Obsah (5)

§ 5§ 20§ 37§ 36§ 93

3-2-1-114-00 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 17. jaanuaril 2001. a Sihtasutuse Põllumajanduse ja Maaelu Krediteerimise Fond hagi AS Eesti Maapank (pankrotis) vastu nõuete tunnustamiseks pankro

satsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu

1. märtsi
2. a otsuse tsiviilasjas nr II-2/246/
3. Istungist võtsid osa hageja esindaja vandeadvokaat K. Bachmann ja kostja esindaja vandeadvokaat P. Varul. I. Asjaolud ja varasem menetluse käik Tallinna Linnakohtu
4. augusti
5. a otsusega kuulutati välja Eesti Maapanga pankrot. Nõuete kaitsmise koosolekul jäeti pankrotihalduri vastuväidete alusel tunnustamata Põllumajanduse ja Maaelu Krediteerimise Fondi nõue 30 001 922 krooni, millest oli tingimuslikult tagastamisele kuuluvatest laenudest tulenev nõue 3 273 750 krooni, allutatud laenust tulenev nõue 25 000 000 krooni ning intressinõue 1 211 025 krooni ja viivisenõue 517 146 krooni alates panga tegevuslitsentsi peatamisest
6. juunil
7. a kuni panga pankroti väljakuulutamiseni
8. augustil
9. a. Hagis taotles Põllumajanduse ja Maaelu Krediteerimise Fond PankrS § 74 lg 1 alusel nõude 30 001 922 krooni tunnustamist, millest allutatud laenust tuleneva nõude ning intressi- ja viivisenõude tunnustamist taotleti PankrS § 86 lg 1 alusel
10. rahuldamisjärgu nõudena. Tallinna Linnakohtu
11. novembri
12. a otsusega rahuldati hagi osaliselt. Kohus tunnustas tingimuslikult tagastamisele kuuluvate laenude nõuet ja allutatud laenust tulenevat nõuet, mis kuulub rahuldamisele pärast PankrS § 86 lg 1 järgi tähtaegselt esitamata, kuid tunnustatud nõudeid. Kohus jättis tunnustamata intressi- ja viivisenõude. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused Tallinna Ringkonnakohtu
13. märtsi
14. a otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus tuvastas, et
15. aprilli
16. a sõlmitud lepingu järgi oli 25 000 000 krooni allutatud laen, mis panga pankroti korral pidi koos intressiga hagejale tagasi makstama pärast kõigi esmaste nõuete rahuldamist, kuid enne aktsiakapitali väljamaksmist. Kuni
17. juunini
18. a kehtinud krediidiasutuste seaduse (

) § 37 lg 2 p 4 järgi oli allutatud võlakohustuste järgi kaasatud kapital krediidiasutuse omavahendiks. Allutatud laen kuulub tagasimaksmisele pärast teiste võlausaldajate nõuete rahuldamist, sest allutatud laen on omakapital, mida ei saa nõudena võrdsustada PankrS § 86 lg 1 järgi rahuldamisele kuuluvate nõuetega. Seetõttu ei ole väär linnakohtu otsustus, et nõuet tunnustatakse pärast PankrS § 86 lg 1 p-des 1-6 nimetatud rahuldamisjärke. Otsuse põhjendustel puudus pangal intressi ja viivise arvestamiseks seaduslik alus. Ringkonnakohus leidis, et linnakohtu otsus on põhjendatud. Sellega tuvastati, et Eesti Panga nõukogu 8. juuni 1998. a otsusega peatati Maapanga tegevuslitsents ja lubati

§ 5

lg 1 loetletud tehingutest p-de 9 ja 11 järgi nõustada kliente majandustegevuses ja teha hoidla- ehk depootehinguid. Eesti Panga presidendi 8. juuni 1998. a käskkirjaga peatati Maapangas kõik toimingud ja

§ 5nimetatud tehingud ning nende täitmine, välja arvatud p-d 9 ja 11.

Intressi ja viivise arvestamine on panga toiming, mis oli keelatud ja nõue jäeti põhjendatult pankrotimenetluses tunnustamata. Keeld oli pangale täitmiseks kohustuslik ja pank ei saanud seetõttu lepingulist kohustust täita. II.

satsioonkaebus ja selle põhjendused Hageja palus apellatsioonikohtu otsuse tühistada protsessinormide olulise rikkumise ja materiaalõiguse normide väära kohaldamise tõttu. Väär on apellatsioonikohtu järeldus, et laenulepingust tulenev tähtaegselt esitatud nõue kuulub rahuldamisele pärast tähtaegselt esitamata, kuid tunnustatud nõudeid (PankrS § 86 lg 1 p 5). Krediidiasutuste seadus, mis kehtis enne

1. juulit
2. a, ei sisaldanud pankrotimenetlust reguleerivat sätet, mis oleks andnud kohtule võimaluse allutatud laenust tulenevat nõuet rahuldada pärast PankrS § 86 lg 1 p-des 1-6 sätestatud rahuldamisjärke. Väär on apellatsioonikohtu järeldus, et intressi ja viivise arvestamine on tehing. Poolte vahel on laenuleping ja hagejal on õigus laen koos intressiga tagasi saada. Pangal keelati litsentsiga lubatud tehingud. Tehingud on loetletud

§-s 5. Intressi ja viivise arvestamine ei ole tehing.

§ 20lg 1 (kuni 31.06.1999.

a kehtinud) alusel ei saa peatada tehingust tulenevat kohustiste ja nõuete arvestamist. Kohus ei põhjendanud, missugusest seadusest tehti järeldus, et intressi ja viivise arvestamine on tehing. Eesti Panga nõukogu otsus ei ole intressi ja viivise arvestamise peatamise aluseks eraõiguslike juriidiliste isikute vahel. Eesti Panga presidendi käskkiri on haldusakt, mille alusel tekkis vaidlevate poolte vahel haldusõigussuhe. Haldusettekirjutusega ei saa luua kolmandatele isikutele negatiivseid tagajärgi (jätta arvestamata intressi ja viivist). Kohus pidanuks juhinduma PankrS §-st 21 lg1, mille kohaselt pankroti väljakuulutamisega loetakse võlgniku kõigi võlgade maksetähtpäev saabunuks, kui seadusest ei tulene teisiti; intressi ja viivise arvestamine lõpetatakse. III. Vastus

satsioonkaebusele Kostja leidis, et

satsioonkaebuse väited ei ole kohtuotsuse tühistamise aluseks. Hageja seisukoht, et allutatud laen on tavaline laen, on vastuolus nii 26. aprilli 1996. a lepinguga kui ka seadusega. Kuni 30. juunini 1999. a kehtinud

§ 37

lg 2 p 4 kohaselt kuulub allutatud laen krediidiasutuse omavahendite hulka, mille eesmärgiks on panga usaldusväärsuse ja kliendi huvide kaitse tagamine (

§ 36). Alates 1.

juulist 1999. a kehtiva

§-de 74 ja 131 sätted täpsustavad, kuid ei muuda varasemat regulatsiooni. Kohus leidis, et intressi ja viivise arvestamine oli Eesti Panga presidendi käskkirjaga keelatud toiming. Ekslik on hageja väide, et apellatsioonikohus pidas intressi ja viivise arvestamist tehinguks. Seetõttu ei pidanud kohus viitama seadusele, millest tuleneb intresside ja viivise käsitlemine tehinguna. Eesti Panga presidendi 8. juuni 1998. a käskkirjaga peatati kõik kuni 30. juunini 1999. a kehtinud

§ 5

lg 1 ettenähtud tehingud, samuti toimingud igasuguste varaliste kohustuste võtmiseks ja/või täitmiseks mistahes vormis

otseselt või kaudselt. Keelatud toiminguks oli ka intressi ja viivise arvestamine. Kolleegiumi istungil jäid vaidlevad pooled oma varasemate seisukohtade juurde. IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsuse tühistamiseks ei ole alust. Poolte suhteid 1998. aastal reguleeris kuni 30. juunini 1999. a kehtinud krediidiasutuste seadus.

§ 37

lg 2 p 4 kohaselt kuulus allutatud võlakohustuste kaudu kaasatud kapital krediidiasutuse omavahendite hulka, mis koos teiste omavahenditega pidi tagama kapitali adekvaatsuse, mis omakorda oli

§ 36

järgi üheks usaldatavusnormatiiviks tagamaks krediidiasutuse usaldusväärsust ja klientide huvide kaitset. Seetõttu ei olnud allutatud laen samastatav muu võlakohustusega. Apellatsioonikohus tuvastas, et pooled sõlmisid

1. aprillil
2. a lepingu, mille p 1 järgi vahetas hageja pangale laenatud pikaajalised laenud 25 000 000 krooni ümber teisejärguliseks nõudeks ehk allutatud võlakohustuseks ja lepingu p 5 kohaselt pidi panga pankroti või lõpetamise korral toimuma võlakirjade tagasiostmine ning maksmata intressi tasumine pärast kõigi esmaste nõuete rahuldamist, kuid enne aktsiakapitali väljamaksmist. Apellatsioonikohtu järeldus, et allutatud laenu 25 000 000 krooni tunnustatakse asjas pärast PankrS § 86 lg 1 p-des 1-6 rahuldamisjärke, on kooskõlas pooltevahelise lepingu tingimustega. Eesti Panga nõukogu
3. juuni
4. a otsusega peatati Maapanga tegevuslitsents ning Eesti Panga presidendi
5. juuni
6. a käskkirjaga peatati Maapanga kõik tehingud ja toimingud, v.a klientide nõustamine majandustegevuse küsimustes ja hoidlatehingud. Eesti Panga tegevus oli kooskõlas tol ajal kehtinud krediidiasutuste seadusega. Eesti Pangal oli õigus teha krediidiasutustele kohustuslikke ettekirjutusi ja kehtestada tehingutele piiranguid (

§ 93

). Vastavalt

§-le 17 oli Eesti Pangal krediidiasutusele väljastatud tegevuslitsentsi osalise või täieliku peatamise õigus. Kuna Eesti Panga poolt krediidiasutusele kehtestatud piirangud olid krediidiasutusele kohustuslikud ja pärast tegevuslitsentsi peatamist ei olnud krediidiasutusel õigust litsentsiga lubatud tehinguteks (

§ 20

lg 1), siis on apellatsioonikohus õigesti leidnud, et Eesti Panga poolt tegevuslitsentsi ja tehingute peatamise ajal puudus Maapangal õigus peatatud tehinguid täita. Krediidiasutuse tegevuslitsentsi ja tehingute peatamine oli kohustise täitmise võimatuse erijuhtum, mis tulenes krediidiasutuste seadusest. Seega puudub hagejal õigus nõuda Eesti Panga poolt peatatud tehingute täitmist, sh nõuda peatatud tehingu alusel intressi ja viivist. Intressi- ja viivisenõude on ringkonnakohus jätnud põhjendatult tunnustamata. Juhindudes TsMS §-st 362 p 1, kolleegium o t s u s t a s: Jätta muutmata Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 31. märtsi 2000. a otsus ja

satsioonkaebus rahuldamata. L. Laarmaa, H. Jõks, A. Kull, J. Luik, T. Vernik