3-1-1-11-01

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus

1. veebruaril
2. a 3-1-1-11-01 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Jüri Rätsep ning liikmed Ott Järvesaar ja Peeter Vaher vaatas
3. jaanuaril
4. a toimunud avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja N. S. süüdistuses KrK § 107 lg 2 p-de 1 ja 6 järgi. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa N. S. kaitsja vandeadvokaat Jüri Aland ja riigiprokurör Marge Püss. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
5. N. S. anti kohtu alla süüdistatuna selles, et tema isikuna, kes on varem tahtlikult tekitanud üliraske kehavigastuse, lõi
6. detsembril
7. a omavahelise sõneluse käigus ühel korral R. P.-le näo piirkonda, mille tagajärjel viimane kukkus. Seejärel lõi ta lamavat R. P.-t kahel korral jalaga kõhtu, millega tekitas kannatanule ettevaatamatuse tõttu maksarebendi ülakõhu kõhukelmetaguse ruumi verevalumiga, mis kuulub üliraskete kehavigastuste liiki ning mille tagajärjel R. P.
8. jaanuaril
9. a haiglas suri. Eeluurimisel kvalifitseeriti kirjeldatud tegevus KrK § 107 lg 2 p-de 1 ja 6 järgi. Veel oli N. S.-le esitatud süüdistus KrK § 141 lg 1 järgi.
10. Lääne-Viru Maakohtu
11. oktoobri
12. a otsusega tunnistati N. S. süüdi KrK § 105 järgi ning mõisteti talle karistuseks üks aasta vabadusekaotust. Süüdistuses KrK § 141 lg 1 järgi mõisteti kohtualune õigeks kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Kohus tuvastas kohtuarstlikule ekspertiisiaktile ja eksperdi poolt kohtuistungil antud ütlustele tuginedes, et R. P. suri vigastustest saadud tüsistustesse. Kohus märkis samuti, et kannatanul oli krooniline kõhunäärme põletik, kuid puudusid tõendid selle kohta, et N. S. olnuks sellest teadlik, kuna ta ei tundnud varasemalt kannatanut. Kohtu arvates ei leidnud tõendamist kohtualuse tahtlus kehavigastuse põhjustamiseks R. P.le. Toetudes eeltoodule ja ka prokuröri poolt esitatud taotlusele, kvalifitseeris kohus N. S.-le esitatud süüdistuse ümber KrK 105 järgi. Veel märkis kohus, et ka süüdistus oli N. S.-le esitatud selles, et ta põhjustas kannatanule üliraske kehavigastuse ettevaatamatusest.
13. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonprotesti prokurör Sirje Merilo, milles taotleti maakohtu otsuse tühistamist ning palus kohtualuse süüdimõistmist ja karistamist KrK § 107 lg 2 p-de 1 ja 6 järgi.
14. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
15. novembri
16. a otsusega tühistati maakohtu otsus. N. S. tunnistati süüdi KrK § 107 lg 2 pde 1 ja 6 järgi ja talle mõisteti karistuseks seitse aastat vabadusekaotust. Apellatsioonprotest rahuldati. Kohus tuvastas, et kannatanu surm põhjustati ettevaatamatuse tõttu, mis oli seotud sellega, et kannatanul oli haige maks ning üliraskete kehavigastuste tagajärjel tekkisid tüsistused. Kriminaalkolleegium leidis, et kahel korral jalaga kõhtu löömisel sai kohtualune aru, et tagajärjeks võivad olla igasuguse raskusastmega kehavigastused, muuhulgas ka ülirasked ning seega peab kohtualune vastutama tegelikult saabunud tagajärje eest. Kohus pidas võimalikuks jätta süüdistusest välja fraasi "...põhjustas kannatanule ettevaatamatuse tõttu kehavigastuse...", kuna süüdistuse resolutiivosa ning esitatud kvalifikatsioon olid õiged ja see ei halvendanud kohtualuse olukorda. MENETLUS RIIGIKOHTUS
17. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse N. S., milles palub ennast õigeks mõista. Kassaator kinnitab, et ta ei ole R. P.-t löönud ja kõik on kannatanu elukaaslase M. K. väljamõeldis, kes ise R. P. surnuks peksis.
18. Riigikohtu istungil toetas kaitsja kassatsioonkaebust, taotles ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist Viru Ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Prokurör leidis, et kassatsioonkaebus ei kuulu rahuldamisele.
19. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsus on põhjendatud ja seaduslik ning kassatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust selle tühistamiseks ega muutmiseks. Kohtuotsusega on tuvastatud, et N. S. lõi
20. detsembril
21. a kannatanut R. P.-t ühe korra näkku ja kaks korda jalaga kehasse. Tulenevalt kohtuarstliku ekspertiisi aktist
22. jaanuarist
23. a (tl 52-54) kuuluvad tekitatud vigastused üliraskete kehavigastuste liiki. Kannatanu surm saabus
24. jaanuaril
25. a seetõttu, et tal oli haige maks ja üliraskete kehavigastuste tagajärjel tekkisid tüsistused (kõhukelmepõletik ja kõhukoopa mädanik). Põhjuslik seos N. S. poolt kannatanule tekitatud üliraskete kehavigastuste ja saabunud surma vahel on olemas, sest vaadeldav tegu (peksmine) on tagajärje (surma) saabumise eeldus, st ilma selleta poleks tagajärge saabunud. Muid võimalikke põhjuslikke ahelaid, mis tegelikkuses ei realiseerunud, ei saa juurde mõelda. Seega ei oma tähtsust asjaolu, kas kannatanu haige maksa tagajärjel oleks peagi surnud ka ilma talle üliraskeid kehavigastusi tekitamata. Eeltoodu alusel ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas:
26. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
27. novembri
28. a kohtuotsus N. S. süüdistusasjas jätta muutmata.
29. N. S. kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.
30. Välja mõista N. S.-lt 1239 krooni kaitsjatasu riigieelarve tuludesse. Kohtuotsus jõustub
31. veebruaril
32. a ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Jüri Rätsep Liikmed Ott Järvesaar, Peeter Vaher