KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus, 19. veebruaril 2001. a. 3-1-1-16-01 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Ott Järvesaar ja Jüri Rätsep vaatas 30. jaanua

§ 141lg 2 p 3 ning § 195 lg 2 järgi. H. V.-t süüdistati Kr

K § 195 lg 2 järgi selles, et ta

1. märtsil
2. a kella 23.45 paiku, olles alkoholijoobes, huligaansel ajendil rikkus Tartus X tn 5 asuvas majas avalikku korda ja öörahu. H. V. nõudis seal suitsetanud I. K.-lt suitsu ning pärast eitavat vastust haaras viimaselt pooliku suitsu ning ähvardas teda füüsilise vägivallaga. H. V. haaras koridori tulnud I. K. elukaaslasel G. R.-il rinnust ning pärast I. K. sekkumist lõi viimast rusikaga vastu pead ja külge, millega põhjustas I. K.-le kergeid kehavigastusi. H. V. taandus alles peale pipragaasi kasutamist G. R. poolt. KrK §

§ 141lg 2 p 3 järgi süüdistati H.

V.-t selles, et ta

1. märtsil
2. a keskööl vastu
3. märtsi
4. a kell 00.15, s. o peale eeltoodud kuriteoepisoodi toimepanemist, olles alkoholijoobes, võõra vara hõivamise eesmärgil, nõudis Tartus X tn 5-8 korterisse sisselaskmist ning G. R.-lt, kes tema suhtes pipragaasi kasutas, 500 krooni valuraha maksmist. H. V. ähvardas G. R.-t kaasavõetud 2,39 m pikkuse metalltoruga ning taskunoaga. Viimasel õnnestus kõrvale tõmbuda ning uks sulgeda. Süüdistuse kohaselt jäi röövimine lõpule viimata põhjusel, mis ei olenenud süüdlase tahtest.
5. Tartu Maakohtu
6. septembri
7. a otsusega mõisteti H. V. süüdistuses KrK §

§ 141lg 2 p 3 järgi õigeks. H. V. tunnistati süüdi Kr

K § 139 lg 2 p-de 2 ja 3 ning KrK § 140 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi. Mõlema paragrahvi järgi karistati teda vabadusekaotusega üheks aastaks. Veel tunnistati H. V. süüdi KrK § 195 lg 2 järgi, mille eest teda karistati vabadusekaotusega kaheks aastaks. KrK § 40 lg 1 alusel liideti mõistetud karistused ning kuritegude kogumi eest mõisteti talle karistuseks neli aastat vabadusekaotust. KrK § 41 lg 1 alusel liideti mõistetud karistusele eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa ning lõplikuks karistuseks mõisteti H. Veidele neli aastat kuus kuud ja 18 päeva vabadusekaotust kinnises vanglas. Maakohus tuli järeldusele, et H. V.-le tahtlus oli nii kuritahtliku huligaansuse kui ka talle süüks arvatud röövimise katse ajal suunatud G. R. ja I. K. vastu ning tema tegevus oli hõlmatud jätkuvalt kuritahtlikust huligaansusest. Seega leidis Maakohus, et G. R.-lt raha nõudmine ei anna käesoleval juhul alust kvalifitseerida seda episoodi röövimisena, vaid see on käsitatav jätkuva huligaansusena. 3. Tartu Maakohtu 27. septembri 2000. a otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse kohtualune H. V., apellatsioonprotesti esitas Tartu Prokuratuuri prokurör Külli Saks. Apellatsioonkaebuses kinnitab kohtualune, et tema pole talle süüksarvatud kuritegusid toime pannud ning tema karistamine nende eest on ebaõige. Apellatsioonprotestis vaidlustati H. V. õigeksmõistmine KrK §

§ 141lg 2 p 3 järgi.

Prokurör palus kohtualuse nimetatud süüdistuses süüdi mõista ning karistada. Protestis leiti, et G. R.-lt raha nõudmist ei saa käsitada jätkuva huligaansusena, kuna võõra vara nõudmine vägivalla ähvardusel oli suunatud isiku vara vastu ning see tuleb kvalifitseerida varavastase kuriteona, käesoleval juhul röövimise katsena. 4. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 9. novembri 2000. a otsusega tühistati Tartu Maakohtu 27. septembri 2000. a otsus osaliselt. H. V. tunnistati süüdi KrK §

§ 141lg 2 p 3 järgi ja teda karistati vabadusekaotusega kuueks aastaks. Kr

K § 40 lg 1 alusel loeti kergemad karistused kaetuks raskemaga ning lõplikuks karistuseks mõisteti talle kuus aastat vabadusekaotust. KrK § 41 alusel liideti mõistetud karistusele osaliselt eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa ning H. V. lõplikuks karistuseks mõisteti kuus aastat ja üks kuu vabadusekaotust kinnises vanglas. Apellatsioonprotest rahuldati osaliselt, apellatsioonkaebus jäeti rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et H. V. rahaline nõue G. R. vastu tulenes kohtualuse eelnevast huligaansest käitumisest ning kannatanu õiguspärasest reaktsioonist sellele. Kriminaalkolleegium luges tõendatuks, et H. Veide nõudis kannatanult võõrast vara ähvardades viimast elule ja tervisele ohtliku vägivallaga (metalltoruga pea lõhki lüüa ja noaga ribidesse torgata) ning see on käsitatav varavastase kuriteona, mis käesoleval juhul tuleb kvalifitseerida röövimise katsena KrK §

§ 141lg 2 p 3 järgi.

Menetlus Riigikohtus

1. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
2. novembri
3. a otsuse peale esitas H. V. kassatsioonkaebuse, milles palub end süüdistuses KrK §

§ 141lg 2 p 3 järgi õigeks mõista ning karistust kergendada.

1. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ning kuulanud ära kaitsja, kes taotles kassatsiooni rahuldamist ja prokuröri, kes oli vastupidisel seisukohal, leidis:
2. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
3. novembri
4. a kohtuotsus on põhjendatud ja seaduslik ning ei kuulu seetõttu muutmisele. 7.
5. Tartu Maakohus on ekslikult kvalifitseerinud H. V. käitumise Tartus X tn. 5 asuvas majas toimepandud kuriteofaktides kui jätkuva kuritahtliku huligaansuse. Jätkuvale kuriteole on iseloomulik, et pannakse toime mitu, üksteisest lühema ajavahemikuga lahutatud tegu, millel on sama kuriteokoosseisu tunnused. Lahendamaks küsimust, kas on tegemist ühe ja sama kuriteokoosseisuga, tuleb silmas pidada, et jätkuva kuriteo puhul on rünnak suunatud sama objekti vastu ning teod põhjustavad ühesuguse kuritegeliku tagajärje. Käesoleval juhul algas H. V. kuritegelik käitumine ründest avaliku korra vastu, kusjuures vahetuks objektiks oli I. K. isik. Peale seda, kui ründaja tegevus oli õiguspäraselt lõpetatud ning seega ka jõhkra iseloomuga lugupidamatuse avaldus kaaskodanike vastu oli raugenud, asus H. V. poole tunni möödudes uuesti tegutsema. Kuid - nagu nähtub kriminaalasja materjalidest - oli tema tegevus seekord suunatud raha saamisele hoopiski teise isiku, G. R. käest, kusjuures raha saamiseks oli ta relvastunud torujupi ja noaga ning kasutas sõnalisi ähvardusi, millised on hinnatavad kui tervisele ohtlikud. Seega oli rünne seekord suunatud mitte avaliku korra, vaid üheaegselt isiku tervise ning vara vastu, kusjuures ka ründe vahetu objekt oli muutunud. Seega ei saa H. V. poolt toimepandut käsitleda ühe jätkuva kuriteona, kuna tema tahtluse suund muutus tegude toimepanemise ajal ning pöördus teise kriminaalõiguslikult kaitstud objekti vastu. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on H. V. viimatikirjeldatud käitumise õigesti kvalifitseerinud kui röövimise katse mis on toime pandud relvana kasutatava esemega. Lähtudes eeltoodus ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ning § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
6. novembri
7. a kohtuotsuse H. V. suhtes jätta muutmata, kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Mõista H. V.-lt riigieelarve tuludesse 1239 krooni kohtukulu seoses kaitsja osavõtuga kriminaalasja läbivaatamisest Riigikohtus. Kohtuotsus jõustub
8. veebruaril
9. a. ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja: Jüri Ilvest Liikmed: Ott Järvesaar, Jüri Rätsep