Obsah (6)

§ 87§ 11§ 3§ 9§ 32§ 152

3-4-1-1-01 OTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 8. veebruaril 2001 Tallinna Halduskohtu taotluse kontrollida Vabariigi Valitsuse 20. augusti 1996. a määruse nr 215 punkti 1 vastavust

le läbivaatamine Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium, koosseisus eesistuja Uno Lõhmus, liikmed Tõnu Anton, Lea Kivi, Ants Kull ja Jüri Põld, vaatas

1. jaanuaril
2. a avalikul kohtuistungil õiguskantsleri asetäitja-nõunik Aare Reenumäe ja justiitsminister Märt Raski osavõtul ning kolleegiumi sekretäri Piret Lehemetsa juuresolekul läbi Tallinna Halduskohtu
3. novembri
4. a taotluse. I. Asjaolud ja menetluse käik
5. Vabariigi Valitsuse
6. augusti
7. a määruse nr 215 "Välismaalasele, välisriigile ja juriidilisele isikule kinnisomandi üleandmise loa taotlemise vormi kehtestamine" punktiga 1 kinnitati "Välismaalasele maatüki omandi ja kinnisasja valduse üleandmise loa taotluse" vorm (edaspidi taotluse vorm).
8. Viktor Volkov taotles Harju maavanemalt luba Tallinnas Luise 34/Koidu 37 asuva kinnistu omandi üleandmiseks temale kui välismaalasele, kellel üürnikuna on selle kinnistu ostueesõigus Omandireformi aluste seaduse § 121 lg 10 järgi.
9. juuni
10. a kirjaga keeldus maavanem luba andmast, põhjendades seda sellega, et taotluse vormi kohaselt saab maavanemale maatüki omandi ja kinnisasja valduse välismaalasele üleandmise loa taotlust esitada üksnes omandi või valduse üleandja.
11. V. Volkov esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Harju maavanema toimingu peale ja taotles maavanemale ettekirjutuse tegemist oma taotluse lahendamiseks vastavalt Välismaalasele, välisriigile ja juriidilisele isikule kinnisomandi üleandmise kitsendamise seadusele.
12. Tallinna Halduskohus leidis
13. oktoobri
14. a otsuses, et Vabariigi Valitsuse
15. augusti
16. a määrusega kinnitatud taotluse vorm on vastuolus

ga, ja jättis selle kohaldamata. Halduskohus tegi Harju maavanemale ettekirjutuse otsustada V. Volkovile kinnisomandi üleandmise loa andmine vastavalt Välismaalasele, välisriigile ja juriidilisele isikule kinnisomandi üleandmise kitsendamise seaduse § 7 lõigetes 1 - 4 sätestatud tingimustele ja tähtaegadele. 5. Tallinna Halduskohus esitas 7. novembril 2000. a Riigikohtule taotluse kontrollida Vabariigi Valitsuse 20. augusti 1996. a määruse nr 215 punkti 1 vastavust

le. II. Õiguslik põhjendus Asjaosaliste põhjendused

1. Tallinna Halduskohtu taotluse kohaselt on Vabariigi Valitsuse
2. augusti
3. a määruse punkt 1 vastuolus

§ 87p-ga 6, sest see on antud pädevust ületades.

Välismaalasele, välisriigile ja juriidilisele isikule kinnisomandi üleandmise kitsendamise seaduse § 7 lg 5 järgi kehtestab loa taotlemise vormi Vabariigi Valitsus. Seaduses ei ole sätestatud isikute ringi, kes võivad maavanemale loa taotlust esitada. Ka pole seadusandja pannud Vabariigi Valitsusele kohustust määrata kindlaks subjektid, kellel on loa taotluse esitamise õigus. 7. Vabariigi Valitsus tunnistab, et vaidlustatud säte on vastuolus

§ 87p-ga 6, sest see on antud volitust ületades.

Välismaalasele, välisriigile ja juriidilisele isikule kinnisomandi üleandmise kitsendamise seaduses ei ole sätestatud isikute ringi, kes võivad esitada maavanemale loa saamise taotlust. Seadusandja ei ole delegeerinud valitsusele kohustust määrata kindlaks subjektid, kellel on taotluse esitamise õigus. 8. Õiguskantsler toetab halduskohtu seisukohta, et vaidlustatud säte on antud pädevust ületades ja on seega vastuolus

§ 87p-ga 6.

Vastavalt Välismaalasele, välisriigile ja juriidilisele isikule kinnisomandi üleandmise kitsendamise seaduse § 2 lg-le 1 võib välismaalasele maatüki omandit üle anda maatüki asukoha järgse maavanema loal. Seaduse pealkiri ja § 2 lg 1 on sõnastatud selliselt, et kitsendused kehtivad kinnisomandi üleandmisel. Seaduses ei ole sätestatud isikute ringi, kes võivad esitada taotluse kinnisasja välismaalasele üleandmise loa saamiseks. Kinnisomandi üleandmise kitsendust tuleb vaadelda mitte ainult kui kinnisasja omaniku käsutusõiguse piirangut, vaid ka kui kinnisasja omandamise piirangut. Kehtestades taotluse vormi, mis ei võimalda kinnisomandi üleandmise luba taotleda välismaalasel, kes soovib maatükki omandada, on Vabariigi Valitsus piiranud välismaalase õigusi ilma seaduse aluseta. Kirjalikus arvamuses leidis õiguskantsler, et valitsuse 20. augusti 1996. a määruse punkt 1 tuleks tunnistada kehtetuks piirangu osas, mille kohaselt peab loa taotleja olema maatüki omandi või kinnisasja valduse üleandja. Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi istungil asus õiguskantsler seisukohale, et vaidlustatud säte tuleb kehtetuks tunnistada tervikuna, kuid enne tuleb anda valitsusele aega taotluse vorm seadusega kooskõlla viia. 9. Justiitsminister nõustub halduskohtu järeldusega, et valitsuse 20. augusti 1996. a määrusega kinnitatud taotluse vorm ei ole kooskõlas

ja seadusega.

§ 11

järgi tohib õigusi ja vabadusi piirata üksnes kooskõlas

ga.

§ 3

lg 1 kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes

ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel.

§ 87p 6 järgi annab Vabariigi Valitsus määrusi üksnes seaduse alusel ja täitmiseks.

Viidatud sätetest tulenevalt peab iga riigivõimu teostamise akt olema tagasiviidav

ja sellega kooskõlas oleva seaduse sättele ega tohi ületada seadusega ette nähtud piire. Seadusest ei tulene võimalus piirata välismaalase õigust taotlust esitada. Justiitsminister leiab, et vaidlustatud säte tuleks tunnistada kehtetuks edasiulatuvalt, et anda valitsusele aega taotluse vorm viia kooskõlla seadusega. Vormi puudumine võib halvata kinnisasjade tsiviilkäivet ning rikkuda isikute põhiseaduslikku õigust omandit vabalt käsutada. Kohtukolleegiumi seisukoht I 10.

s loetletud kõigi ja igaühe õigused, vabadused ja kohustused on

§ 9

lg 1 kohaselt võrdselt nii Eesti kodanikel kui ka Eestis viibivatel välisriikide kodanikel ja kodakondsuseta isikutel. Seetõttu laieneb

§ 32

lg 2, mis tagab igaühe õiguse enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada, ka välisriigi kodanikele ja kodakondsuseta isikutele. Kolleegium on seisukohal, et

§-s 32 kasutatud omandi mõiste hõlmab ka kinnisasja ostueesõigust. Kohtuotsusest järeldub, et maavanem sekkus

§-s 32 nimetatud põhiõiguse kasutamisse välismaalase poolt, sest ta keeldus andmast luba kinnisasja omandi üleandmiseks. 11.

§ 32

3. lõike kohaselt võib seadus üldistes huvides sätestada vara liigid, mida tohivad Eestis omandada ainult Eesti kodanikud, mõnda liiki juriidilised isikud, kohalikud omavalitsused või Eesti riik. Seega võimaldab

§ 32lg 3 seadusandjal teha teatud tingimustel erandi sama paragrahvi 2.

lõikes sätestatust. Sellise erandi tegemiseks tuleb seadusega sätestada isikud ja vara liigid, kelle ja mille suhtes piirangud kehtivad. Piirangud peavad olema kehtestatud üldistes huvides. Välismaalasele, välisriigile ja juriidilisele isikule kinnisomandi üleandmise piirangud on kehtestatud Välismaalasele, välisriigile ja juriidilisele isikule kinnisomandi üleandmise kitsendamise seadusega. Välismaalasel on teatud piirkondades üldse keelatud maad omandada (seaduse § 2 lg 3). Üldjuhul aga võib välismaalasele maatüki omandi üle anda maatüki asukoha järgse maavanema loal (§ 2 lg 1). Seadusega on sätestatud, et luba antakse, kui kinnisasja valduse või omandi omandamine ei ole vastuolus riigi ja kohaliku omavalitsusüksuse avalike huvide ning riigi julgeolekuga (§ 7 lg 2). Seega on välismaalaste õigus teatud vara omandada seadusega piiratud.

1. Välismaalasele, välisriigile ja juriidilisele isikule kinnisomandi üleandmise kitsendamise seaduse § 7 lg 5 näeb ette, et Vabariigi Valitsus kinnitab välismaalasele, välisriigile ja juriidilisele isikule kinnisomandi üleandmise loa taotlemise vormi. Vabariigi Valitsus kehtestas sellised vormid
2. augusti
3. a määrusega nr
4. Nimetatud määruse punktiga 1 kinnitatud loa taotluse vorm erinevalt seadusest piirab nende isikute ringi, kes võivad esitada taotluse välismaalasele maatüki omandi või kinnisasja valduse üleandmiseks. Vormi kohaselt saab taotlust esitada üksnes omandi või valduse üleandja. Taotlust ei saa esitada välismaalane, kes ostueesõigust kasutades soovib omandi või kinnisasja valduse üleandmist. Taotluse vormi tekstist nähtub, et valitsus on oma aktiga täiendavalt piiranud välismaalase õigust kinnisasja omandada.

§ 32lg 3 välistab niisuguse piirangu kehtestamise valitsuse määrusega.

Seetõttu on Vabariigi Valitsuse 20 augusti 1996. a määruse nr 215 punkt 1, millega taotluse vorm kinnitati, vastuolus

§ 32lg-ga 3, mille kohaselt omandi kitsendused sätestab seadus.

II 13. Vaidlustatud taotluse vorm on vastuolus ka

§ 87

p-ga 6.

§ 87p 6 kohaselt annab Vabariigi Valitsus seaduse alusel ja täitmiseks määrusi.

See norm tähendab, et määruste andmine kuulub Vabariigi Valitsuse pädevusse. Samas seab Põhiseadus sellele pädevusele raamid - valitsus võib anda määrusi seaduse alusel ja täitmiseks, st seaduses sisalduva delegatsiooninormi alusel. Delegatsiooninorm näitab ära määrusandliku volituse eesmärgi, sisu ja ulatuse, mille raames on valitsusel õigus määrusi anda. Määrus, mis ületab delegatsiooninormiga antud volituse eesmärki, sisu ja ulatust, ei ole kooskõlas

ga. 14. Välismaalasele, välisriigile ja juriidilisele isikule kinnisomandi üleandmise kitsendamise seadus kehtestab piirangud välismaalasele, välisriigile ja juriidilisele isikule kinnisomandi üleandmisele, samuti korra, mille kohaselt nimetatud subjektidele on võimalik kinnisomandit üle anda. Seadus ei määratle isikute ringi, kellel on õigus esitada taotlus kinnisomandi välismaalasele, välisriigile ja juriidilisele isikule üleandmise loa saamiseks. Seaduse § 7 lg 5 näeb ette, et Vabariigi Valitsus kinnitab välismaalasele, välisriigile ja juriidilisele isikule kinnisomandi üleandmise loa taotlemise vormi. Seega oli valitsusel volitus kehtestada määrusega taotluse vorm. Valitsusel puudus aga õigus taotluse vormiga täiendavalt piirata põhiõigusi. Sellist volitust ei oleks seadusandja saanud valitsusele ka anda, sest

§ 32lg 3 alusel kehtestatav piirang tuleb ette näha seadusega.

Seaduses sätestatud piiranguid võib valitsus talle antud volituse raames määrusega täpsustada, kuid mitte kehtestada täiendavaid piiranguid. III 15. Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium ei nõustu seisukohaga, et Vabariigi Valitsuse määruse vaidlustatud säte tuleks tunnistada kehtetuks edasiulatuvalt, et anda valitsusele aega taotluse vorm seadusega kooskõlla viia. Taotluse vormi puudumine ei takista huvitatud isikutel esitada seaduse alusel maavanemale taotlust kinnisomandi välismaalasele üleandmise loa saamiseks. Juhindudes

§ 152

lg-st 2 ja Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 19 lg 1 p-st 2, põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium o t s u s t a b: Tunnistada Vabariigi Valitsuse

1. augusti
2. a määruse nr 215 punkt 1 kehtetuks. Otsus jõustub väljakuulutamisest, on lõplik ega kuulu edasikaebamisele. Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi esimees Uno Lõhmus