Obsah (4)

§ 19§ 15§ 14§ 17

3-3-1-61-00 OTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 6. märtsil 2001 OÜ Enco Est kassatsioonkaebuse läbivaatamine maksuameti ettekirjutuse vaidlustamise asjas Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Ant

§ 19p. 2 alusel maksuametile kõik 1998., 1999.

ja

1. aasta raamatupidamise sise-eeskirjad, pearaamatud, müügi- ja ostuarved, panga dokumendid, kassa dokumendid, palgaarvestused, töölepingud ja tööettevõtulepingud, põhivara nimekiri, kus on kajastatud põhivara soetamise aasta ja maksumus, raamatupidamise kannete aluseks olevad lepingud ning ekspordi ja impordi kaubadeklaratsioonid. Nimetatud dokumendid tuli "esitada hiljemalt
2. maiks
3. a. Harju Maksuameti revisjoniosakonna (aadress: Lõkke 4, Tallinn) vanemrevidentidele Mirjam Pastuhhova'le ja Aino Egeli'le". Ettekirjutust põhjendati maksumaksja majandustegevuse dokumentide kontrollimisega ja viitega

§-le 17 lg.

2. mail
3. a. esitas OÜ Enco Est selle ettekirjutuse peale Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus see haldusakt täielikult tühistada. Kaebuse esitaja leidis, et: ettekirjutus on tehtud pädevust ületades maksuameti revisjoniosakonna juhataja poolt, kes ei ole

§-s 15 nimetatud isikute hulgas; ettekirjutus ei vasta

§ 15lg.

1 p. 5 nõuetele, sest ta ei sisalda asjaolusid, mis on tinginud ettekirjutuse tegemise. Ettekirjutuses on viidatud ainult

§-le 19 p. 2, mis annab maksuametile õiguse nõuda dokumentide esitamist, mis sisaldavad maksude tasumise õigsuse kontrollimiseks või maksumaksja poolt tasumisele kuuluva maksusumma määramiseks vajalikke andmeid. Ettekirjutuses on küll nimetatud dokumendid, millised maksumaksja peaks esitama, kuid puuduvad asjaolud, millega seoses dokumentide esitamist nõutakse ja vajalikuks peetakse; ettekirjutuses on nõutud osaliselt ka niisuguseid dokumente, mille koostamine ja säilitamine ei tulene Raamatupidamise seadusest ega muudest õigusaktidest ega ole aluseks raamatupidamisarvestusele, mistõttu need ei ole aluseks ka võimalikule maksude määramisele: palgaarvestused, töölepingud, tööettevõtu lepingud, põhivara nimekiri, kus on kajastatud põhivara soetamise aasta ja maksumus ning kõik raamatupidamiskannete aluseks olevad lepingud. Arusaamatu on nõue esitada raamatupidamiskannete aluseks olevad lepingud, sest raamatupidamiskannete aluseks ei ole lepingud, vaid raamatupidamise algdokumendid. Tallinna Halduskohtu 27. juuni 2000. a. otsusega haldusasjas nr. 3-1046/2000 tühistati vaidlustatud ettekirjutus, sest kohus leidis, et ettekirjutus on motiveerimata. Kohus leidis, et: 1. vaidlustatud ettekirjutuse teinud revisjoniosakonna juhatajal olid volitused

§-s 19 sätestatud juhtudel ettekirjutuse tegemiseks; 2. vaidlustatud ettekirjutus ei vasta

§ 15lg.

1 nõuetele, sest ettekirjutuses puuduvad selle tegemist tingivad asjaolud. Ettekirjutuse tegemist tingivaks asjaoluks ei saa olla maksuameti seaduses sätestatud õigus kontrollida maksude tasumise õigsust. Ettekirjutusest ei nähtu, millise maksu tasumise õigust kontrollitakse, puuduvad ka viited maksukohustuse õiguslikule alusele. Ainult ettekirjutuses toodud põhjendustest - seoses majandustegevuse dokumentide kontrollimisega ning viidatud õiguslikust alusest lähtuvalt ei ole ettekirjutuse seaduslikkus kontrollitav.

1. Asja arutamisel on maksuameti esindajad selgitanud, et ettekirjutusega ei ole nõutud täiendavate dokumentide koostamist, vaid olemasolevaid raamatupidamisdokumente. Vastavalt RPS § 8 on raamatupudamisarvestuse algdokument majandustehingu toimumist kinnitav kirjalik tõend, milliseid säilitatakse raamatupidamiskohuslase raamatupidamise sise-eeskirjadega ettenähtud korras. RPS § 4 lg. 1 kohaselt on raamatupidamiskohuslane kohustatud korraldama raamatupidamisarvestust nii, et oleks tagatud aktuaalse, olulise, objektiivse ja võrreldava informatsiooni saamine, lähtudes heast raamatupidamistavast, samuti säilitama raamatupidamise algdokumente.
2. OÜ Enco Est esindaja on väitnud, et kuivõrd ettekirjutuses on näidatud dokumentide esitamise kohana Harju Maakonna Maksuameti revisjoniosakonna aadress, tähendab see, et dokumendid tuleb esitada kohapeale. Nõutud on hulgaliselt dokumente, mille toimetamine maksuhalduri ametiruumidesse põhjustab kaebajale ülemääraseid ebamugavusi ja kulutusi, mistõttu taoline nõue on ebaseaduslik. Maksuameti esindaja on seisukohal, et ettekirjutuses ei ole kohustust esitada dokumendid maksuameti ruumidesse.

§-st 19 tuleneb maksuhalduri õigus saada maksumaksjalt teavet maksude tasumise õigsuse kontrollimiseks või tasumisele kuuluva maksusumma määramiseks. Osundatud sätte p. 2 kohaselt võib ettekirjutusega kohustada maksumaksjat esitada vajalike andmete kontrollimiseks dokumendid. Seadusega ei ole sätestatud dokumentide esitamise viisi, maksumaksjal on aga seadusest tulenev kohustus esitada nõutud dokumendid, s.t. dokumendid tuleb maksuhaldurile üle anda. Kaebuse esitaja väide, et dokumentide esitamise viis on maksumaksja otsustada, on õige, samas on õige ka see, et ettekirjutuse sõnastusest ei tulene otseselt kohustust viia dokumendid vanemrevidentide tööruumi, mis samuti ei ole iseenesest seadusevastane nõue. Kaebaja ei ole väitnud, et tal puudus võimalus maksuhalduriga kokku leppida dokumentide kättetoimetamise viisis. Eeltoodust tulenevalt kaebaja väide ettekirjutusega lisakohustuse panemisest ja seetõttu ettekirjutuse seadusevastasusest ei ole põhjendatud. Kaebaja esindaja väide, et maksuhaldur võiks kohale tulla, ei ole leidnud vastuseisu ka Harju Maksuameti esindajate poolt. 25. juulil 2000. a. esitas Harju Maksuamet Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada Tallinna Halduskohtu otsus ja teha uus otsus. Apellant ei nõustunud kohtu seisukohaga, et kaevatav ettekirjutus ei vasta

§ 15lg.

1 nõuetele. Apellant leidis, et seaduseandja poolt on pandud maksuhaldurile kohustus kontrollida maksude tasumise õigsust vastavalt

§ 14lg.

2. Maksuhalduri ametnikul on õigus kontrollida ettevõtte kõiki dokumente, mis on vajalikud maksumaksja maksude tasumise või maksude kinnipidamise õigsuse kontrollimiseks ja õigus nõuda maksumaksjalt sellekohase ettekirjutusega dokumentide esitamist, mis sisaldavad maksude tasumise õigsuse kontrollimiseks või tema poolt tasumisele kuuluva maksusumma määramiseks vajalikke andmeid (

§ 17lg.

1 ja § 19 p. 2). Ettekirjutus peab sisalduma muuhulgas ettekirjutuse tegemist tingivad asjaolud koos viidetega vastavate seaduste sätetele (

§ 15lg.

1 p. 5). Vaidlustatud ettekirjutuses on Maksukorralduse seaduses esitatud nõuded täidetud. Seaduseandja on

kasutanud mõistet maks konkretiseerimata missugune maks. Maksu mõiste on avatud

§-s 2 p. 1 ning maksusüsteemi mõiste ja riiklike maksude loetelu on toodud

§-s 3 ja §-s 5. Sellest tulenevalt ei pea ettekirjutuses olema näha, missuguse maksu tasumise õigsuse kontrollimiseks tuleb maksumaksjal dokumente esitada. Ettekirjutuse tegemist tingivad asjaolud koos viidetega vastavate seaduste sätetele on vaidlustatud ettekirjutuses täidetud, sest ettekirjutuses on viide

§ 17lg.

1 koos tingiva asjaoluga majandustegevuse dokumentide kontrollimiseks. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi

1. oktoobri
2. a. otsusega tühistati Tallinna Halduskohtu otsus ja tehti uus otsus, millega jäeti OÜ Enco Est kaebus rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et halduskohus tühistas ettekirjutuse ühel kaebuses toodud alusel, leides, et ettekirjutus ei ole motiveeritud, sest selles puuduvad ettekirjutuse tegemist tingivad asjaolud koos viidetega vastavatele seadusesätetele. Ülejäänud kaebuse väiteid ei pidanud halduskohus põhjendatuiks. Arvestades seda, et apellatsioonkaebuse esitas üksnes Maksuamet, tuleb anda hinnang küsimusele, kas ettekirjutuses esitatud põhjendused dokumentide nõudmiseks olid rahuldaval tasemel, võimaldamaks adressaadil ettekirjutuse vaidlustada. Ettekirjutusest nähtub, et maksuamet nõuab dokumente seoses maksude tasumise ja maksude kinnipidamise õigsuse kontrolliga. Kuivõrd ettekirjutuses pole konkretiseeritud, millise maksu tasumise õigsust soovitakse kontrollida, on selge, et Maksuamet kontrollib kõigi maksude tasumist. Ettekirjutus sisaldab viited nõude õiguslikule alusele ning nõutud dokumentide loetelu. Seega on ettekirjutuses täidetud

§ 15lg.

1 p. 5 nõue ja esitatud andmed on piisavad, et huvitatud isik saaks ettekirjutuse vaidlustada. Kaebuse esitaja ongi tegelikult vaidlustanud ettekirjutuse sisuliselt. Halduskohus on õigesti märkinud, et maksuamet ei pea ettekirjutuses põhjendama iga nõutud dokumendi osas, kuidas ta kavatseb selle alusel maksu tasumist kontrollida. Kui maksumaksja leiab, et nõutud dokument ei ole vajalik maksude tasumise ja kinnipidamise õigsuse kontrollimiseks, saab ta ettekirjutuse sellel motiivil vaidlustada nagu OÜ Enco Est tegigi. Ringkonnakohus leidis, et ettekirjutus oli adressaadile arusaadav, vastas

§ 15nõuetele ja selle tühistamiseks polnud alust.

OÜ Enco Est esitas

1. novembril
2. a. kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsuse ja jätta jõusse Tallinna Halduskohtu otsus. Kassaator leiab, et ringkonnakohtu otsus ei vasta oma motiveerituselt TsMS §-le 231 lg. 4 ja ringkonnakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigusnormi. Kassatsioonkaebuse väited on järgmised:
3. Ebaõige on ringkonnakohtu järeldus, et kuivõrd ettekirjutuses pole konkretiseeritud, millise maksu tasumise õigsust soovitakse kontrollida, on selge, et maksuamet kontrollib kõigi maksude tasumist. Selline järeldus ei vasta

§-le 15 lg. 1 p. 5, mis sätestab kindlad nõuded ettekirjutusele. Vastuolus

§ 15lg.

1 mõttega on ringkonnakohtu järeldus, et ainult motivatsiooni puudumine ettekirjutuses ei muuda seda veel tühiseks kui teised kaebuses toodud asjaolud ei ole halduskohtu poolt tuvastamist leidnud. Ettekirjutus peab olema motiveeritud ja motivatsiooni kaudu kontrollitav tema seaduslikkuse tuvastamiseks. Käesoleval juhul on tõendamist leidnud motivatsiooni puudumine ettekirjutuses. Ettekirjutusest peavad nähtuma asjaolud, miks nõutakse antud dokumentide esitamist. Need asjaolud peavad andma ettekirjutuse adressaadile adekvaatset informatsiooni nõutavate dokumentide esitamiseks. Ringkonnakohtu seisukoht viib olukorrani, kus kehtestatud 19 erineva maksu tasumise kontrollimisel peab maksumaksja aimama, millised dokumendid tal tuleb esitada. Ringkonnakohtu otsus on vastuolus PS §-ga 13 ja seadustab riigivõimu omavoli.

1. Ringkonnakohus on leidnud, et kaebuses on ettekirjutus tegelikult sisuliselt vaidlustatud, mistõttu on kohus järeldanud, et ettekirjutuses esitatud andmed on piisavad, et huvitatud isik saaks ettekirjutust vaidlustada. Kohtu niisugune järeldus on vastuolus HKMS § 10 mõttega, mille
2. lõike
3. punkti kohaselt märgitakse kaebuses, milliseid kaebuse esitaja õigusi vaidlustatav haldusakt rikub või milliseid vabadusi piirab. Samuti on seadusest mittetulenev ringkonnakohtu järeldus, nagu toimuks hinnangu andmine ettekirjutuse motiveeritusele vastavalt selle vaidlustamiseks koostatud kaebuse professionaalsusele ja selles välja toodud vaidlustatavas haldusaktis esinevatele puudustele. Kohtu järeldused nagu selguks ettekirjutuse motiveerituse küsimuse otsustamine maksumaksja võimest ja oskusest talle tehtud ettekirjutuse sisulisest vaidlustamist, on põhimõtteliselt vale ega tulene seadusest. Seega on ringkonnakohtu järeldus, et kaebuse sisust tulenevalt on võimalik otsustada ettekirjutuse motiveerituse ja selles toodud asjaolude ära toomise üle, käsitletav materiaalõigusnormi väärkohaldamisena. Harju Maksuameti kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et ringkonnakohus ei ole ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi, mistõttu palutakse jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata. Riigikohtu halduskolleegiumi seisukoht:
4. HKMS § 64 lg. 1 järgi kontrollib Riigikohus kassatsioonkaebuse alusel, kas ringkonnakohus ja esimese astme kohus on järginud kohtumenetluse seaduse sätteid ja õigesti kohaldanud seadust. Samas lg. 2 järgi põhineb Riigikohtu otsus alama astme kohtu otsusega tuvastatud faktilistel asjaoludel ja Riigikohus ei tuvasta kaebuse aluseks olevaid faktilisi asjaolusid.
5. Kassaator väidab, et ringkonnakohtu otsus ei vasta oma motiveerituselt TsMS §-le 231 lg.
6. TsMS § 231 lg. 4 järgi märgitakse kohtuotsuse põhjendavas osas kohtu poolt tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja väidetega. Kohus peab otsuses kõiki kogutud tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Apellatsioonkaebuse esitas antud asjas ringkonnakohtule Harju Maksuamet. Maksuamet vaidlustas apellatsioonkaebuses materiaalõigusnormi kohaldamise õigsuse halduskohtu poolt, s.o.

§-s 15 lg. 1 p. 5 sisalduva nõude kohaldamise. Ringkonnakohus märkis otsuses, et vaidlustatud ettekirjutusest nähtub, et maksuamet nõuab dokumente seoses maksude tasumise ja maksude kinnipidamise õigsuse kontrollimisega ning kuna pole konkretiseeritud, millise maksu tasumise õigsust soovitakse kontrollida, on selge, et maksuamet kontrollib kõigi maksude tasumist. Ettekirjutus sisaldab viited nõude õiguslikule alusele ja nõutud dokumentide loetelu. Ettekirjutuses on täidetud

§ 15lg.

1 p. 5 nõue ja esitatud andmed on piisavad, et huvitatud isik OÜ Enco Est saaks ettekirjutuse vaidlustada, mida ta ongi sisuliselt teinud. Kasseeritud ringkonnakohtu otsusega tühistati Tallinna Halduskohtu

1. juuni
2. a. otsus täies ulatuses ja ringkonnakohus tegi ise uue otsuse, millega jättis OÜ Enco Est kaebuse rahuldamata. OÜ Enco Est kaebuses maksuameti ettekirjutuse tühistamiseks esitati mitu erinevat väidet ettekirjutuse ebaseaduslikkuse kohta. Kuna ringkonnakohus tühistas halduskohtu otsuse ja tegi ise uue otsuse, millega jättis OÜ Enco Est kaebuse rahuldamata, pidi ringkonnakohus oma otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu kaebuse esitaja OÜ Enco Est kaebuse ülejäänud väidetega. Seda ei ole tehtud. Seetõttu ei vasta ringkonnakohtu otsus TsMS §-le 231 lg. 4, oluliselt on rikutud kohtumenetluse normi, mis võis viia asja ebaõigele otsustamisele.
3. Kassaator väidab, et ringkonnakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigusnormi, s.o.

§ 15lg.

1 p. 5 ja seetõttu ei ole ettekirjutus motiveeritud.

§ 15lg.

1 p. 5 järgi peab maksuhalduri ettekirjutus sisaldama ettekirjutuse tegemist tingivaid asjaolusid koos viidetega vastavate seaduste sätetele. Haldusakt, mis kitsendab isiku õigusi või paneb talle kohustusi, peab tuginema õiguslikule alusele ja olema motiveeritud. Vaidlustatud ettekirjutust on maksuamet põhjendanud maksumaksja majandustegevuse dokumentide kontrollimisega ja teinud seejuures viite

§-le 17 lg. 1. Nõuet esitada maksuametile ettekirjutuses märgitud dokumendid on põhjendatud viitega

§-le 19 p.

1. Ringkonnakohus peab asja uuel läbivaatamisel kontrollima ettekirjutuses märgitud õiguslikku alust. Haldusakti õigusliku aluse kohtulik kontroll hõlmab viite arusaadavust, piisavust, asjakohasust kui ka õigsust. Eeltoodud põhjustel kuulub kassatsioonkaebus rahuldamisele. Eriarvamusele jäi Tõnu Anton. Juhindudes HKMS §-dest 72 lg. 1 p. 2 ja 90 lg. 2, Riigikohtu halduskolleegium otsustab: Rahuldada OÜ Enco Est kassatsioonkaebus. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
2. oktoobri
3. a. otsus haldusasjas nr. II-3/342/2000 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Tagastada Osaühingule Enco Est kautsjon 700 (seitsesada) krooni. Otsus jõustub
4. märtsil 2001 teatavaks tegemisest. Tõnu Anton, Hele-Kai Remmel, Harri Salmann Eriarvamus Iga isikut koormav haldusakt peab tuginema seadusest tulenevale õiguslikule alusele. Et kontrollida haldusakti õiguslikku alust, tuleb kõigepealt selgitada, milleks haldusakt adressaati õigustab või kohustab. Arvan, et vaidlustatud ettekirjutusest tuleks saada aru selliselt, et vastustaja kohustas kaebajat toimetama ettekirjutuses märgitud dokumendid maksuameti ruumidesse ja andma need talle kontrolli läbiviimiseks üle. Maksuameti hilisemad teistsugused väited ei saa olla määravad, sest nende eesmärk võib olla vaidluse enda kasuks pööramine. Alles pärast ettekirjutuse sisu kindlakstegemist on võimalik selgitada, kas sellisel ettekirjutusel on õiguslik alus. Ettekirjutuses tehtud viide väidetavale õiguslikule alusele ei tähenda veel, et ettekirjutus tuginebki õiguslikule alusele. Ka viite puudumine või ebaõige viide ei tähenda iseenesest, et ettekirjutusel õiguslik alus puudub. Ettekirjutuses on viidatud õigusliku alusena

§ 17lg-le 1 ja § 19 p-le 2.

Arvan, et Riigikohus pidi võtma seisukoha

§-de 17 lg. 1 ja 19 p. 2 tõlgendamise kohta. Arvan, et nii maksuamet kui ka kohtud on tõlgendanud nimetatud sätteid ebaõigesti ja leian, et vaidlustatud ettekirjutusel puudub õiguslik alus.

§ 19

p. 2 kehtis ettekirjutuse tegemise ajal järgmises redaktsioonis: "Maksuhalduril on maksumaksja maksude tasumise õigsuse kontrollimiseks või tema poolt tasumisele kuuluva maksusumma määramiseks õigus nõuda maksumaksjalt sellekohase ettekirjutusega: ........................................................................................................................................................... 2) dokumentide esitamist, mis sisaldavad maksude tasumise õigsuse kontrollimiseks või tema poolt tasumisele kuuluva maksusumma määramiseks vajalikke andmeid. ........................................................................................................................................................." Viidatud sätte alusel oli maksuametil õigus nõuda, et maksumaksja või maksu kinnipidaja tooks vajalikke andmeid sisaldavad dokumendid maksuameti ruumidesse ja annaks need maksuametnikule üle, kui maksuametnik ei lepi maksumaksjaga kokku teisiti. Selles maksuvaidluses on maksuamet nõudnud, et tema ruumidesse toodaks suur hulk dokumente. Sellist hulka dokumente oleks vaja vaid maksurevisjoni läbiviimiseks. Maksurevisjon toimub eelduslikult aga maksumaksja tegutsemiskohas ja tema juuresolekul, mitte aga maksuameti ruumides. Maksuametil ei ole õiguslikku alust nõuda maksurevisjoni läbiviimist maksuameti ruumides. Seega eeldab

§ 19

p. 2 kohaldamine, et dokumendid on vajalikud mitte maksurevisjoni läbiviimiseks, vaid üksikküsimuse kontrollimiseks.

§ 17lg.

1 kehtis ettekirjutuse tegemise ajal järgmises redaktsioonis: "Maksuhalduri ametnikul on õigus talle maksuhalduri keskasutuse peadirektori, kohaliku asutuse direktori või nende asetäitjate poolt antud volituse alusel kontrollida ettevõtte, asutuse või füüsilisest isikust ettevõtja kõiki dokumente, mis on vajalikud maksumaksja maksude tasumise või maksude kinnipidamise õigsuse kontrollimiseks, tema poolt tasumisele kuuluva maksusumma määramiseks või maksuvõla sissenõudmiseks, samuti teha kaupade, materjalide ja muu vara ning tehtud tööde ja osutatud teenuste inventuure ja ülemõõtmisi". Selle sätte alusel oli maksuhalduril õigus viia maksumaksja tegutsemiskohas läbi maksurevisjon, inventuur ja ülemõõtmine. Maksumaksja võis selle sätte alusel ka maksuhalduriga kokku leppida, et maksurevisjon toimub erandlikult maksuhalduri ruumides. Maksurevisjon ei ole suunatud eelnevalt kindlaksmääratud üksikküsimuse kontrollimisele, vaid kõigi maksukohustust määravate dokumentide kontrollimisele. Maksuhalduril oli

§ 19

p. 2 alusel õigus nõuda üksikküsimuse kontrollimiseks dokumentide esitamist ka toimuva maksurevisjoni käigus, kui maksumaksja ei osuta abi maksurevisjoni käigus tekkinud üksikküsimuse kontrollimisel. Seega on võimalik, et sellisel juhtumil oleks maksuhalduri tegevuse õiguslikuks aluseks üheaegselt nii

§ 17lg.

1 kui ka § 19 p. 2. Antud haldusasjas sellise juhtumiga tegemist ei ole. Õiguslikku alust ettekirjutuseks ei tulene seega ka

§-de 17 ja 19 koostoimest. Ringkonnakohus pidi andma hinnangu küsimusele, kas ettekirjutus tugineb õiguslikule alusele. Jätnud ettekirjutuse õigusliku aluse küsimuse lahendamata, on ringkonnakohus rikkunud protsessinormi. Kuna vaidlustatud ettekirjutusel puudub õiguslik alus ja pole vaja tuvastada täiendavaid faktilisi asjaolusid, oli Riigikohtul võimalik teha lõplik otsus. Menetlusökonoomika seisukohast oli see ka vajalik. Tõnu Anton