3-4-1-4-01 OTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 22. veebruaril 2001 Tallinna Halduskohtu taotluse kontrollida Haldusõiguserikkumiste seadustiku § 231 lg 6 vastavust Põhiseadusele läbivaatamine Põhiseadu

§ 951alusel määratud rahatrahvi korral haldusõiguserikkumise protokolli ei koostata.

Siin on primaarne määratud rahatrahv, mitte aga § 951 järgi kvalifitseeritava haldusõiguserikkumise toimepanemine. Seega on ebaselge sõnastusega rikutud õigusselguse põhimõtet. 6. Riigikogu esindaja tegi kohtuistungil teatavaks Riigikogu õiguskomisjoni seisukoha,

§ 231lg 6 pole põhiseadusevastane.

7. Õiguskantsler nõustub halduskohtu järeldustega ja leiab,

§ 231

lõige 6 on sõnastuslikult ebakorrektne, sest sõidukile on omistatud inimese tegevus - parkimiskorra rikkumine. Primaarseks on seatud rahatrahv, mitte aga haldusõiguserikkumise toimepanemine ning seega on rikutud õigusselguse põhimõtet. Vaidlustatud säte on vastuolus Põhiseaduse §-dega 11, 12 ja

1. Õiguskantsler leiab, et trahvinõue ei ole otsus, vaid sanktsiooni teatavakstegemine viisil, mis ei taga trahvitud isiku teadasaamist karistamisest. Haldusõiguserikkumiste seadustiku § 231 lg-ga 6 on tekitatud olustik, millega pole tagatud isiku õigust menetlusele enda kaitseks, ning sellega on rikutud Põhiseaduse §-s 11 sisalduvat proportsionaalsuse printsiipi. Seadusandlik riigivõim pole täitnud Põhiseaduse §-s 14 sätestatud õiguste ja vabaduste tagamise kohustust.
2. Justiitsministri arvates on HÕS § 231 lg 6 vastuolus Põhiseaduse § 13 lg-ga 1 selle koosmõjus sama paragrahvi lõikes 2 sätestatuga, sest üksikisiku õiguste ja vabaduste tagamine pole mitte üksnes kohtuvõimu, vaid ka seadusandliku ning täidesaatva võimu kohustus. Minister nõustub halduskohtuga, et parkimiskorra rikkumiste menetlemisel ulatuslike erisuste sätestamine, võrreldes üldise korraga, pole põhjendatud. Samas leiab minister, et vaidlustatud säte pole vastuolus Põhiseaduse §-ga 12, sest seaduses sisalduv regulatsioon ei lähtu üksikisiku omadustest. Kohtukolleegiumi seisukoht
3. Taivo Ruus väidab oma kaebuses Tallinna Halduskohtule, et haldusõiguserikkumise eest karistuse kohaldamisel peab vastutusele võetaval isikul olema võimalus end kaitsta ja seletust anda. Trahvinõude koostamisel parkimiskorra rikkumise eest aga ei võimaldata haldusõiguserikkujal üldse osaleda asja arutamisel. Ta märgib,

§ 231

lg-s 6 sätestatust on selge, et trahvinõue ei ole otsus, vaid haldusõiguserikkumise protokolli asendav dokument. Kaebaja leiab, et trahvinõude koostamise ja täitmisele saatmisega on rikutud EIÕK artikliga 6 ette nähtud õigust õiglasele ja avalikule asja arutamisele. 10. Halduskohus käsitas trahvinõuet karistusotsusena haldusõiguserikkumise eest. Kohus ei pidanud HÕS § 231 lg 6 vastuolus olevaks EIÕK artikliga 6 põhjendusel, et see artikkel reguleerib kuriteos süüdistatava õigust kohtulikule arutamisele. Menetlusele haldusorganis pole see artikkel kohaldatav. Kohus nõustus kaebajaga,

§ 231

lg 6 annab ametiisikule õiguse eirata parkimisnõuete rikkumise menetlemisel HÕS § 24, § 243 ja § 247, mida järgitakse muude halduseõiguserikkumiste menetlemisel. Seega on HÕS § 231 lg 6 diskrimineeriv ja seetõttu vastuolus Põhiseaduse §-ga

1. Vaidlustatud säte ei taga ka haldusõiguserikkuja õiguste kaitset, mis ei ole kooskõlas Põhiseaduse § ga
2. Kohtuotsuses osundatakse ka HÕS § 231 lg 6 vastuolule Põhiseaduse §-ga 11, kuid ei põhjendata, milles see vastuolu seisneb.
3. Vaatamata sellele, et kaebaja ja halduskohus tuginevad erinevatele argumentidele ja halduskohus pole nimetanud konkreetset põhiõigust, mida on riivatud, võib kohtuotsusest järeldada, et silmas on peetud õigust õiglasele menetlusele õiguserikkumise üle otsustamisel ja tõhusale õiguskaitsele. Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium peab vajalikuks esmalt märkida, et Põhiseaduse §-des 22, 23 ja 24 sätestatud menetlusõiguste kaitseala on kitsam kui EIÕK artiklil
4. Kuigi EIÕK artikkel 6 annab igaühele õiguse temale esitatud kriminaalsüüdistuse üle otsustamise korral taotleda õiglast ja avalikku arutamist mõistliku aja jooksul sõltumatus ja erapooletus, seaduse alusel moodustatud õigusemõistmise volitustega institutsioonis, ei piirdu artikli 6 kaitseala nende tegudega, mida tunnistab kuritegudeks rahvuslik, seega ka Eesti õigus. Kohtupraktikas on artikli 6 kohaldamisulatust laiendatud ka osale õiguserikkumistest, mis on Eesti õiguse järgi haldus- või distsiplinaarõiguserikkumised. Neid õiguserikkumisi võib pidada kuriteoks konventsiooni tähenduses, kui selleks annab alust õiguserikkumise iseloom ja ähvardava karistuse raskus (mutatis mutandis Engel jt v Holland otsus
5. juunist 1976, §-d 80-85; Öztürk v Saksa Liitvabariik otsus
6. veebruarist 1984, §-d 47-56). Kaebaja ei ole põhjendanud, mis õigustab parkimiskorra rikkumist vaatlema kuriteona konventsiooni tähenduses. Seetõttu ei anna põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium sisulist hinnangut sellele, kas parkimiskorra rikkumist saab mõista kuriteona EIÕK mõttes. Samas osutab kolleegium, et lisaks Põhiseaduse ülalmärgitud paragrahvidele tuleneb isiku õigus õiglasele ja tõhusale menetlusele ka Põhiseaduse §-st
7. Kolleegium peab kõigepealt oma kohuseks hinnata, kas HÕS § 231 lg 6 on kooskõlas Põhiseaduse §- ga
9. Parkimiskorra rikkumise menetlus erineb muude haldusõiguserikkumiste menetlemisest. Kui parkimiskorda on rikutud, ei koostata haldusõiguserikkumise protokolli (HÕS § 231 lg 6). Ametnik koostab kohapeal trahvinõude, millest üks eksemplar jääb trahvinõude koostajale ja teine esitatakse parkimiskorda rikkunud sõidukijuhile või kinnitatakse sõiduki külge nähtavale kohale (HÕS § 231 lg 7). Seega ei eelne karistamisele tavapärast haldusõiguserikkumise menetlust ja isik ei saa kasutada HÕS §-s 243 sätestatud õigusi, muu hulgas õigust olla ära kuulatud enne otsuse tegemist. Trahvinõue on oma olemuselt karistusotsus haldusõiguserikkumise eest, mis tehakse ilma Haldusõiguserikkumiste seadustikus sätestatud tavapärase menetluseta. Käsitletava teo ajal kehtinud Liiklusseaduse § 352 sätestas, et parkimisnõude rikkumise eest kannab vastutust sõiduki omanik, kui parkimiskorra rikkujat ei suudeta kindlaks teha.
10. Otsustamaks, kas on õige piirata isiku õigust õiglasele ja tõhusale menetlusele, tuleb leida vastus küsimusele, kas piirang vastab Põhiseaduse §-s 11 sätestatud proportsionaalsuse põhimõttele. Selleks tuleb kaaluda erinevaid huve. Ühelt poolt isiku huvi olla ära kuulatud trahvinõude koostamisel ja karistuse määramisel, teiselt poolt avalikku huvi menetleda efektiivselt suurt hulka ühelaadilisi korrarikkumisi. Riigikohus märgib, et parkimiskorra rikkumine on sageli esinev õiguserikkumine, mis enamasti on väheohtlik ja tehioludelt lihtne, kuid tekitab paiguti tõsiseid probleeme. Õiguserikkumise iseloom teeb raskeks ka parkimiskorra rikkuja väljaselgitamise. Üldjuhul on tõendamiskohustus õiguserikkumist väitval asutusel või ametiisikul. Parkimiskorra rikkumise asjades sedastatakse õiguserikkuja sõiduki registrinumbri järgi ja kui sõiduki parkinud isikut kindlaks ei tehta, presümeeritakse, et rikkumise pani toime isik, kelle nimele sõiduk on registreeritud. Kohtukolleegium peab sellist kõrvalekaldumist tõendamiskohustuse põhimõttest õigustatuks õiguserikkumise iseloomu ja rikkumiste suure hulga tõttu. Trahvinõude menetluse puhul puudub isikul harilikult võimalus enne karistusotsuse tegemist anda selgitusi ja esitada vastuväiteid. Seega on isiku õigus asja õiglasele arutamisele piiratud, kuid sellise piirangu kaalub üles vajadus parkimiskorra rikkumisi ökonoomselt ja efektiivselt menetleda.
11. Kohus peab vajalikuks rõhutada, et EIÕK artikliga 6 ei ole iseenesest vastuolus, kui vähetähtsat haldusõiguserikkumist menetleb ja süüdlast karistab ametiisik. Seejuures on oluline, et karistatud isikul on võimalus vaidlustada tema kohta tehtud otsust kohtus (mutatis mutandis Kadubec v Slovakkia, otsus
12. septembrist 1998, § 57). Parkimiskorra rikkumise eest koostatud trahvinõude peale oli kaebeõigus tagatud, sest T. Ruusi kaebust arutas halduskohus. Halduskohus käsitas seda kaebust kui kaebust haldusõiguserikkumise asjas tehtud otsuse peale. T. Ruusi kaebus võeti kohtu menetlusse ja tal oli võimalus trahvinõude kohta anda seletusi ja esitada vastuväiteid.
13. Neil kaalutlustel ei nõustu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium Tallinna Halduskohtuga,

§ 231lg 6 on vastuolus Põhiseaduse §-ga 14.

Küll aga peab Riigikohus vajalikuks juhtida tähelepanu vajadusele täiustada parkimiskorra rikkumise asjade menetluskorda. Tagatud peab olema isiku informeeritus tema karistamisest. Seaduseandja võiks kaaluda ka võimalust sätestada kohtuvälist vaidemenetlust.

1. Riigikohus leiab, et pole rikutud Põhiseaduse § 12 lõiget
2. Käsitletaval juhul ei lähtu seaduse regulatsioon üksikisiku omadustest vaid, haldusõiguserikkumise erisusest. Kõigi halduserikkumiste puhul ei saa menetluskord olla ühesugune. Parkimiskorra rikkumine on spetsiifiline õiguserikkumine, mille menetlemine toimub lihtsustatud korras. Arvestades rikkumiste eripära ja massilisust on selline lihtsustatud menetlus mõistlik ja proportsionaalne.
3. Halduskohus märkis otsuses ka seda,

§ 231

lg 6 esimene lause on sõnastatud arusaamatult ja seetõttu vastuolus õigusselguse põhimõttega. Selles lauses sisalduv norm näeb ette,

§ 951alusel määratud rahatrahvi korral haldusõiguserikkumiste protokolli ei koostata.

Haldusõiguserikkumiste seadustiku § 951 sätestab vastutuse sõiduki parkimise eest selleks keelatud kohas või kui sõiduki parkimisel avalikul tasulisel parkimiskohal on jäetud tasumata või kui parkimisel on ületatud tasutud parkimisaega. Riigikohus nendib, et tegemist on normitehnilise puudusega, mis tõlgendamise teel on ületatav. Haldusõiguserikkumiste seadustiku § 231 lg 6 tuleb tõlgendada kui normi, mille alusel saab parkimiskorra rikkumise eest protokolli koostamata määrata rahatrahvi. Eeltoodud põhjustel ei ole HÕS § 231 lg 6 põhiseadusevastane ja Tallinna Halduskohtu taotlus tuleb jätta rahuldamata. Juhindudes Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 19 lg 1 p-st 1, Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium o t s u s t a b: Jätta Tallinna Halduskohtu 14. novembri 2000. a taotlus rahuldamata. Otsus jõustub väljakuulutamisest, on lõplik ega kuulu edasikaebamisele. Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi esimees Uno Lõhmus