks Kohtla-Järve Linnakohtule kohtu alla andmise staadiumist. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata. Natalja Š. kaitsja kassatsioonkaebus rahuldada. Mõista välja S. I. 743 krooni ja 10 senti, M. M. 495 krooni ja 60 senti ning N. Š. 991 krooni ja 20 senti kohtukulu kaitsjatasu näol riigieelarve tuludesse. Kohtuotsus jõustub
  26. jaanuaril
  27. a ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Lea Kivi Liikmed Eerik Kergandberg, Peeter Vaher

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.