Obsah (5)

§ 15§ 19§ 14§ 18§ 26

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel 3-2-1-116-00 Tartus 8. detsembril 2000. a J. Õ hagi S. Õ, K. Õ, A. Õ ja A. Õ vastu pärandvara jagamiseks ja pärandvarale õiguse tunnustami

§ 15

lg 1 kohaselt on abikaasa lahusvara tema poolt abielu kestel kinke teel omandatud vara. K. N rahvakapitaliobligatsiooni tööaastate kinkimine oma tütrele S. Õ-le oli vormistatud nõuetekohaselt. Vastavalt

§ 19

lg 2 p 3, kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel, võib kohus abikaasade ühisvara jagamisel kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest. Pärandvara hulka tuleb arvata seega 2% korteri hinnast. Kohus kohaldas vääralt TsK § 558, mille kohaselt pärandi vastuvõtnud pärijad vastutavad pärandaja võlgade eest neile üleläinud pärandvara tegeliku maksumuse piirides. Kohus ei arvestanud pärandvara arvelt tasumisele kuuluvaks Hoiupanga laenulepingu järgi tasumisele kuuluvaid laenuintresse. See on samuti laenulepingust tulenev kohustus, mis on lahutamatult seotud põhikohustuse - laenuga. Pärast R. Õ surma jätkas S. Õ võla tasumist vastavalt laenulepingule ja panga maksegraafikule. Kohus jättis ebaõigesti rahuldamata Maapanga laenulepingu täitmisest tuleneva nõude. Kohus tuvastas, et laen võeti elamu ehitamiseks. Pärandaja surma hetkel moodustas tagastamata laenu jääk 16 634 krooni, millest pärandaja osa on 8317 (16 634 : 2) krooni. Kohtu arvates tulnuks esitada uus hagi üldistel alustel samade kostjate vastu. S. Õ on sellise nõude esitanud hagiavalduses pärandvara jagamiseks ja pärandaja kohustustega tasaarvlemiseks. III. Vastus kassatsioonkaebusele J. Õ seaduslik esindaja H. Käspri ei pea kassatsioonkaebust õigeks. K. N tööaastate ülekandmine ei ole vaadeldav kingina hagejale isiklikult. Kuna see toimus S. ja R. Õ abielu ajal, tuleb seda tõlgendada kui abikaasade ühisomandisse andmist. IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 363 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära tõlgendamise tõttu. Nõustuda ei saa kassatsioonkaebuse väitega, et korter erastati abikaasade lahusvara arvel, rahvaobligatsiooni arvestuskaardile kantud tööaastatega, mistõttu saab kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest. Vaidlust ei ole selles, et korter erastati Rein ja S. Õ abielu kestel.

§ 14lg 1 kohaselt on abikaasade abielu kestel omandatud vara abikaasade ühisvara.

AÕS § 70 lg-st 4 tulenevalt on abikaasade ühisvara abikaasadele üheaegselt kindlaksmääramata osades ühises asjas kuuluv omand.

§ 15

lg 1 sätestab, et abikaasade lahusvara on tema omandis enne abiellumist olnud vara, samuti tema poolt abielu kestel kinke või pärimise teel omandatud vara ning vara, mille see abikaasa on omandanud pärast abielusuhete lõppemist. Korteri erastamine on üheks abikaasade ühisvara omandamise viisiks. Vastavalt

§ 18

lg-le 1 võidakse abikaasade ühisvara jagada abielu kestel, abielu lahutamisel või pärast seda.

§ 26kohaselt lõpeb abielu abikaasa surma või abielu lahutamisega.

Seega on seaduse järgi pärast abielu lõppemist lahutusega abikaasade ühisvara jagamine lubatud, kuid pärast abielu lõppemist abikaasa surmaga see võimalik ei ole. Kuna pärandvara jagamise asjades perekonnaseaduse ühisvara jagamist reguleerivad sätted kohaldamisele ei kuulu, tuleb abielu kestel soetatud vara, mille kohta ei ole sõlmitud abieluvara lepingut või mis ei ole saadud kinke või pärimise teel, lugeda abikaasade ühisvaraks olenemata sellest, kas see omandati ühisvara või abikaasade lahusvara arvel. Seejuures eeldatakse selle vara abikaasade osade võrdsust, mitte ei jagata seda

§ 18ja 19 tähenduses. Ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud Ts

K § 558, mille kohaselt vastutavad pärijad pärandaja võlgade eest neile üleläinud pärandvara tegeliku maksumuse piirides. Võlgnevus Hoiupangale põhivõla osas seisuga

1. oktoobri
2. a ei oma asjas tähtsust. Pärandaja kohustuseks oli tagastada laen koos intressidega. Kuna kohus on tuvastanud, et S. Õ on tasunud pangale R. Õ laenulepingujärgse võla 28 352 krooni 47 senti, tuleb nimetatud summa lugeda pärandaja võlaks, mille eest pärijad vastutavad neile üleläinud pärandvara tegeliku maksumuse piirides. S. Õ hagiavalduse kohaselt soovitakse, et kohus loeks TsK § 558 alusel pärandvara arvel täidetud kohustuseks S. Õ nimel võetud, kuid abikaasa surma hetkel tasumata laenu 1/2 osa (16 634 : 2) ning arvestaks seda pärandvara jagamisel. Maapangast võetud laenu tagastamisel määratles kohus S. Õ-d alusetult pärandaja kreeditorina, kellel TsK § 559 lg 1 kohaselt on õigus kuue kuu jooksul pärandi avanemise päevast esitada oma pretensioonid pärandi vastuvõtnud pärijate või testamendi täitja või pärandi avanemise notariaalkontorile või esitada kohtusse hagi pärandvarale. S. Õ on üks kaaspärijatest, kes tasus Maapangast elamu ehitamiseks võetud ja abikaasa surma hetkel tagastamata laenu pärandaja kohustuseks oleva 8317 krooni. See summa on pärandaja võlg, mille eest pärijad vastutavad. Seega jättis kohus nõude, mis on esitatud, põhjendamatult käsitlemata. Juhindudes TsMS § 362 p-st 2, kolleegium o t s u s t a s: Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
3. aprilli
4. a otsus osas, millega muudeti Tallinna Linnakohtu
5. mai
6. a otsust ja tunnistati A. Õ, A. Õ ja J. Õ õigust pärandvarale otsuses märgitud väärtuses, osas, millega mõisteti S. Õ-lt välja hüvitis enam saadud pärandvara arvelt, osas, millega jäeti muutmata linnakohtu otsus pangalaenu protsentide mittearvestamises ja osas, millega jäeti lahendamata S. Õ nõue arvata 8317 krooni pärandvara arvelt täidetud kohustuseks. Tühistatud osas saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Ülejäänud osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Tagastada S. Õ-le
7. mail
8. a tasutud kautsjon 1008 (üks tuhat kaheksa) krooni. L. Laarmaa, J. Luik, T. Vernik