3-2-1-1-01

3-2-1-1-01 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus

1. veebruaril
2. a Rudolf Tauli hagi Olev Kure vastu 48 000 krooni saamiseks. Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja L. Laarmaa, liikmed J. Luik ja T. Vernik, vaatas läbi kirjalikus menetluses
3. jaanuaril
4. a O. Kure kassatsioonkaebuse alusel Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
5. juuni
6. a otsuse tsiviilasjas nr II-2-66/
7. I. Asjaolud ja varasem menetluse käik
8. juulil
9. a põhjustas alkoholijoobes Olev Kurg Tõrva linnas liiklusõnnetuse, milles sai Rudolf Taul raskeid kehavigastusi. Hagis palus R. Taul kehavigastusest tingitud moraalse kahjuna kostjalt välja mõista 48 000 krooni, s.o 1000 krooni kuus, eeldades, et tema terviserike kestab umbes neli aastat. Valga Maakohtu
10. septembri
11. a otsusega rahuldati hagi osaliselt ja kostjalt mõisteti hageja kasuks välja 20 680 krooni. Otsuse põhjendustel mõisteti kostja Valga Maakohtu
12. jaanuari
13. a otsusega KrK § 204 lg 3 järgi süüdi. Kahju suuruse kindlaksmääramisel lähtus kohus avaliku teenistuse seaduse ja turvateenistuse seadusega teenistuses invaliidistunud töötajale ühekordse toetuse maksmise põhimõtetest ning võttis aluseks hageja vanaduspensioni 1512 krooni kuus. Kohus mõistis välja moraalse kahju vaid selle aja eest, mis on tõendatud arstide arvamusega, s.o
14. juulist
15. a kuni oktoobrini
16. a. Kohus leidis, et sõltuvalt hageja tervislikust olukorrast võib tal tulevikus tekkida õigus nõuda täiendava kahju hüvitamist. Hüvitisest arvestas kohus maha enne hagiavalduse esitamist kostja poolt hagejale tasutud 2000 krooni. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused Tartu Ringkonnakohtu
17. juuni
18. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata. Otsuse põhjenduste kohaselt on isikul põhiseaduse § 25 järgi õigus nõuda talle tekitatud moraalse kahju hüvitamist. Vastavalt TsÜS § 172 lg-le 3, kui isiklikke õigusi on rikutud, otsustab kohus asjaolude kohaselt, kas sellega on tekitatud moraalset kahju. Maakohus leidis õigesti, et kostja põhjustas õigusvastase teoga hagejale moraalse kahju, mis seisneb hageja sisseharjunud elurütmi sunnitud muutustes - pikaajalises eemalolekus harjumuspärasest keskkonnast, vajaduses kõrvalise abi järele, teadmatuses oma tervise paranemise võimalikkusest ning sunnitud loobumises oma harrastustest ning harjumustest. Kohus on tuvastanud, et hageja viibis kolm kuud haiglaravil, on käesoleva ajani praktiliselt liikumisvõimetu ning vajab kõrvalist abi. Maakohus lähtus põhjendatult moraalse kahju suuruse määramisel hageja vanaduspensionist ning mõistis välja hüvitise vaid selle aja eest, mis on tõendatud arstide arvamusega. Kohus ei ole moraalse kahju hüvitise suuruse määramisel rangelt seotud hageja metoodikaga. Kuigi moraalne kahju kuulub üldjuhul kindlaksmääramisele ühekordse hüvitisena, ei saa olukorras, kus ei ole prognoositav hageja tervisliku seisundi edasine muutumine, võimalik kindlaks määrata hageja moraalse kahju kogu ulatust. Seega on hagejal sõltuvalt tervislikust olukorrast õigus nõuda tulevikus kostjalt täiendava kahju hüvitamist. TsÜS § 172 lg 4 kohaselt arvestab kohus hüvitise suuruse määramisel tekitatud moraalse kahju ulatust ja iseloomu ning kahju tekitanu süü astet. Sel alusel hüvitise vähendamiseks alus puudub. Hagejale kahju tekitamises esineb kostja süü raske ettevaatamatuse vormis, kuna ta põhjustas liiklusõnnetuse alkoholijoobes. Kuigi kostja ülalpidamisel on kaks alaealist last ja ta hüvitab regressi korras kahju Leks Kindlustuse AS-le, ei ole tema varaline olukord sedavõrd raske, et hüvitist vähendada. Kostja on maakohtus asja läbivaatamisel seletanud, et ta sai märkimisväärset tulu oma kinnistul ülestöötatud metsamaterjali müügist, samuti on kostja töötuse perioodil sissetulekut omanud tema abikaasa. II. Kassatsioonkaebus ja põhjendused Kassatsioonkaebuses palus kostja ringkonnakohtu otsuse tühistada ning uue otsusega jätta hagi rahuldamata. Kohtud ületasid hagi piire, muutes hageja nõutud kahju suurust, rikkudes sellega TsMS § 299 lg
19. Arvestamata kostja tegelikku varalist seisundit, jättis ringkonnakohus väljamõistetud hüvitise vähendamata. III. Vastus kassatsioonkaebusele Vastuses kassatsioonkaebusele pidas hageja ringkonnakohtu otsust seaduslikuks ja põhjendatuks. IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 363 p 2 alusel tühistada protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et moraalse (mittevaralise) kahju hüvitise võib sõltuvalt kannatanu tervislikust seisundist välja mõista perioodiliste maksetena. Kuna hagis nõuti kahju väljamõistmist ühekordse hüvitisena, on selle väljamõistmine teatud ajavahemiku eest käsitatav TsMS § 229 lg 1 rikkumisena. Nimetatud sätte kohaselt ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Kolleegium leiab, et mittevaraline kahju hõlmab heaolu languse, mis on tingitud piirangutest isiku tegevuses ning elukorralduses, samuti kehavigastusega seotud füüsilise ja hingelise valu, nii juba möödunud aja kui selle võimaliku püsimise eest tulevikus. Selle kahju mõistab kohus välja ühekordse hüvitisena. Üksnes sel juhul, kui kannatanu kehavigastuse mõned olulised kahjulikud tagajärjed ilmnevad pärast hüvitise väljamõistmist, võib ta nõuda täiendavat hüvitist. Kui isikule kehavigastuse õigusvastase tekitamisega põhjustatud varalise kahju suurus määratakse õigusaktides sätestatud alustel, tingimustel ja korras, siis moraalse kahju suuruse kindlaksmääramiseks objektiivsed kriteeriumid puuduvad. Ka ei ole kehavigastusest tingitud isiku elukvaliteedi langus osas, mis ei ole seotud varalise kahjuga, otseselt mõõdetav rahas. Põhiseaduse §st 25 tulenevalt on aga isikul õigus nii varalise kui mittevaralise kahju hüvitamisele. Kolleegium ei pea õigeks mittevaralise kahju suuruse määramisel lähtuda seadusega mõnede töötajate kategooriatele invaliidistumisel ettenähtud ühekordse toetuse maksmise põhimõtetest. Nimetatud toetuse maksmine ei vabasta töö- või teenistuskohustuste täitmisel töötaja invaliidistumise põhjustanud kolmandat isikut mittevaralise kahju hüvitamise kohustusest. Kolleegium on seisukohal, et mittevaralise kahju suurus väljendub kohtu hinnangus, mille kujundamisel kohus juhindub õiguse üldpõhimõtetest, ühiskonna üldise heaolu tasemest ning kohtupraktikast. Selleks, et tagada kahjude võrreldavus, peaks kohus, kui ta TsÜS § 172 lg 3 alusel leiab, et kehavigastusega on tekitatud mittevaralist kahju, otsuses märkima kahju suuruse ning selle aluseks olevad asjaolud ja kohaldatud põhimõtted. Seejärel aga otsustama hüvitise vähendamise küsimuse. Ringkonnakohus on hüvitise vähendamist käsitledes igakülgselt hinnanud kahju tekitamisega seonduvaid asjaolusid, kuid kostja varalise olukorra arvestamisel on jätnud täpsustamata tema tulude suuruse. Kolleegium on seisukohal, et olenemata kostja taotlusest peab kohus õiglase hüvitise väljamõistmiseks alati kaaluma, kas hüvitamisele kuulub kogu tekitatud kahju või esineb alus hüvitise vähendamiseks. Hindama peab nii kahju tekitamise asjaolusid, eelkõige TsÜS § 172 lg-s 4 märgitud kahju iseloomu ja kahju tekitanu süü astet kui kahju tekitanu varalist olukorda. Samuti võib hüvitise vähendamise aluseks olla kahju tekitanu poolt kannatanule hüvitatud või hüvitamisele kuuluv varaline kahju ja selle suurus. Kohus peab olema veendunud, et väljamõistetava hüvitise sissenõudmine ei too kaasa kahju tekitanu ja tema perekonna heaolu olulist langust. Juhindudes TsMS § 362 p-st 2, kolleegium o t s u s t a s: Tühistada Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
20. juuni
21. a otsus ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebus rahuldada. Tagastada Olev Kurele
22. augustil
23. a tasutud kautsjon 207 (kakssada seitse) krooni. L. Laarmaa, J. Luik, T. Vernik