K § 176 lg 1 järgi, selles, et ta
K § 110 järgi ning KrK §
See maakohtu kohtuotsus tühistati Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
K § 176 lg 1 järgi.
K §
K § 39 sätteid kohaldades kaheksa kuud ja neliteist päeva vabadusekaotust. Kohus ei lugenud usaldusväärseks kannatanu ütlusi toimunu kohta, kuna ta oli ütlusi muutnud nii eeluurimisel kui ka kohtus. Kohus luges tõesteks kohtualuse ütlused. Kohtu hinnangul istus M. M. eelmisel päeval tekkinud konflikti jätkuna ilma kutsumata E. R. autosse ja käskis sõita temale tuttavasse piirkonda. Sõidu ajal asetas kannatanu oma käekella ja mobiiltelefoni auto esipaneelile. Kohale jõudes lõi M. M. tuvastamata kõva esemega kohtualust ootamatult pähe, halvates sellega viimase vastupanu. Seega oli M. M. initsiaatoriks põhjendamatu füüsilise vägivalla tarvitamises. Järgnev kaklus toimus juhipoolses teeääres ja kraavis. Selle alusel tegi kohus järelduse, et kannatanu oli huvitatud E. R. jätkuvast ründamisest. Samuti luges kohus tõesteks kohtualuse ütlused, et esimese hoiatuslasu tegi ta õhku ning järgnevad kaks juba võitluse käigus sihtmärki nägemata ja sihtimata, kui ta oli M. M.-i kägistamishaardes. Erinevalt kannatanu poolt väidetust asus kohus seisukohale, et tulistamine toimus füüsilise konflikti lõpus, mitte aga alguses, kuna saadud haavaga poleks M. M. olnud võimeline osalema hinnanguliselt pooletunnises kakluses ning seejärel lahkuma sündmuskohalt joostes. Kohus jättis tõendite kogumist välja eksperdi antud arvamuse, et lask kannatanu pihta toimus pihtamisobjektist 150 kuni 170 sentimeetri kauguselt, kuna arvamus oli antud kategooriliselt ning numbrilise kõikuvusega. Eksperdi käsutusse polnud antud kuriteorelva ja laskemoona, mis kohtu hinnangul oleks kindla tõenäosusega mõjutanud ekspertiisiga saadavaid tulemusi. Kohtu hinnangul oli E. R. käitumine antud olukorras kannatanu suhtes ainuvõimalik ja tegemist oli tegutsemisega hädakaitse eesmärgil. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et E. R. käitumises puudus süüdistuses KrK § 15 lg ja § 101 p 2 järgi kvalifitseeritud kuriteo subjektiivne külg. 5. Ida-Viru Maakohtu 8. juuni 1998. a otsuse peale esitas kannatanu M. M. apellatsioonkaebuse ja prokurör apellatsioonprotesti. Kannatanu taotles maakohtu otsuse tühistamist ja E. R. süüditunnistamist ja karistamist vastavalt süüdistuses toodud kvalifikatsioonidele. Prokurör taotles maakohtu otsuse tühistamist E. R. õigeksmõistmises KrK §
K §
K § 40 lg 1 alusel loeti lõplikuks karistuseks viis aastat vabadusekaotust. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium tegi sündmuste käigu osas maakohtust erinevad järeldused ja leidis, et pole tõendatud, et konflikti initsiaatoriks oli M. M. Toetudes ballistikaekspertiisi ning kohtuballistika ja -meditsiini kompleksekspertiisi tulemustele asus kriminaalkolleegium seisukohale, et kannatanut haavanud lask tehti 150-170 cm-i kauguselt. See lükkas ümber kohtualuse versiooni, et lask toimus ajal, mil kannatanu teda kägistas ning kinnitas M. M.-i ütlusi, et lask tehti hetkel, mil ta seisis kindlal kaugusel E. R. vastas. Seega puudus kohtu arvates püstoli ja spetsiaalselt löömiseks kohandatud kepiga relvastatud E. R.-l vajadus kaitsta ennast eemalseisva relvastamata M. M.-i eest. Samuti leidis kriminaalkolleegium erinevalt maakohtust, et on tõendatud kannatanu võime pärast rasket haavatasaamist võidelda, kuna M. M.-i haiglasse viinud tunnistajad kinnitasid, et ta mitte ei kõndinud, vaid ka jooksis. Seda seisukohta kinnitas ka läbiviidud kompleksekspertiisi arvamus. Eeltoodu alusel asus kriminaalkolleegium seisukohale, et kohtualune ei viibinud hädakaitse seisundis. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium kvalifitseeris E. R.-i käitumise KrK §
järgi, sest ta tegutses vaenusuhete ajel ja tulistas kannatanu suunas kaks lasku. MENETLUS RIIGIKOHTUS
K § 13 lg 1 ja 2 sätted ning ei esitanud kohtuotsuses tapmise katse toimepanemise motiive. Kaitsja leiab, et süüdimõistetul puudus igasugune motiiv tapmise katse toimepanemiseks ning seetõttu on alusetu tema tegevuse kvalifitseerimine tahtliku tapmise katsena. Kaitsja ei nõustu ringkonnakohtu järeldustega tulistamise ja kakluse toimumise järjekorra osas. Kaitsja leiab, et tunnistajate, vendade Malinovskite, ütlustele toetudes ei saa anda hinnangut kakluse ja tulistamise toimumise järjekorrale, kuna tunnistajad ei näinud toimunut. Ka ekspertide arvamus ei ole usaldusväärne, kuna ekspertide käsutuses olid vaid kannatanu riided, kuid relva ja analoogset lahingumoona ekspertidele ei esitatud. Kaitsja leiab, et arvestades püstoli kanali kulumist ja kindlakstegemata püssirohu keemilist koostist võis lask toimuda ka oluliselt väiksema vahemaa pealt kui 150 cm. Vähetõenäoline on haavatud M. M.-i aktiivne vastupanu poole tunni vältel. Kokkuvõttes on kaitsja seisukohal, et M. M. sai haavata võitluse käigus, mitte aga enne seda ning seega oli E. R. poolt tegemist hädakaitsega ning ta ei ületanud hädakaitse piire. 7.2. E. R. taotleb samuti ringkonnakohtu otsuse tühistamist tema süüdimõistmise osas KrK §
järgi ning selles süüdistuses enda õigeksmõistmist või kriminaalasja saatmist samale kohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. E. R. leiab, et ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud kriminaalseadust, kuna kohtu järeldused ei vasta faktilistele asjaoludele. E. R. väidab endiselt, et M. M. ründas teda esimesena ja püüdis teda kägistada, seega oli tema tegevus M. M.-i suhtes hädakaitse enda elu päästmiseks. M. M.-i tapmise tahtlust ei ole tal kunagi olnud.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.