3-2-1-20-01 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 22. veebruaril 2001. a Vello Trahv"i hagis Eevi Viks"i ja Lembit Endla vastu alusetult omandatud vara väärtuse hüvitamiseks summas 290 146 krooni. R

§ 477alusel mõista E.

Viksilt välja viimase majavaldusele Tamsalu vallas Võhmetu-Lemmküla külas juurdeehitatud kõrvalhoonete (laut ja abihoone) ning kostjale jäänud ehitusmaterjali ning töövahendite väärtus 290 194 krooni. Hagiavalduse motiividel ehitas ta E. Viksi majavaldusele kõrvalhooned vastavalt suulisele kokkuleppele, mille kohaselt pidi E. Viks andma talle talu rendile hilisema väljaostu tingimusega. Kõrvalhooned ehitati

1. aasta kevadel ja suvel. E. Viks taganes kokkuleppest ning keeldus rendilepingut sõlmimast. Hageja palus kostjalt välja mõista alusetult omandatud vara väärtus ehitusekspertide kindlakstehtud ulatuses. E. Viks hagi ei tunnistanud ja leidis, et hageja peab tõendama, et tema vara on ehituse ajal
2. aastal 290 000 krooni võrra vähenenud. Lääne Viru Maakohus rahuldas
3. mai
4. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis

§ 477lg 3 ja 5 alusel E.

Viksilt välja 57 839 krooni 95 senti. Hagi kostja L. Endla vastu jättis kohus rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendustel on hagi alus tõendatud ja alusetult omandatu väärtus on tuvastatud ekspertiisi ja muude tõenditega.

§ 477

lg 3 sätestab, et kui ei ole võimalik alusetult omandatud vara natuuras tagastada, tuleb hüvitada selle vara omandamise momendil määratav väärtus rahas.

§ 477lg 5 alusel on võimalik mõista vara väärtus välja hageja taotletud 1998.

aasta hindades, kuna alusetult vara saanud isik on kohustatud tagastama või hüvitama kõik tulud, mis ta sai või pidi saama sellelt varalt. Poolte esitatud tõendeid kogumis hinnates jõudis kohus järeldusele, et hageja tehtud ehitiste väärtus

1. aasta hindades on 44 715 krooni ja kostjale jäänud hageja ehitusmaterjali maksumus on 13 124 krooni 95 senti, kokku 57 839 krooni 95 senti. Ülejäänud osas jättis kohus hagi E. Viksi vastu tõendamatuse tõttu rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused Viru Ringkonnakohus jättis
2. oktoobri
3. a otsusega maakohtu otsuse põhinõude osas muutmata, kuid muutis otsust kohtukulude väljamõistmise osas ning jättis kohtukulud poolte endi kanda. Nõustudes maakohtu seisukohaga poolte suhtele antud õigusliku kvalifikatsiooni ning poolte esitatud tõenditele antud hinnangu osas, ei pidanud ringkonnakohus TsMS § 330 lg 5 alusel vajalikuks esimese astme kohtu põhjendusi korrata. Maakohtu määratud 44 715 krooni vastab ehitiste tegelikule väärtusele. Hageja hinnang ehitiste väärtusele 215 610 krooni on ebareaalne ega vasta turusituatsioonile, sest kohalikul turul ei leidu ilmselt majavalduse abihoonele ja laudaosale sellise hinna korral ostjat.

§ 477

lg 3 eesmärk oli kaitsta kannatanu varalisi huve olukorras, kus inflatsioon on minimaalne või olematu, mistõttu asja kulumi mahaarvestamine asja väärtusest tähendaks kannatanu varaliste õiguste (st ise kasutada asja kasulikke omadusi) kahjustamist. 1990-ndate aastate inflatsiooni arvestamine, s.o vara väärtuse tuvastamisel lähtumine 1998. aasta hindadest ja

§ 477lg 5 ei ole vastuolus sama seaduse § 477 lg 3 eesmärgi ja mõttega.

Inflatsiooni jätmine hageja kanda ei ole õige, sest tema ei ole ehitisi kasutanud. II. Kassatsioonkaebus ja selle põhjendused Kassatsioonkaebuses palus kostja ringkonnakohtu otsuse tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja tõenditele antud ebaõige hinnangu tõttu ja uue otsusega jätta hagi rahuldamata. Ringkonnakohus kohaldas vääralt

§ 477

lg 3, mis sätestab, et kui ei ole võimalik alusetult omandatud vara natuuras tagastada, siis tuleb hüvitada selle omandamise momendil määratav väärtus rahas. Vaidlusalused hooned ehitati

1. aastal. Kohtud jätsid arvestamata ekspert Brauni ekspertiisiaktis esitatud
2. aasta hinnad. Ringkonnakohus põhjendas
3. aasta hindadest lähtumist sellega, et ei ole õige jätta 1990-ndate aastate inflatsiooni kanda hagejale, kes ei ole ehitisi kasutanud. See seiskoht ei ole kooskõlas

§-ga 477 lg

1. Kostja ei ole hageja praakehitistest tulu saanud. Ehitiste kasutamisel tulu saamise pidi tõendama hageja. Ka ei ole õige kostjalt kaudsete kulude väljamõistmine. Hageja ehitas omavoliliselt, kostja nõusolekuta ja ehitusloata Küti 3 talu maadele. Hagi rahuldamisel
2. aasta hindade alusel on hageja alusetult rikastunud. III. Vastus kassatsioonkaebusele Hageja pidas kostja kassatsioonkaebuse põhjendusi ebaõigeks. Kohtud ja kostja on tõlgendanud vääralt mõisteid "hind" ja "väärtus". Käesoleval ajal tuleb kohaldada mitte tsiviilkoodeksi mõistet väärtusest vaid Rahvusvahelise Varade Hindamisstandardite Komitee poolt antud tõlgendust, mille järgi on asja väärtus turuväärtus ehk turuhind hindamiskuupäeval, mil vara läheb üle müüjalt ostjale. IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus tuleb TsMS § 363 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära tõlgendamise tõttu. Isik, kes ilma seadusega või tehinguga kindlaksmääratud aluseta omandas vara teise isiku arvel, on

§ 477lg 1 järgi kohustatud viimasele alusetult omandatud vara tagastama.

Kohtud on tuvastanud, et 1992. aasta kevadel-suvel ehitas hageja kostja majavalduse juurde kõrvalhoone ja laudaosa, poolte vahel lepingu puudumise ja ehitiste jäämise kostja valdusesse. Tuvastatud asjaolude alusel on kohus õigesti leidnud, et kostja omandas ehitised hageja arvel ilma õigusliku aluseta ja vara olemuse tõttu ei saa seda hagejale tagastada ja seetõttu kuulus kohaldamisele

§ 477lg 3.

Kuid apellatsioonikohus tõlgendas vääralt

§ 477lg 3.

Selles lõikes on sätestatud, et kui ei ole võimalik alusetult omandatud vara natuuras tagastada, siis tuleb hüvitada selle omandamise momendil määratav väärtus rahas. Seega tuli hagi rahuldamisel hüvitada rahas vara väärtus omandamise momendil. Seepärast on apellatsioonikohus, nõustudes esimese astme kohtu otsusega, ekslikult vara väärtuse määramisel aluseks võtnud 1998. aasta hinnad. Alusetult vara saanud isik on kohustatud

§ 477

lg 5 järgi samuti tagastama või hüvitama kõik tulud, mis ta sai või pidi saama sellelt varalt sellest ajast peale, kui ta sai teada või pidi teada saama vara saamise alusetusest. Kostja tulu võib väljenduda ehitiste kasutamisega oma vahendeid ja kulutusi säästes oma vara tegelikus suurendamises. Kassatsioonkaebuse väited tõendite ümberhindamise kohta jätab kolleegium tähelepanuta, sest vastavalt TsMS §-le 353 lg 3 ei või Riigikohus tuvastada hagi aluseks olevaid asjaolusid. Riigikohtu otsus põhineb alama astme kohtu otsusega tuvastatud asjaoludel. Juhindudes TsMS § 362 p 2, kolleegium o t s u s t a s: Tühistada Viru Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 5. oktoobri 2000. a otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldada. Tagastada Eevi Viksile 2. novembril 2000. a makstud kautsjon 579 (viissada seitsekümmend üheksa) krooni. J. Odar, L. Laarmaa, J. Luik