3-3-1-2-01

3-3-1-2-01 OTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus

1. märtsil 2001 Helgi Singi kassatsioonkaebuse läbivaatamine vara tagastamise otsuse täitmise asjas Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Hele-Kai Remmel, ja Harri Salmann vaatas
2. veebruaril 2001 kirjalikus menetluses läbi Helgi Singi kassatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
3. oktoobri
4. a. otsuse peale haldusasjas nr. II-3/304/
5. Helgi Sink esitas
6. jaanuaril 2000 Saare Maakohtule kaebuse Kaarma Põllumajandus OÜ toimingu, mis seisnes Põllumajandusühistu Kaarma põllumajandusreformi komisjoni
7. märtsi
8. a. otsuse nr. 19 täitmata jätmises, täielikult seadusevastaseks tunnistamiseks. Kaebuses paluti kohustada Kaarma Põllumajandus OÜ-t täitma põllumajandusreformi komisjoni otsust. Kaebaja emalt Linda Lemberilt ühistati
9. aprillil 1949 kollektiviseerimise käigus Kaarma vallas Asuküla külas asunud Paadiku talu kõrvalhooned (küün ja rehealune), loomad ja põllumajandusinventar kokku 2835 rubla väärtuses ühistamise hetkel. Põllumajandusreformi käigus taotles L. Lember ühistatud hoonete tagastamist ning loomade ja põllumajandusinventari kompenseerimist. Põllumajandusreformi kohustatud subjektiks oli PMÜ Kaarma, mille ümberkujundamisel
10. aasta veebruaris moodustati äriühing Kaarma Põllumajandus OÜ. Loomad ja põllumajandusinventar on L. Lemberile kompenseeritud
11. detsembril
12. a. rahaliselt summas 2010 krooni. Selles osas poolte vahel vaidlust ei ole. Põllumajandusühistu Kaarma põllumajandusreformi komisjoni
13. märtsi
14. a. otsusega nr. 19 tagastati L. Lemberile rehealune, samuti rehealusele pärast ühistamist tehtud juurdeehitus ühistatud, kuid mitte säilinud küüni asemel. Kohtud on tuvastanud, et küüni asemel tagastatud juurdeehitus jäi kokkuleppeliselt ühistu kasutusse, samas kui algupärane osa rehealusest oli pärast otsuse tegemist L. Lemberi kasutuses. Hoonete üleandmist aktiga ei vormistatud.
15. jaanuaril 1999 L. Lember suri. Enda väidete kohaselt taotles L. Lemberi pärija H. Sink
16. aasta suvel juurdeehituse üleandmist. Sellest Kaarma Põllumajandus OÜ keeldus, nõudes ka rehealuse algupärase osa vabastamist. (Kaarma Põllumajandus OÜ
17. novembri
18. a. kiri nr. 38, maakohtu toimiku lk. 9). Osaühing leidis, et tagastamise otsus on ebatäpne, hoonet ei ole tagastatud ja ei saagi tagastada, sest hoone ei ole säilinud endisel individualiseeritaval kujul. L. Lember on selle eest saanud kätte kompensatsiooni. Kaebaja ei eita, et L. Lemberile on kompensatsiooni makstud ja natuuras sooritatud enam, kui tal oli õigus nõuda loomade ja inventari eest, kuid on valmis selle tagastama. Saare Maakohtu
19. aprilli
20. a. otsusega rahuldati kaebus ja Kaarma Põllumajandus OÜ-le tehti ettekirjutus täita PMÜ Kaarma põllumajandusreformi komisjoni
21. märtsi
22. a. otsus nr. 19 ja anda vaidlusalune hoone üle H. Singile. Kohtuotsuse kohaselt oli vara tagastamise otsustanud põllumajandusreformi komisjon vastavalt Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p-le
23. Vara tagastamise otsust ei ole vaidlustatud, kuigi osaliselt ei ole seda täidetud. Kohus tegi kindlaks, et vaidlusalust hoonet on küll asutud alusetult kompenseerima, kuid leidis, et see ei saa olla tagastamise korralduse mittetäitmise aluseks. Vara ja tööosakute kompenseerimise toimik ei kajasta, millise vara katteks õiendites märgitud kompensatsioon maksti. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
24. oktoobri
25. a. otsusega rahuldati Kaarma Põllumajandus OÜ apellatsioonkaebus. Otsuse kohaselt ei ole ühte ja sama vara võimalik üheaegselt nii tagastada kui ka kompenseerida. Asjaolu, et puudub L. Lemberi avaldus ja reformikomisjoni otsus ühistatud hoonete kompenseerimise kohta ei muuda olematuks fakti, et ühistatud hoonete maksumus on L. Lemberile kompenseeritud. Kompensatsiooni ja osaühingu võlakirja vastuvõtmisega loobus L. Lember ühistatud hoonete tagastamise nõudest. Vara kompenseerimise kohta koostatud aktist nähtub selgelt, mille eest kompensatsiooni maksti. L. Lember on akti allkirjastanud. Tähtsust ei ole asjaolul, et reformikomisjoni otsust juurdeehituse tagastamiseks tühistatud ei ole, sest vormiliselt ei ole seda otsust täidetud ja vara on jätkuvalt ühistu kasutuses. H. Singi kassatsioonkaebuses palutakse ringkonnakohtu otsus tühistada ja jätta jõusse maakohtu otsus. Kassaator leiab, et vaidlusalune vara tuleb üle anda, sest otsust vara kompenseerimise kohta ei ole tehtud. L. Lember ei ole loobunud tagastamise nõudest ega avaldanud selgesõnaliselt soovi vaidlusaluse hoone kompenseerimiseks. Enammakstud kompensatsiooni ei saa lugeda rehealuse kompenseerimiseks. L. Lember üksnes võimaldas osaühingul jätkata vara osalist kasutamist peale tagastamise otsuse tegemist. See ei saa Kaarma Põllumajandus OÜ-le tekitada mingeid õigusi tagastamisele kuuluvale varale. Ringkonnakohus on rikkunud TsMS § 330 lg-t 4 ja HKMS § 34 lg-t 2, jättes otsuses märkimata seadused, millele tuginesid tema maakohtu põhjendustest erinevad järeldused ning jättes arvestamata H. Singi vastuväited apellatsioonkaebusele. Riigikohtu halduskolleegiumi seisukoht Kassatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada.
26. Vastavalt Halduskohtumenetluse seadustiku § 6 lg. 2 p-le 2 võib kaebusega nõuda sooritamata toimingu sooritamist. Kohus peab sellise kaebuse rahuldama, kui vastustaja on kohustatud sooritama toimingu, kaebuse esitajal on õigus nõuda toimingut vastustajalt, toimingut ei ole vaatamata kaebaja taotlusele veel sooritatud ja ei esine muid põhjendatud vastuväiteid, millest tulenevalt õigus toimingule võiks olla ära langenud. Kohustus toiming sooritada ja sellele vastav õigus nõuda toimingut võib tuleneda seadusest, muust õigustloovast aktist, haldusaktist või halduslepingust. Kui haldusakt on kehtiv ja näeb ette õiguse nõuda toimingut, on pädev haldusorgan kohustatud toimingu sooritama, st haldusakti täitma, sõltumata haldusakti õiguspärasusest, põhjendatusest või otstarbekusest.
27. Vastavalt Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra (edaspidi tagastamise kord) p-le 23, p. 39 lg. 2 teisele lausele ja p-le 66 otsustab õigustatud subjektile ühistatud vara tagastamise põllumajandusreformi komisjon. PMÜ Kaarma põllumajandusreformi komisjoni
28. märtsi
29. a. otsusega nr. 19 otsustati tagastada L. Lemberile rehealune koos juurdeehitusega. Õigus nõuda ehitise üleandmist
30. märtsi
31. a. otsuse alusel kuulus L. Lemberile kui otsuse adressaadile kuni tema surmani. Vara tagastamise nõudeõigus on ORAS § 161 lg. 1 kohaselt päritav tsiviilseaduses sätestatud korras. Maakohtu otsusega on loetud tõendatuks pärandi üleminek H. Singile kui seadusjärgsele pärijale vastavalt
32. jaanuari
33. a. avaldusele pärandi vastuvõtmiseks. Seda asjaolu pole hilisemas kohtuvaidluses ümber lükatud.
34. Komisjoni otsuses pole küll märgitud, milline, kellele kuuluv ja kus asuv rehealune täpselt tagastatakse, kuid otsuse esemeks olev ehitis on kindlaks määratav muude omandireformi käigus kogutud ja vormistatud dokumentidega. Selle otsusega on tehtud õiguslikult siduvalt kindlaks konkreetse isiku õigus nõuda konkreetse vara tagastamist. L. Lemberil kui otsuse adressaadil on õigus nõuda selle otsuse täitmist. Vara tagastamise otsuse täitmine seisneb vara üleandmises õigustatud subjektile. Tagastamise korra p. 39 kohaselt on isikud, kelle omanduses või valduses on õigusvastaselt võõrandatud vara, kohustatud selle õigustatud subjektidele tagastama. Viimatinimetatud säte on kohaldatav ka ühistatud vara puhul, mille suhtes on tehtud tagastamise otsus. Tagastamise korra p. 73 sätestab, et ühistatud vara tagastatakse õigustatud subjektidele vara üleandmise aktiga ning p. 46 sätestab, et koos tagastatava varaga antakse õigustatud subjektile üle vara juurde kuuluv dokumentatsioon, võtmed ja muud esemed. Vara tagastamise otsuse täitmiseks asja ja selle juurde kuuluvate päraldiste üleandmine ning üleandmise kohta akti koostamine on toimingud HKMS § 4 lg. 2 ja § 6 lg. 2 p. 2 mõttes. Vaatamata sellele, et Kaarma Põllumajandus OÜ on eraõiguslik juriidiline isik, peab ta põllumajandusreformi kohustatud subjekti õigusjärglasena täitma halduse avalik-õiguslikke ülesandeid.
35. PMÜ Kaarma põllumajandusreformi komisjoni
36. märtsi
37. a. otsusest nr. 19 tulenes L. Lemberile õigus nõuda vara üleandmise toiminguid. Seda otsust ei ole tühistatud ega muudetud. Ringkonnakohus on seisukohal, et "antud juhul ei ole tähtsust asjaolul, et reformikomisjoni otsust nr. 19 tühistatud ei ole; ka vormiliselt ei ole seda otsust täidetud, kuna vara üleandmise akti ei koostatud ning vara oli jätkuvalt ühistu kasutuses". See seisukoht on ekslik. Maakohtule ongi kaebus esitatud põhjusel, et reformikomisjoni otsust pole täidetud. Kehtiva otsuse mittetäitmine ei saa kujutada endast argumenti kaebuse rahuldamata jätmiseks. Just siis, kui
38. märtsi
39. a. otsus oleks juba täidetud, puuduks kaebajal alus kohustamiskaebusega kohtusse pöördumiseks, sest siis puuduks poolte vahel õiguslik vaidlus.
40. Asjaolu, kas vaidlusalune ehitis kuulus omandireformi aluste seaduse ja põllumajandusreformi seaduse kohaselt tagastamisele või kompenseerimisele või kas ehitis oli ühistatud, ei ole vara üleandmise toimingute nõudmisel oluline niikaua, kuni kehtib otsus, mis näeb otseselt ette ehitise tagastamise ja seega ka tagastatava vara üleandmise. Vastupidine seisukoht eiraks õiguskindluse põhimõtet. Vastustaja argumendid ühistatud vara endisel individualiseeritaval kujul mittesäilimise kohta peavad seetõttu jääma tähelepanuta.
41. Ringkonnakohus ja vastustaja on seisukohal, et vaidlusalust ehitist ei ole enam võimalik tagastada ega üle anda, sest see on L. Lemberile tema nõusolekul kompenseeritud ja sellega on ta tagastamise nõudest vabatahtlikult loobunud. Nende väidete analüüsimiseks tuleb hinnata esiteks, kas kompenseerimine välistab põhimõtteliselt vara tagastamise, ning teiseks, kas käesolevas asjas on tegelikult aset leidnud ehitise kompenseerimine ja selle tagastamisest loobumine. Iseenesest on õige vastustaja ja ringkonnakohtu seisukoht, et ühe ja sama vara tagastamist ja kompenseerimist ei saa üheaegselt nõuda. Vastavalt ORAS § 17 lg-le 5 ei ole omandireformi õigustatud subjektiks oleval isikul õigust nõuda õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist selle vara osas, mis on juba tagastatud või kompenseeritud, välja arvatud juhul, kui on tuvastatud, et vara on ilma õigusliku aluseta tagastatud või kompenseeritud teisele isikule. See säte ei ole aga käesolevas vaidluses asjakohane. ORAS § 17 lg. 5 peab tagastamise ja kompenseerimise all silmas tagastamise ja kompenseerimise otsuseid, mitte nende täideviimist. Selle sätte alusel on kohustatud subjektil õigus keelduda vara tagastamise otsuse tegemisest, kui sama vara on juba otsustatud tagastada või kompenseerida kas samale isikule või kolmandale isikule. Niikaua, kui ei ole tehtud otsust vara tagastamiseks, ei ole võimalik nõuda ka selle vara faktilist üleandmist. Et kõrvaldada olukord, kus üks ja seesama vara on üheaegselt nii tagastatud kui ka kompenseeritud, on kohustatud subjektil võimalik esitada tsiviilõiguse sätete kohaselt alusetu rikastumise nõue ilma õigusliku aluseta makstud kompensatsiooni tagastamiseks. Kassaator väidab, et ta on nõus liigse kompensatsiooni tagastama või hüvitama. Vastustaja pole seda ümber lükanud.
42. Omandireformi objektiks oleva vara reaalne tagastamine on õigustatud subjektile reeglina majanduslikult märgatavalt soodsam kui sama vara kompenseerimine. Kohaldades ORAS § 17 lg. 5 juhtumitel, kus vara vaatamata tagastamise otsusele kompenseeritakse ja õigustatud subjekt võtab eksituse tõttu kompensatsiooni vastu, kahjustataks oluliselt õigustatud subjekti huve. Kui õigustatud subjekt on taotlenud ühistatud vara tagastamist, võib kohustatud subjekt tagastamise asemel vara kompenseerida ainult seadusest tulenevatel tingimustel. Sellisest ORAS § 17 lg. 5 tõlgendusest lähtub ka üksikaktiga tagastamisele määratud vara erandina kompenseerimise regulatsioon tagastamise korra p. 40 lg-s
43. Selle sätte redaktsiooni kohaselt, mis kehtis väidetava kompenseerimise ajal, võis peale tagastamise otsuse tegemist alustada sama vara kompenseerimise menetlust, kui õigustatud subjekt ei võtnud mõjuvate põhjusteta vara vastu. Vara vastuvõtmisest keeldumist käesolevas asjas tuvastatud ei ole.
44. Ringkonnakohtu põhjendused, miks ta leiab, et vaidlusalune ehitis on L. Lemberile kompenseeritud, ei ole kooskõlas seadusega. Kaitsmaks õigustatud subjekti, näeb tagastamise korra p. 10 ette, et kompenseerimise soov peab olema sõnaselgelt ja ühemõtteliselt väljendatud õigustatud subjekti kirjalikus avalduses. Kuna vara kompenseerimise avalduse suhtes on ette nähtud kindel vorm, ei või kohus isiku faktilist käitumist võrdsustada kompenseerimise taotlusega. Ringkonnakohus on tuvastanud, et kompenseerimise avaldust esitatud ei ole.
45. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud järeldust, et toimiku materjalidest nähtub selgesti, et L. Lember pidi aru saama, mille eest talle kompensatsiooni maksti. Vastavalt TsMS § 231 lg-le 4 tuleb otsuses märkida tõendid, millele kohus oma järeldused rajab. Maakohus ja kaebuse esitaja olid vastupidisel seisukohal, et üheski dokumendis polnud täpselt ära näidatud, mille eest kaebaja emale kompensatsiooni maksti. Jõudes vastupidisele tulemusele, pidanuks ringkonnakohus otsuses viitama konkreetsele dokumendile ja selles sisalduvale kandele. Otsuses tehtud viited kompenseerimise vormi (kevadtöödega, viljaseemnetega, osakutega, rahas, võlakirjaga jne.) kohta ei oma seost vaidlusaluste hoonetega. Nende dokumentidega nõustumine ja nende allkirjastamine ei saa kuidagi väljendada tegelikku tahet loobuda tagastamise nõudeõigusest.
46. Vaidlusaluse ehitise üleandmise kohustust võib mõjutada ehitise aluse maa õiguslik saatus. Vastavalt asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 13 lg-le 1 muutub maa kinnistusraamatusse kandmise või riigi maakatastris registreerimisega sellel asuv ehitis maatüki oluliseks osaks. Asja uuel läbivaatamisel peab kohus kindlaks tegema, kas vaidlusaluse ehitise aluse maa õiguslikust seisundist tulenevalt on võimalik kohustada Kaarma Põllumajandus OÜ-t rehealust üle andma. Juhindudes HKMS § 72 lg. 1 p-st 2 ja § 90 lg.-st 2, Riigikohtu halduskolleegium otsustab: Rahuldada Helgi Singi kassatsioonkaebus. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
47. oktoobri
48. a. otsus haldusasjas nr. II-3/304/2000 ja saata asi uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule Tagastada kautsjon. Otsus jõustub
49. märtsil 2001 teatavaks tegemisest. Tõnu Anton, Hele-Kai Remmel, Harri Salmann