3-2-1-33-01

3-2-1-33-01 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus

1. märtsil
2. a EVEA Pank AS (pankrotis) hagi Leonid Gendelmani vastu tasutud võla tagasinõudmiseks. Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja L. Laarmaa, vaatas avalikul kohtuistungil
3. veebruaril
4. a L. Gendelmani kassatsioonkaebuse alusel läbi Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
5. oktoobri
6. a otsuse tsiviilasjas nr II-2/1103/
7. Istungist võttis osa kostja esindaja vandeadvokaat T. Pilv. I. Asjaolud ja varasem menetluse käik Hagiavalduse kohaselt sõlmis L. Gendelman
8. juulil
9. a EVEA Pank AS-ga tähtajalise lepingu 10 584 USD hoiustamiseks kuni
10. augustini
11. a. Hoiustaja katkestas lepingu
12. septembril
13. a ning pärast panga poolt raha tema arvelduskontole kandmist, kandis selle samas pangas kolmandate isikute arvelduskontodele. Hageja palus mõista kostjalt PankrS § 45 p 2 alusel pankrotivarasse 10 584 USD. Lepingu üldtingimuste kohaselt ei saanud lepingut ennetähtaegselt katkestada. Hoiuse ennetähtaegne väljamaksmine kahjustas teiste võlausaldajate huve, sest pank eelistas üht võlausaldajat teistele. Tallinna Linnakohtu
14. juuni
15. a otsusega hagi rahuldati ja kostjalt mõisteti hageja kasuks välja 176 672 krooni 36 senti. Otsuse põhjenduste kohaselt oli pooltel leping 10 584 USD hoiustamiseks kuni
16. augustini
17. a. Tähtajaliste hoiuste üldtingimuste kohaselt ei saanud lepingut ennetähtaegselt katkestada, kuid oli lubatud poolte kokkuleppel rakendada eritingimusi. TsK § 238 kohaselt ei ole kohustise lõpetamine poolte kokkuleppel keelatud. Lepingu lõpetamine poolte kokkuleppel
18. septembril
19. a oli seaduslik. EVEA Pank AS pankrotimenetlus algatati
20. oktoobril
21. a. PankrS § 45 p 2 kohaselt nõuab kohus sisse võlgniku tasutud võla sõltumata sellest, kas võla tasumisega võlgnik teadlikult kahjustas teiste võlausaldajate huve ja kas võlausaldaja, kellele võlg tasuti, oli võlausaldajate huvide kahjustamisest teadlik, kui võlg tasuti viimase kolme kuu jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, kui seda tehti ebatavalise maksevahendiga või enne maksetähtaega või üht võlausaldajat teisele eelistades. Konto väljavõttega on tõendatud, et hageja kandis
22. oktoobril
23. a kostja nõudmiseni hoiuse kontolt 10 584 USD kostja arvelduskontole. Rahaline kohustus loetakse täidetuks, kui rahasumma on üle kantud võlausaldaja kontole. Maksekorraldustega on tõendatud, et kostja sai pärast tähtajalise hoiuse lepingut raha vabalt kasutada. Kuna hageja täitis tähtajalise hoiuse lepingust tuleneva kohustise kostja suhtes enne maksetähtaega ja sellega eelistas kostjat teistele võlausaldajatele PankrS § 45 p 2 tähenduses, siis tuleb tasutud võlg kostjalt sisse nõuda hageja pankrotivarasse. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused Tallinna Ringkonnakohtu
24. oktoobri
25. a otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata. Kohtuotsuse põhjendustel on linnakohtu otsus vastavuses esitatud tõenditega ja piisavalt motiveeritud. Kohus kohaldas õigesti PankrS § 45 p
26. Tähtajalise hoiuse leping lõpetati ennetähtaegselt ning kostja korraldusel kandis hageja raha üle kostja näidatud isikute arvelduskontodele. Hageja ja kostja vaheline tähtajalisest hoiuse lepingust tulenev võlasuhe lõppes. Seega tasuti võlgniku poolt võlg enne maksetähtaega ning kostja käsutas tema arvelduskontole kantud raha. Lepingu lõpetamine toimus
27. septembril
28. a ning panga pankrotimenetlus algatati
29. oktoobril
30. a. Linnakohus leidis õigesti, et kostjat eelistati teistele võlausaldajatele PankrS § 45 p 2 tähenduses. Ekslik ja tõendamata on kostja väide, et lõpptulemusena ei väljunud vara hageja omandist. Hilisemate ülekannete tagajärjel oli kostja konto väljavõtte järgi selle lõppjääk
31. oktoobri
32. a seisuga null. II. Kassatsioonkaebus ja selle põhjendused Kassatsioonkaebuses palus kostja tühistada ringkonnakohtu ja linnakohtu otsused ning saata asi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Ringkonnakohus asus ebaõigele seisukohale, et poolte kokkuleppel tähtajalise hoiuse lepingu lõpetamist ja raha kandmist kostja arvelduskontole saab lugeda ennetähtaegseks võla tasumiseks. Kuna lepingu lõpetamisel toimus raha ülekandmine ühelt panga arvelduskontolt teisele, ei läinud raha pangast välja. Nimetatud ülekannete puhul ei olnud tegemist võla tasumisega hageja poolt. Võla tasumisega PankrS § 45 mõttes on tegemist siis, kui selle tulemusena väheneb võlgniku vara ja suureneb võlausaldaja vara ning lõpeb võlgniku kohustus võlausaldaja ees. Käesoleval juhul hageja varaline seisund ei muutunud ega lõppenud tema varaline kohustus kostja ees. Kostja arvelduskontole raha ülekandmisel oli tegemist ühe võlasuhte tingimuse- laenu tagastamise tähtaja- muutmisega. Kui enne oli pangal kohustus tagastada raha kostjale teatud tähtaja möödudes, siis nüüd sai kostja nõuda nimetatud summa viivitamatut tagastamist. Ka raha ülekandmine kolmandate isikute sama panga arvelduskontodele ei olnud mitte võla tasumine, vaid nõudeõiguse loovutamine. Ka nimetatud juhul säilis pangal kohustus tagastada võlgnevus endises suuruses, kuid uutele isikutele. Vastastikkused nõudeõigused lõpetas tasaarvestuse teostamine uute võlausaldajate ja hageja vahel. Ringkonnakohus kohaldas ebaõigesti PankrS § 42 lg 1, mille kohaselt kohus tunnistab tagasivõitmisel seaduses sätestatud alustel kehtetuks tehingud ja muud õigustoimingud ning mõistab pankrotivarasse nende tehingute ja muude õigustoimingutega ning §-des 45 ja 46 sätestatud alustel võlgniku omandist väljaläinud vara. Sellest tulenevalt saab PankrS § 45 kohaldada ainult juhul, kui võlgniku omandist on vara välja läinud ja nõue saab olla suunatud vaid isiku vastu, kes on vara omandanud. Hageja ja kostja vaheliste ülekannete tulemusel ei ole hageja omandist vara välja läinud. Raha ülekandmine kostja tavalisele arvelduskontole oli õiguslikus mõttes pooltevahelise võlasuhte ühe tingimuse muutumine, s.o laenu tagastamise tähtaja muutmine. Kui varem oli pangal kohustus tagastada raha tähtaja möödudes, siis peale raha kandmist tavalisele arvelduskontole sai kostja nõuda raha tagastamist viivitamatult. III. Vastus kassatsioonkaebusele Vastuses kassatsioonkaebusele pidas hageja kassatsioonkaebuse väiteid ebaõigeteks. Kostja ei erista tähtajalise hoiuse lepingut ja isiku võimalust paigutad raha panka tavalise hoiustamistehingu alusel. Pooled leppisid kokku, et tähtajalise hoiuse lepingut ei saa ennetähtaegselt katkestada ega teostada osalisi väljamakseid. Tähtajalise hoiuse väljamaksmine ennetähtaegselt tähendab võla tasumist enne maksetähtaega, millega pank rahuldas võlausaldaja nõude ning kaotas samaaegselt kontrolli raha edasise saatuse üle. Tavalise hoiustamistehingu puhul võib isik seda igal ajal vabal käsutada. Võla täieliku ennetähtaegse tasumisega eelistas võlgnik kostjat kui ühte paljudest hoiustajatest kõigile teistele võlausaldajatele, s.h ka eelisõigusnõudega võlausaldajatele, rahuldades kostja nõude täies ulatuses pankrotimenetluse väliselt. IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon Kolleegiumi istungil jäi kostja esindaja kassatsioonkaebuse väidete juurde. Kolleegium leidis, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks. Kohtud on tuvastanud, et poolte vahel oli sõlmitud tähtajaga kuni
33. august
34. a tähtajalise hoiuse leping ja tähtajaliste hoiuste üldtingimuste kohaselt ei saanud lepingut ennetähtaegselt ühepoolselt lõpetada. Kostja
35. septembri
36. a avalduse alusel lõpetas hageja selle lepingu ennetähtaegselt ja kandis
37. oktoobril
38. a 10 684 USD samas pangas olevale kostja arvelduskontole. Kostja käsundi alusel kandis hageja samal päeval raha samas pangas asuvatele kostja poolt näidatud isikute arvelduskontodele. Hageja pankrotimenetlus algatati
39. oktoobril
40. a. Kohtud on tuvastatud asjaoludest lähtuvalt õigesti kohaldanud PankrS § 45 p 2, mille kohaselt kohus nõuab sisse võlgniku tasutud võla, sõltumata sellest, kas võla tasumisega võlgnik teadlikult kahjustas teiste võlausaldajate huve ja kas võlausaldaja, kellele võlg tasuti, oli võlausaldajate huvide kahjustamisest teadlik, kui võlg tasuti enne maksetähtaega viimase kolme kuu jooksul enne pankrotimenetluse algatamist. Hageja tasus kostjale võla enne maksetähtaega ja üks päev enne pankrotimenetluse algatamist. Raha kandmisega kostja arvelduskontole sellest lepingust tulenev hageja kohustis lõppes. Arvelduskontole kantud raha käsutas kostja pangasiseselt. Kohtud on õigesti leidnud, et tulenevalt PankrS §-st 45 p 2 eelistas hageja kostjat teistele võlausaldajatele. Sellega kahjustas ta teiste võlausaldajate huve. Juhindudes TsMS §-st 362 p 1, kolleegium o t s u s t a s: Jätta Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
41. oktoobri
42. a otsus muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata. J. Odar, H. Jõks, L. Laarmaa