3-4-1-3-01

3-4-1-3-01 OTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus

1. veebruaril 2001 Järva Maakohtu taotluse tunnistada Vabariigi Valitsuse
2. mai
3. a määrus nr 161 "Isiklike sõiduautode ametisõitudeks kasutamise kulude hüvitamise kohta" põhiseadusevastaseks läbivaatamine Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium, koosseisus eesistuja Uno Lõhmus, liikmed Tõnu Anton, Lea Kivi, Ants Kull ja Jüri Põld, vaatas
4. veebruaril
5. a avalikul kohtuistungil õiguskantsleri asetäitja-nõuniku Aare Reenumägi ja justiitsministri esindaja Enno Loonurme osavõtul ning kolleegiumi sekretär Piret Lehemetsa juuresolekul läbi Järva Maakohtu
6. novembri
7. a taotluse. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
8. Järva Maksuamet tegi
9. augustil
10. a osaühingule "Folia Apteek" ettekirjutuse, milles leiti, et osaühingu poolt
11. a töötajatele makstud isikliku auto kasutamise hüvitis kuulub maksustamisele sotsiaalmaksuga Vabariigi Valitsuse
12. mai
13. a määruse nr 161 "Isiklike sõiduautode ametisõitudeks kasutamise kulude hüvitamise kohta" (edaspidi
14. a määrus) alusel.
15. Osaühing "Folia Apteek" esitas Järva Maksuameti ettekirjutuse peale halduskohtumenetluse korras kaebuse. Kaebaja väitis muu hulgas, et maksuamet on kohaldanud põhiseadusevastast täitevvõimu akti. Järva Maakohtu
16. novembri
17. a otsusega tunnistati
18. a määrus põhiseadusevastaseks sotsiaalmaksuga maksustamise osas ja jäeti kohaldamata.
19. Järva Maakohus esitas
20. novembril
21. a Riigikohtule taotluse, milles palus tunnistada
22. a määruse põhiseadusevastaseks sotsiaalmaksuga maksustamise osas. ÕIGUSLIK PÕHJENDUS Asjaosaliste põhjendused
23. Järva Maakohtu taotluses väidetakse, et
24. a määrus pole kooskõlas Põhiseaduse § 87 p-ga 6, mille järgi annab Vabariigi Valitsus seaduse alusel ja täitmiseks määrusi ja korraldusi. Seda seisukohta põhjendab halduskohus järgmiselt.
25. aprillil
26. a vastu võetud ja
27. jaanuaril
28. a jõustunud
29. a Sotsiaalmaksuseaduse (edaspidi
30. a Sotsiaalmaksuseadus) § 3 p 1 näeb ette, et sotsiaalmaksuga ei maksustata hüvitisi isikliku sõiduauto ametisõitudeks kasutamise eest Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras ja piirmäärades. Vabariigi Valitsus pidi selle sätte alusel määrusega kehtestama hüvitise piirmäära, mida ületav summa tuleb maksustada sotsiaalmaksuga. Vabariigi Valitsus sellist määrust
31. aastal ei andnud. Isikliku auto ametisõitudeks kasutamise eest makstud hüvitist maksustati ka
32. aastal sotsiaalmaksuga
33. a määruse alusel. See määrus on alates
34. jaanuarist
35. a sotsiaalmaksuga maksustamise osas vastuolus Põhiseaduse § 87 p-ga
36. Põhiseaduse nimetatud säte tähendab Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
37. mai
38. a otsuse kohaselt ka seda, et Vabariigi Valitsus annab määruse selle seaduse kehtivuse ajaks, milles on määruse jaoks delegatsiooninorm. Kui uues seaduses on eelmise seadusega analoogiline delegatsiooninorm, siis tuleb ikkagi anda uus määrus, kui uue seaduse rakendussätetes ei ole sõnaselgelt ette nähtud teisiti. Kuna
39. a määrus tunnistati Vabariigi Valitsuse
40. märtsi
41. a määrusega nr 78 "Isikliku sõiduauto teenistus-, töö- ja ametisõitudeks kasutamise kulude hüvitise maksmise tingimused ja hüvitise piirmäär" (edaspidi
42. a määrus) kehtetuks, siis tuleks
43. a määrus tunnistada põhiseadusevastaseks, mitte kehtetuks.
44. Vabariigi Valitsuse esindaja leiab, et
45. a Sotsiaalmaksuseaduse kehtivuse ajal rikkus
46. a määruse kohaldamine õiguskindluse põhimõtet, kuigi
47. a Sotsiaalmaksuseaduses on samasisuline volitusnorm kui
48. a sotsiaalmaksuseaduses. Seetõttu peab Vabariigi Valitsus kuni
49. märtsini
50. a kehtinud
51. a määrust põhiseadusevastaseks.
52. Õiguskantsler on seisukohal, et Järva Maakohtu taotlus on põhjendatud taotluses esitatud motiividel.
53. Justiitsminister leiab samuti, et Järva Maakohtu taotlus on põhjendatud selles esitatud motiividel. Täiendavalt viitab ka justiitsminister
54. a määruse vastuolule õiguskindluse põhimõttega. Kohtukolleegiumi seisukoht
55. Maksuvaidlus, mille pinnalt algatati põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlus, puudutab isikliku sõiduauto ametisõitudeks kasutamise eest
56. aastal makstud hüvitise maksustamist sotsiaalmaksuga vastavalt
57. a määrusele.
58. a määruse andmise ajal kehtis
59. a Sotsiaalmaksuseadus. See seadus, s.h nimetatud määruse aluseks olnud delegatsiooninorm, kaotas kehtivuse
60. jaanuaril 1999, mil jõustus
61. aprillil
62. a vastu võetud Sotsiaalmaksuseadus. Hüvitise sotsiaalmaksuga maksustamise ajal kehtis
63. a Sotsiaalmaksuseadus.
65. a Sotsiaalmaksuseaduse § 3 p 1 sätestas, et sotsiaalmaksuga ei maksustata hüvitisi isikliku sõiduauto ametisõitudeks kasutamise eest Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras ja piirmäärades. Seega pidi Vabariigi Valitsus kooskõlas Põhiseaduse § 87 p-ga 6 ja
66. a Sotsiaalmaksuseaduse § 3 p 1 alusel andma nimetatud korra ja piirmäärade kehtestamiseks määruse.
67. a määrus, millega kehtestati uus kord ja uuesti sama piirmäär ning tunnistati kehtetuks
68. a määrus, on antud Tulumaksuseaduse, mitte aga
69. a Sotsiaalmaksuseaduse alusel.
71. a Sotsiaalmaksuseadus ei sätestanud
72. a määruse edasist kohaldamist
73. a Sotsiaalmaksuseaduse kehtivuse ajal. Selle seaduse § 3 p 1 sätestas delegatsiooninormi uue määruse andmiseks.
74. a määruse kehtivus pärast delegatsiooninormi sisaldava seaduse kehtetuks tunnistamist on vastuolus Põhiseaduse § 87 p 6 eesmärgiga. Põhiseaduse § 87 p-ga 6 tagatakse Riigikogu juhtiv roll õiguse kehtestamisel.
75. a määruse kehtivus annaks Vabariigi Valitsusele võimaluse eirata neid muudatusi, mida tõi kaasa uue seaduse vastuvõtmine. Vastuolu Põhiseaduse nimetatud sättega seisneb ka Riigikogu poolt Vabariigi Valitsusele antud ülesande - kehtestada isikliku sõiduauto ametisõitudeks kasutamise hüvitiste maksmise kord ja piirmäärad - täitmata jätmises.
77. a määruse kehtivus pärast delegatsiooninormi sisaldava seaduse kehtetuks tunnistamist on vastuolus ka õiguskindluse printsiibiga.
78. a Sotsiaalmaksuseaduse adressaatidel oli tulenevalt delegatsiooninormist õiguspärane ootus, et seadusega lubatud kord ja piirmäärad kehtestatakse õigel ajal. Põhimõtet, et enne delegatsiooninormi antud Vabariigi Valitsuse määruse kohaldamine rikub õiguskindlust, on selgitatud juba Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
79. juuni
80. a otsuses (RT I 1998, 58, 939).
81. Asjaolust, et
82. a määrus oli põhiseadusevastane või et vajalik määrus jäeti andmata, ei saa aga teha järeldust, et kõik hüvitised, mis on makstud isikliku sõiduauto kasutamise eest ajal, kui
83. a määrus oli tunnistatud põhiseadusevastaseks või kui vastav määrus puudus, kuuluvad täies ulatuses sotsiaalmaksuga maksustamisele. Selline järeldus oleks vastuolus õiguskindluse printsiibiga. Sotsiaalmaksuga maksustamisel tuleb tunnustada maksumaksja õigust lähtuda sotsiaalmaksu tasumisel kehtetu
84. a määrusega sätestatud piirmäärast 500 krooni kuus. Sama piirmäär on seoses tulumaksuga kehtestatud ka
85. a määrusega.
86. Järva Maakohtu taotlus kuulub rahuldamisele. Kuna
87. a määruse on Vabariigi Valitsus tunnistanud
88. märtsist
89. a kehtetuks, siis piirdub kolleegium nimetatud määruse põhiseadusevastasuse tuvastamisega sotsiaalmaksuga maksustamise osas. Juhindudes Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse §-st 4 lg 1 p 4, põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium o t s u s t a b: Tunnistada, et Vabariigi Valitsuse
90. mai
91. a määrus nr 161 "Isiklike sõiduautode ametisõitudeks kasutamise kulude hüvitamise kohta" oli
92. jaanuarist 1999 sotsiaalmaksuga maksustamise osas põhiseadusevastane. Otsus jõustub väljakuulutamisest, on lõplik ega kuulu edasikaebamisele. Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi esimees Uno Lõhmus