3-1-1-17-01

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus

1. veebruaril
2. a 3-1-1-17-01 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Ott Järvesaar ja Jüri Rätsep vaatas
3. jaanuaril
4. a toimunud avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja R. T. süüdistuses KrK § 1643 lg 1 järgi. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa süüdimõistetu R. T., tema kaitsja vandeadvokaat Viktor Brügel ja riigiprokurör Marge Püss. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
5. R. T. anti kohtu alla süüdistatuna selles, et tema, olles
6. novembrist
7. a R. vallavanem ning seega ametiisik Korruptsioonivastase seaduse (edaspidi KVS) § 3 lg 2 ja § 4 lg 1 mõistes, oli kohustatud vastavalt KVS § 13 lg-le 1 ja § 14 lg-le 3 esitama majanduslike huvide deklaratsiooni igal aastal üks kuu pärast tuludeklaratsiooni esitamise tähtaega ühe kuu jooksul. Aastal 2000 oli nimetatud tähtajaks
8. aprill. Vaatamata korduvatele riigikontrolöri kirjadega saadetud meeldetuletustele jättis R. T. tahtlikult määratud tähtajaks nõuetekohase avalikustamisele kuuluva majanduslike huvide deklaratsiooni riigikontrolörile esitamata. Kirjeldatud tegevus kvalifitseeriti eeluurimisel kuriteona KrK § 164 3 lg 1 järgi.
9. Lääne Maakohtu
10. oktoobri
11. a otsusega mõisteti R. T. talle esitatud süüdistuses õigeks kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Kohus leidis, et R. T.-i näol on tegemist KrK § 1643 ettenähtud kuriteo erisubjektiga, samuti leidis kohtu hinnangul vaieldamatult tõendamist nimetatud kuriteo objektiivne külg, nimelt nõutud majanduslike huvide deklaratsiooni õigeaegne mitteesitamine. Kuid kohtu hinnangul ei pannud R. T. nimetatud tegu toime otsese tahtlusega. Kohus luges tõendatuks, et kohtualusel oli perioodil, mil ta pidi tähtaegselt esitama deklaratsiooni, tavatult kõrge töökoormus, mida käsitleti mõjuva põhjusena deklaratsiooni mittetähtaegseks esitamiseks. Samuti ei väitnud kohtualune ei eeluurimisel ega ka kohtus, et ta oleks soovinud jätta deklaratsiooni õigeks tähtajaks esitamata. R. T.-i käitumise hindamisel ei saanud kohus jätta kõrvale ka asjaolu, et tema näol on tegemist loovisikuga, kes ennekõike süvenes valla muredesse ning kellele formaalsus, nagu deklaratsiooni esitamine, tundus teisejärguline. Neile asjaoludele tuginedes asus maakohus seisukohale, et tegemist oli ettevaatamatusega hooletuse vormis.
12. Maakohtu otsuse peale esitas prokurör I. Kalda apellatsioonprotesti, milles taotleti õigeksmõistva otsuse tühistamist ning kohtualuse süüditunnistamist KrK 1643 lg 1 järgi.
13. Tallinna Ringkonnakohtu
14. detsembri
15. a otsusega tühistati maakohtu otsus R. T.-i õigeksmõistmises. Kohtualune tunnistati süüdi KrK § 1643 lg 1 järgi ning talle mõisteti karistuseks rahatrahv viiekümne päevamäära ulatuses, so 2300.- krooni. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga erisubjektsuse ning kuriteo objektiivse külje tuvastatuse osas, kuid ei nõustunud järeldusega subjektiivse külje puudumisest. Viidates Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendile nr 3-1-1-65-98, märkis kriminaalkolleegium, et subjektiivsest küljest eeldab KrK § 1643 üksnes otsest tahtlust. Oma otsuses nõustus kohus protestis märgituga, et kuriteo subjektiivse külje hindamisel tuleb lähtuda objektiivsest küljest ning neid kõrvutada. Nii oli R. T. teadlik deklaratsiooni esitamise kohustuslikkusest, samuti tuletati talle seda korduvalt meelde nii sekretäri kui ka Riigikontrolli poolt ning lõpuks tema enda sõnad selle kohta, et tal oli deklaratsiooni täitmise suhtes "küll jõuab" mentaliteet. Selle tulemusel jõudis kohus järeldusele, et kohtualuse käitumises ei saa olla tegemist ettevaatamatusega hooletuse vormis või unustamisega. Kohtu hinnangul viitasid kõik asjaolud sellele, et R. T. jättis deklaratsiooni esitamata tahtlikult ja tema tegevusetus oli tingitud hoolimatusest. Puudus ka alus väitmaks, et tegu oli unustamisega, kuna talle anti kohuste täitmisest teada kirjalikult ja tuletati seda korduvalt ka meelde. MENETLUS RIIGIKOHTUS
16. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kohtualuse kaitsja vandeadvokaat V. Brügel kassatsioonkaebuse, milles palutakse tühistada süüdimõistev otsus ja R. T. talle inkrimineeritud kuriteos õigeks mõista kuriteokoosseisu puudumise tõttu. 5.1 Kassaator vaidlustab kaebuses ringkonnakohtu järelduse, et R. T.-il oli tahtlus hoolimatuse vormis deklaratsioon esitamata jätta. Nii on kohus jätnud tähelepanuta kohtualuse arvamuse, et kuna ta vallavanema ametisse asudes deklaratsiooni juba esitas, siis rohkem ta enda arvates seda esitama ei pidanud. Kohtualusel tekkis tunne, et midagi on segi aetud, kui mõnekuulise vaheaja järel küsiti uut deklaratsiooni. 5.2 Samuti oleks pidanud kohus R. T.-i süü hindamisel arvestama, et KVS § 13 lg 1 ette nähtud õiguslik tagajärg on alternatiivse iseloomuga kohustatud isik peab deklaratsiooni esitama igal aastal üks kuu pärast tuludeklaratsiooni esitamise tähtaega või ühe kuu jooksul arvates ametkohale asumise päevast. Sellest tulenevalt on ka õigussubjektil õigus arvata, et KVS § 13 lg-st 1 tulenevat kohustust saab täita alternatiivselt. Kui kohtualune on ühe alternatiivse kohustuse tegelikult täitnud ja kohtule kinnitanud, et nimelt see asjaolu on mõjutanud tema arusaamist ja suhtumist teise alternatiivse kohustuse täitmisse või täitmata jätmisse, on põhjendamatu hinnata tema käitumist seadusest tuleneva kohustuse tahtliku ignoreerimisena. Kaitsja hinnangul ei pidanud kohtualune aru saama, et jättes
17. a kevadel deklaratsiooni esitamata, on sellisel tegevusetusel KrK § 1643 ette nähtud kuriteo objektiivse külje tunnused ning subjektiivsest küljest tuleb tema käitumist seega hinnata äärmisel juhul hooletusena.
18. Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud menetlusosalised, kellest R. T. ja tema kaitsja selgitasid suulises ja kirjalikus vormis kassatsioonkaebuses rõhutatud seisukohti ning prokurör ei vaielnud kassatsioonkaebuse rahuldamisele vastu, leiab, et Tallinna Ringkonnakohtu
19. detsembri
20. a otsus tuleb jätta muutmata. 6.1 KrK § 1643 lg 1 sätestab kriminaalvastutuse nõuetekohase avalikustamisele kuuluva majanduslike huvide deklaratsiooni tähtajaks esitamata jätmise või selles mittetäielike või valeandmete esitamise eest. R. T.-i käitumise puhul kinnitavad nõutava tahtluse olemasolu järgmised mõlema kohtuastme poolt tuvastatuks loetud asjaolud: Ta oli teadlik avaldamisele kuuluva majanduslike huvide deklaratsiooni esitamise kohustuslikkusest, kuid lükkas selle täitmist suvaliselt edasi. Selle kohustuse sisu, vajadust selgitada viivitamise põhjusi ja jätkuva viivitamise võimalikke tagajärgi, käsitleti talle korduvalt saadetud Riigikontrolli kirjades. R. T. on ise aktsepteerinud, et deklaratsiooni täitmine võttis aega vaid mõne minuti. Need tehiolud kinnitavad, et R. T. jättis nõutud deklaratsiooni esitamata tahtlikult. 6.2 Riigikohtu kriminaalkolleegium ei pea asja sisust tulenevaiks neid väiteid, mis viitavad R. T.-i võimalikule eksimusele deklaratsiooni esitamise kohustuslikkuse mõistmisel. Korduvate meeldetuletuste fakt ise välistab võimaluse, et ta võinuks pidada end isikuks, kes ei peagi deklaratsiooni esitama. Kuna sellinegi eksimus oli talle õiguskuuleka käitumise kaudu välditav, jääb konkreetsel juhul R. T.-i süü alles ning ta vastutab tahtlikult toimepandud teo eest. 6.3 Lääne Maakohus ja Tallinna Ringkonnakohus on põhjendatult tuvastatuks lugenud, et R. T. oli KrK § 164 3 lg 1 järgi käsitletava kuriteo erisubjekt ja et ta jättis avalikustamisele kuuluva majanduslike huvide deklaratsiooni tähtajaks esitamata. Apellatsioonikohus on R. T.-i käitumist kuriteoliseks lugedes lähtunud kõigi koosseisutunnuste olemasolust ning tema karistamisel arvestanud üleastumise erandlikkust tema üldiselt positiivsete isikuomaduste ja eluhoiaku foonil. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas:
21. Jätta muutmata Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
22. detsembri
23. a otsus R. T.-i süüdistusasjas KrK § 164 3 lg 1 järgi.
24. Kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Kohtuotsus jõustub
25. veebruaril
26. a ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Jüri Ilvest Liikmed Ott Järvesaar, Jüri Rätsep