3-3-1-70-00

3-3-1-70-00 OTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus

1. märtsil 2001 Lidia Harlamova kassatsioonkaebuse läbivaatamine vara võõrandamise õigusvastasuse tõendamise asjas Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Hele-Kai Remmel ja Harri Salmann vaatas
2. veebruaril 2001 avalikul kohtuistungil läbi Lidia Harlamova kassatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtu
3. juuni
4. a. otsuse peale haldusasjas nr. II-3-8/
5. Protsessiosalistena võtsid istungist osa Lidia Harlamova esindaja vandeadvokaat Rutt Teeveer ja Tartu Linnavalitsuse esindaja Anu Öpik. Juures oli halduskolleegiumi sekretär Tiiu Varend. Tartu Linnavalitsuse ÕVVTK komisjoni
6. novembri
7. a. protokollilise otsusega nr. 55 tunnistati Tartus Väike-Kaar 23 (endine 17) krunt ja hooned omandireformi objektiks. Komisjon luges tõendatuks, et see vara kuulus õigusvastase võõrandamise ajal Viktor-Julius Veissile. Omandireformi õigustatud subjektiks selle vara suhtes tunnistati Leo Derrik. Tartu Linnavalitsuse
8. augusti
9. a. korraldusega nr. 1432 otsustati tagastada majavaldus Väike-Kaar 23 endise omaniku V.-J. Veissi pärijale L. Derrikule. Väike-Kaar 23 asuva elamu korteri 2 üürnik Lidia Harlamova esitas halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada Tartu Linnavalitsuse ÕVVTK komisjoni
10. novembri
11. a. otsus nr. 55 ja Tartu Linnavalitsuse
12. augusti
13. a. korraldus nr. 1432 täielikult seadusevastaseks. Kaebuse kohaselt ei ole komisjon tuvastanud vara võõrandamise õigusvastasust ja seetõttu ei saanud komisjon tunnistada L. Derrikut selle vara osas õigustatud subjektiks. Tartu Halduskohus rahuldas oma
14. oktoobri
15. a. otsusega L. Harlamova kaebuse ja tunnistas Tartu Linnavalitsuse ÕVVTK komisjoni
16. novembri
17. a. otsuse nr. 55 ja Tartu Linnavalitsuse
18. augusti
19. a. korralduse nr. 1432 täielikult seadusevastaseks. Kohtuotsuse kohaselt ei nähtu õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise toimikust, milliste dokumentide alusel on tuvastatud vara õigusvastane võõrandamine. Tõendatud ei ole kolmanda isiku L. Derriku väide, et vara jäeti maha reaalse repressiooniohu tõttu. Seaduse vara võõrandamise õigusvastasuse tõendamise lihtsustatud korra kehtestamise korra kohta (edaspidi Tõendamise lihtsustatud korra seadus) § 1 sätestab, et kui vara omanikuks olnud füüsiline isik oli ajavahemikus
20. aasta
21. juunist kuni
22. aasta
23. jaanuarini sunnitud oma vara maha jätma oma elukohast või vara asukohast pagemise tõttu või seoses sellega, et välismaal viibides ta keeldus Eestisse tagasi tulemast, lugeda vara mahajätmine toimunuks reaalse repressiooniohu tõttu. Kui isik on vara maha jätnud nimetatud viisil, ei vaja sama seaduse paragrahv 2 alusel vara võõrandamise õigusvastasus kohtulikku tõendamist. See säte laieneb vara omanikuks olnud füüsilisele isikule, mitte tema pärijatele. Pärijad peavad sellist vara võõrandamise õigusvastasust tõendama kohtu korras, välja arvatud represseeritud ja rehabiliteeritud isikud. Kohus leidis, et Tartu Linnavalitsuse ÕVVTK komisjoni
24. novembri
25. a. otsus ei vasta Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra punkti 16 ja Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra punkti 19 nõuetele. Vaidlustatud otsuses ei ole esitatud põhjendusi, millistest faktilistest asjaoludest lähtudes selline otsus tehti. Kuna vaidlustatud otsus on motiveerimata, siis on ta seadusevastane. Tartu Linnavalitsus esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada halduskohtu otsuse ja jätta L. Harlamova kaebus rahuldamata. Tõendamise lihtsustatud korra seadusest ei tulene, et pärija peab kohtus tõendama vara võõrandamise õigusvastasust, endine omanik aga mitte. Komisjoni otsuses on tõepoolest jäänud märkimata majavalduse Väike-Kaar 23 (endine 17) võõrandamise aeg, kuid ainult selline vormipuue ei anna põhjust tunnistada haldusakt seadusevastaseks. Tartu Ringkonnakohus rahuldas oma
26. juuni
27. a. otsusega Tartu Linnavalitsuse apellatsioonkaebuse. Kohtuotsuse kohaselt on põhjendamatu halduskohtu seisukoht, et Tõendamise lihtsustatud korra seadus laieneb vaid vara omanikuks olnud füüsilisele isikule ja mitte tema pärijatele. Tõendamise lihtsustatud korra seaduses ei ole sätestatud, et tõendamise lihtsustatud kord kehtiks ainult vara omanikuks olnud füüsilistele isikutele. Formaalselt on õige küll see, et ÕVVTK komisjoni otsus nr. 55 ei vasta Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra punkti 16 ja Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra punkti 19 nõuetele ning et vaidlustatud otsuses ei ole esitatud põhjendusi, millistest faktilistest asjaoludest lähtudes selline otsus tehti, kuid ainuüksi need formaalsed puudused ei anna põhjust tunnistada sisuliselt õiget otsust seadusevastaseks. Ringkonnakohus leidis, et V.-J. Veissile kuulunud vaidlusaluse elamu õigusvastane võõrandamine on tõendatud asjaoluga, et V.-J. Veissi ei olnud enne
28. juunit 1940 Saksamaale lahkunute nimekirjas ja seega jättis omanik vara maha ajavahemikus
29. juuni 1940 kuni
30. jaanuar 1954, s.o repressiooniohu tõttu. Samuti on vara õigusvastane võõrandamine tõendatud Tartu Linna TSN Täitevkomitee
31. märtsi
32. a. otsusega nr. 119, millest nähtub, et Väike-Kaar 17 elamu arvati kui peremeheta maja kohaliku nõukogu fondi. Asjaolu, et vaidlusalune maja võeti arvele kui peremeheta maja, viitab otseselt sellele, et omanik oli maja maha jätnud. L. Harlamova esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Ringkonnakohtu otsuse ja teha uus otsus, millega tunnistada täielikult õigusvastaseks Tartu Linnavalitsuse ÕVVTK komisjoni
33. novembri
34. a. otsus nr. 55 ja Tartu Linnavalitsuse
35. augusti
36. a. korraldus nr.
37. Kassatsioonkaebuse kohaselt puuduvad tõendid, mis kinnitaksid Väike-Kaar 23 (endine 17) majavalduse võõrandamise õigusvastasust. Tartu Linna TSN Täitevkomitee
38. märtsi
39. a. otsust nr. 119, millega Väike-Kaar 17 arvati peremeheta majana kohaliku nõukogu fondi, ei ole keegi tühistanud ja seega on tegemist seaduslikult riigi omandisse läinud varaga. Tõendamise lihtsustatud korra seaduse § 2 mõtte kohaselt ei vaja vara võõrandamise õigusvastasus kohtulikku tõendamist peremehetuks tunnistatud vara puhul vaid siis, kui peremehetuks tunnistamise otsuse on Eesti Vabariigi pädev riigi- või omavalitsusorgan tühistanud. Kassatsioonkaebuses leitakse, et Tõendamise lihtsustatud korra seaduse ja ORAS § 17 lg. 6 ja 7 mõtte kohaselt saab Tõendamise lihtsustatud korra seadust kohaldada vaid isikute suhtes, kelle vara võõrandati ja kes ise taotlevad nendelt võõrandatud vara tagastamist. Käesoleval juhul taotleb aga vara tagastamist endise omaniku pärija ja seega ei saa Tõendamise lihtsustatud korra seadust antud juhul kohaldada. Eelpool kajastatud seisukohale on asunud ka Riigikohus oma
40. märtsi
41. a. määruses nr. 3-3-1-9-96 ja
42. oktoobri
43. a. määruses nr. 3-3-1-33-
44. Kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leiab Tartu Linnavalitsus, et Tartu Ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Omandireformi aluste seadusest tuleneb, et vara endisel omanikul ja tema pärijal on võrdsed õigused vara tagastamise taotlemisel ning pärijale ei ole seadusega pandud täiendavaid kohustusi. Põhjendamatu on kassaatori seisukoht, et pärijal lasub kohustus tõendada vara võõrandamise õigusvastasust, endisel omanikul aga mitte. Ekslik on ka kassaatori tõlgendus Tõendamise lihtsustatud korra seaduse § 2 kohta, kuna selles sättes käsitletakse kahte erinevat vara võõrandamise viisi, mis ei ole omavahel seotud. Riigikohtu halduskolleegiumi seisukoht:
45. Riigikohtu halduskolleegium nõustub Tartu Ringkonnakohtu seisukohaga, et kuigi Tartu Linnavalitsuse ÕVVTK komisjoni
46. novembri
47. a. otsus nr. 55 ei vasta Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p. 19 nõuetele, ei ole puudused nii olulised, et annaksid aluse
48. aastal tehtud otsuse tühistamiseks. Kuna Tartu Ringkonnakohus on leidnud, et V.-J. Veissile kuulunud vaidlusaluse elamu õigusvastane võõrandamine repressiooniohus mahajätmise tõttu on tõendatud, siis ei anna vaidlustatud haldusaktide õigusvastaseks tunnistamiseks alust ka asjaolu, et Tartu Linnavalitsuse
49. augusti
50. a. korralduses nr. 1432 on ekslikult märgitud, et tegemist on natsionaliseeritud, mitte repressiooniohu tõttu maha jäetud varaga.
51. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et Tõendamise lihtsustatud korra seadus on kohaldatav ka juhul, kui vara tagastamist taotlevad endise omaniku pärijad. Tõendamise lihtsustatud korra seaduse § 1 sätestab, et kui vara omanikuks olnud füüsiline isik oli ajavahemikus
52. aasta
53. juunist kuni
54. aasta
55. jaanuarini sunnitud oma vara maha jätma oma elukohast või vara asukohast pagemise tõttu või seoses sellega, et välismaal viibides ta keeldus Eestisse tagasi tulemast, lugeda vara mahajätmine toimunuks reaalse repressiooniohu tõttu. Sama seaduse § 2 lg. 1 sätestab, et kui isik on vara maha jätnud paragrahvis 1 nimetatud viisil või kui vara võõrandamise või peremehetuks tunnistamise otsuse on Eesti Vabariigi pädev riigi- või omavalitsusorgan tühistanud, ei vaja vara võõrandamise õigusvastasus kohtulikku tõendamist. Kassatsioonkaebuses toodud viited Riigikohtu lahenditele
56. märtsist 1996 nr. 3-3-1-9-96 ja
57. oktoobrist 1996 nr. 3-3-1-33-96 ei ole käesolevas haldusasjas asjakohased. Kassaator leiab ekslikult, et neis lahendites asus Riigikohtu halduskolleegium seisukohale, nagu ei saaks Tõendamise lihtsustatud korra seadust üldse kohaldada juhtudel, kui vara tagastamist taotleb endise omaniku pärija. Nende lahendite kontekstist ilmneb, et tõendamine lihtsustatud korras ei ole võimalik, kui vara õigusvastase võõrandamise ajaks oli vara omanik surnud ja pärand ei olnud pärijale üle läinud. Nimetatud lahendites ei ole Riigikohtu halduskolleegium leidnud, et kui vara tagastamist taotleb endise omaniku pärija, siis ei saa juba seetõttu Tõendamise lihtsustatud korra seadust kohaldada. Käesolevas asjas on ringkonnakohus lugenud tõendatuks selle, et vara omanikuks oli V.-J. Veiss, kes jättis vara maha repressiooniohu tõttu. Järelikult on käesolevas haldusasjas vara võõrandamine toimunud selle omanikult ja seega on õigesti kohaldatud ka Tõendamise lihtsustatud korra seadust.
58. Kassaator on ekslikult leidnud, et Tõendamise lihtsustatud korra seaduse § 2 mõtte kohaselt ei vaja vara võõrandamise õigusvastasus kohtulikku tõendamist peremehetuks tunnistatud vara puhul vaid siis, kui peremehetuks tunnistamise otsuse on Eesti Vabariigi pädev riigi- või omavalitsusorgan tühistanud. Nimetatud sätte koosseisus on kaks alternatiivset tingimust. Vara võõrandamise õigusvastasus loetakse tõendatuks juba siis, kui see on maha jäetud Tõendamise lihtsustatud korra seaduse §-s 1 sätestatud viisil. Ülaltoodust tulenevalt tuleb L. Harlamova kassatsioonkaebus jätta rahuldamata ja Tartu Ringkonnakohtu otsus muutmata. Juhindudes HKMS § 72 lg. 1 p. 1 ja § 90 lg. 2, Riigikohtu halduskolleegium otsustab: Jätta Lidia Harlamova kassatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Ringkonnakohtu
59. juuni
60. a. otsus haldusasjas nr. II-3-8/2000 muutmata. Arvata kautsjon riigituludesse. Otsus jõustub
61. märtsil 2001 teatavaks tegemisest. Tõnu Anton, Hele-Kai Remmel, Harri Salmann