Obsah (8)

§ 17§ 141§ 1952§ 40§ 41§ 203§ 39§ 47

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 13. märtsil 2001. a 3‑1‑1‑25‑01 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Jüri Rätsep ning liikmed Jüri Ilvest ja Ott Järvesaar vaatas 13. veebruaril

§ 17lg 6 - § 141 lg 2 p 1 ja § 203 lg 1 järgi; J.

T. süüdistuses

§ 141lg 1 lg 2 p 1, 3, 41 järgi ja A.

O. süüdistuses

§ 1952järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa R. T. ja J. T. kaitsja vandeadvokaat Sirje Must, A. O. kaitsja vandeadvokaat Anu Pärtel ning riigiprokurör Marge Püss. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Tartu Maakohtu 5. juuni 2000. a otsusega tunnistati R. T. süüdi

§ 17

lg 6 - § 141 lg 2 p 1 ja § 203 lg 1 järgi ning talle mõisteti karistuseks vastavalt kolm aastat ja kolm kuud vabadusekaotust.

§ 40lg 1 alusel mõisteti lõplikuks karistuseks kolm aastat vabadusekaotust.

J. T. tunnistati süüdi

§ 141

lg 2 p 1, 3, 41 järgi ning talle mõisteti karistuseks kuus aastat vabadusekaotust.

§ 41alusel liideti karistusele Tartu Maakohtu 10.

märtsi 1998. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa ning lõplikuks karistuseks loeti kuus aastat kolm kuud vabadusekaotust. A. O. tunnistati süüdi omavolilises tungimises võõrasse hoonesse (kohtuotsuse resolutiivosas ekslikult

§ 1952lg 2 järgi) ning teda karistati arestiga kümme ööpäeva.

Sama otsusega tunnistati süüdi veel viis kohtualust.

§ 17lg 6 - § 141 lg 2 p 1 järgi tunnistati R.

T. süüdi selles, et ta

1. augustil
2. a koos veel nelja isikuga röövis E. P., oodates ajal, mil teised kannatanut peksid, läheduses enda juhitud väikebussis. Kohtuotsuse kohaselt oli R. T. teadlik, et kaaskohtualused läksid bussist välja sooviga kannatanut röövida ning jäi sündmuskohale ootama, aidates pärast kaasa tunnistajate jälitamisele ning toimetades kaaslased sündmuskohalt koju. Arvestades aga tema isikut ja kuriteo asjaolusid, leidis kohus, et talle on võimalik karistus röövimisele kaasaaitamise eest mõista alla alammäära.

§ 203

lg 1 järgi tunnistati kohtualune süüdi teadvalt kuritegelikul teel saadud vara edasitoimetamises. J. T. tunnistati süüdi selles, et ta

1. augustil
2. a koos K. K.-ga tungis röövimise eesmärgil kallale AS-i T. kioskis müüja L. E.-le. Pähetõmmatud sukaga maskeeritud K. K. lõi kannatanut kurikaga pähe ja tekitas viimasele kerged terviserikketa kehavigastused, misjärel hõivati kassast sularaha 2360.- krooni. A. O. ja R. V. tunnistati

§ 1952järgi süüdi selles, et nad 4.

augustil

1. a tungisid omavoliliselt ning tõkke kõrvaldamisega ja ähvardusega kasutada J. J. R.-i kallal vägivalda, võõrasse hoonesse. Kohtualuste süü leidis tõendamist nende endi ütlustega. A. O. kinnitusel oli tal eelnevalt kannatanuga tüli ja ta tahtis talle peksa anda. Kohtu hinnangul nägi kanntanu reaalset ohtu, kui õhtul tuli tema maja juurde kamp noorukeid, nõudes sisselaskmist. Saamata selleks luba, tungisid nad omavoliliselt teise korruse akna kaudu elamusse. Ähvardus jäi täide viimata aga ainult tänu sellele, et kannatanut ei õnnestunud majast leida.
2. Tartu Ringkonnakohtu
3. oktoobri
4. a otsusega tühistati maakohtu otsus osaliselt. A. O. tunnistati süüdi

§ 1952järgi, mõistetud karistus jäeti muutmata.

Muus osas jäeti otsus R. T., J. T. ja A. O. suhtes muutmata ning esitatud apellatsioonkaebused rahuldamata. Otsusega jäeti rahuldamata R. T. kaitsja taotlus karistada kohtualust tingimuslikult. Ringkonnakohus leidis, et kui kohtualusele mõistetakse karistus

§ 39

sätete kohaldamisega, siis ei saa sellise isiku suhtes enam kohaldada

§ 47

sätteid, kuna sellisel juhul oleks erandlikud asjaolud arvestatavad kahel korral. Samuti jäeti rahuldamata J. T. ja tema kaitsja kaebused, kus leiti, et kohus ei ole ära näidanud, milles seisnes oht kannatanu elule ja tervisele. Ringkonnakohtu arvates näitas ohtu kannatanu elule ja tervisele ründel kasutatud puidust kurikas, millega kannatanut löödi pea piirkonda. Vaid kergete terviserikketa kehavigastuste tekitamise tingis asjaolu, et kurikas tabas enne kannatanut armatuuri. Kriminaalkolleegium viitas veel kohtupraktikas levinud seisukohale, et kui üks grupi liikmetest kasutab näo varjamiseks maski, siis kuulub see kvalifitseeriv asjaolu inkrimineerimisele ka teistele kohtualustele. Alusetuks peeti ka A. O. kaitsja taotlust kohtualuse õigeksmõistmiseks

§ 1952järgi.

Kannatanu kinnitas, et nähes A. O.-d mingi kambaga enda maja juures, hakkas ta kartma, et ähvardus talle peksa anda viiakse täide ning ta lukustas välisukse ja kustutas tuled. Kannatanu arvates oli ta teinud kõik, et võõrad ei saaks ilma loata siseneda tema elukohta. Ringkonnakohus leidis, et igal isikul on õigus oma eluruumi puutumatusele ning kui sinna tungitakse ilma omaniku nõusolekuta, on tegemist omavolilise sissetungimisega. Ringkonnakohtu arvates oli sisseronimine teise korruse avatud aknast võrdsustatav tõkke kõrvaldamisega ja seega on kohtualused õigesti süüdi mõistetud. MENETLUS RIIGIKOHTUS 3. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse R. T., J. T. ja A. O. kaitsja Margus Mets. 3.1 R. T. osas palub kassaator tühistada ringkonnakohtu poolt mõistetud karistus ning mõista talle karistus tingimuslikult. 3.1.1 Kassaator vaidlustab ringkonnakohtu järeldused, millega jäeti paralleelselt kohaldamata

§ 39ja § 47 sätted.

Kassaatori hinnangul otsustatakse neist esimese alusel karistuse ulatus, teise puhul aga selle ärakandmise otstarbekus ning nimetatud toimingud ei ole teineteist välistavad. Ringkonnakohtu põhjenduse kohaselt peaks

§ 39

kaudu hinnatud vähema ühiskonnaohtlikkusega kuriteo puhul alati ja paratamatult kaasnema vabadusekaotusliku karistuse reaalne ärakandmine, mis aga ei ole kooskõlas karistuse eesmärgi ja

§‑s 20 lg 2 sätestatuga. Samuti pole kohtud arvestanud R. T. isikut ja tema puhtsüdamlikku kahetsust. 3.2 J. T. osas palub kassaator ringkonnakohtu otsus tühistada ning saata kriminaalasi samale kohtule uueks läbivaatamiseks teises kohtukoosseisus. 3.2.1 Kaebuses viidatakse Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendile nr 3‑1‑1‑65‑97, mille kohaselt tuleb vägivalla ohtlikkuse hindamisel kogumis arvesse võtta ründe intensiivsust, selle laadi ja vahendeid. Nii ei ole ringkonnakohus arvestanud, et kaaskohtualuse K. K. rünne ei olnud intensiivne ning pelgalt puidust kurika kasutamisega ei kaasne ohtu elule ja tervisele. Samuti pole arvestatud kohtualuste ütlustega, et neil puudus kokkulepe elule või tervisele ohtliku vägivalla kasutamiseks ning seega puudus neil ühtne tahtlus röövimise toimepanemiseks. 3.2.2 Kassaatori väitel peab kohtuotsus olema üheselt ja selgelt kõigile mõistetav. Viidates otsuses kohtupraktikas levinud seisukohale, pole ringkonnakohus aga täpsustanud, millist kohtupraktikat on silmas peetud. Kohus pole karistuse mõistmisel arvestanud ka puhtsüdamlikku kahetsust ning on jätnud tähelepanuta

§‑s 37 lg 2 sätestatu. 3.3 A. O. suhtes palub kassaator ringkonnakohtu otsus tühistada ning teha õigeksmõistev otsus. 3.3.1

§ 1952

käsitlemisel leiab kassaator, et koos sissetungimisega peab paralleelselt kaasnema ähvardus, mille mõju kõrvaldaks võimalikud takistused hoonesse pääsemisel või isik subjektiivsest küljest vähemalt taotleb ähvarduse teel sellise olukorra saabumist. Kassaatori väitel kriminaalasjas vastavaid tõendeid aga ei esine. Samuti pole ringkonnakohus käsitlenud apellatsioonkaebuses tõstatatud küsimust ähvarduse olemuse üle ning seda, kas konfliktisituatsioonis välja öeldud ähvardus omab

§‑s 1952 ette nähtud ähvarduse tunnuseid. 3.3.2 Kaebuses väidetakse, et erinevalt esimese astme kohtust on ringkonnakohus A. O. tunnistanud süüdi omavoliliselt võõrasse hoonesse tungimise eest tõkke kõrvaldamise teel. Maakohus nimetatud alusel süüdimõistvat otsust aga ei teinud ning nimetatud alusel ei ole maakohtu otsust ka vaidlustatud. Seega on ringkonnakohus omal initsiatiivil väljunud apellatsiooni raamidest, millega raskendati kohtualuse olukorda ning eirati AKKS § 20 lg 1 sätteid.

1. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil R. T. ja J. T. kaitsjana esinenud vandeadvokaat Sirje Must toetas oma seletuses kassatsioonkaebustes esitatud seisukohti. A. O. kaitsja vandeadvokaat Anu Pärtel taotles kassatsioonkaebuses käsitletud alustel oma kaitsealuse õigeksmõistmist. Prokurör leidis, et vaidlustatud ringkonnakohtu otsus on põhjendatud ja taotles selle muutmata jätmist.
2. Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud menetlusosaliste seletused, leiab, et kassatsioonkaebustes esitatud väited ei anna alust vaidlustatud Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
3. oktoobri
4. a otsuse tühistamiseks ega muutmiseks, kuid tingivad AKKS § 63 p 5 alusel apellatsioonikohtu otsusesse täpsustuse tegemise, mis ei halvenda R. T. karistamist puutuvalt tema olukorda. 5.1 Tulenenult kohtuistungil tuvastatud tehioludest piiritles maakohus R. T. osavõtu kahest grupiliselt toimepandud varavastasest kuriteost röövimisele kaasaaitamise ja teadvalt kuritegelikul teel saadud vara edasitoimetamisena. Arvestades tema suhteliselt tagasihoidlikumat osa kuritegudes, tema kriitilist suhtumist toimepandusse ja lühiajalist seotust grupi tegevusega pidas kohus võimalikuks tema karistamist

§ 39sätestatud alustel alla tema kuritegude eest seaduses ettenähtud alammäära.

Samas pidas kohus tõkendi muutmisega vajalikuks tema asumist mõistetud vabadusekaotust reaalselt kandma. Kaitsja apellatsioonkaebuse alusel R. T. karistamise põhjendatust hinnanud apellatsioonikohus on asunud seisukohale, et piirdumist kuriteole kaasaaitamisega ja karistuse esmakordsust on maakohus arvestanud karistuse mõistmisega alla alammäära, tema karistusest tingimisi vabastamist ei peetud põhjendatavaks. Riigikohtu kriminaalkolleegium jagab seda seisukohta tulenevalt käsitletava kriminaalasja tehioludest. Ekslik on aga ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi ühemõtteliselt üldistav seisukoht

§ 39ja § 47 samaaegse rakendamise võimatuse kohta.

Seetõttu tuleb Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi

1. oktoobri
2. a kohtuotsuse kirjeldav-motiveerivast osast välja jätta lause alates
3. lk viimasest reast: "Ringkonnakohus leiab, et kui kohtualusele mõistetakse karistus

§ 39

sätete kohaldamisega, siis ei saa sellise isiku suhtes enam kohaldada

§ 47

sätteid, kuna sellisel juhul oleks erandlikud asjaolud arvestatavad kahel korral". 5.2 J. T. ja K. K. poolt omavahelise kokkuleppe kohaselt grupis toimepandud kioskiröövi puhul on kahe kohtuastme poolt tuvastatud, et aegsasti kavandatud ründe iseloomustavad tunnused - K. K. poolt maskina suka ja ründevahendina puitkurika kasutamine - olid kokkuleppe sisule vastavalt mõlemale osavõtjale eelnevalt teada. Seega arvestasid mõlemad kioskiröövist osavõtjad juba eelnevalt teo vastavust kõigile inkrimineeritud kvalifitseerivatele tunnustele. Riigikohtu kriminaalkolleegium on kogu koosseisuga oma seisukoha relvana kasutatava eseme küsimuses väljendanud otsuses nr 3‑1‑1‑10‑98 ning sisuliselt on selles otsuses öeldud, et relvana kasutatava esemena tuleb käsitleda esemeid, millega on võimalik kannatanu elu või tervist reaalselt kahjustada. Puidust kurikas, mis on kujundatud viisil, et teda oleks mugav käes hoida ning löömiseks kasutada, ongi kaheldamatult ese, millega on võimalik isiku tervist reaalselt kahjustada. 5.3 A. O.-le ja R. V.-le

§ 1952

järgi esitatud süüdistuse järgi on nad grupis tõkke kõrvaldamise ja vägivallaga ähvardamise tunnustel tunginud võõrasse elamusse. Nende tegevuse on maakohus lugenud tõendatuks kõigi süüdistuses nimetatud tunnuste järgi ja analoogilist käsitlust on jätkanud apellatsioonikohus rõhuasetusega tõkke kõrvaldamisele. Kuriteo koosseis

§ 1952

järgi eeldab, et ähvardus kasutada isiku kallal vägivalda on tehtud eesmärgil, et pääseda võõrasse hoonesse, ruumi, sõidukisse või piirdega territooriumile. Kui vägivallaga ähvardati konkreetselt seda eesmärki silmas pidamata, siis ei ole tegemist

§ 1952järgi kvalifitseeritava kuriteo koosseisulise tunnusega.

Käesolevas kriminaalasjas ei ole tuvastatud, et A. O. ähvardas kannatanu suhtes vägivalda kasutada selleks, et pääseda viimase eluruumi ja kuna eelnev füüsilise vägivallaga ähvardamine ei ole mõnetunnise ajavahe tõttu otseselt seostatav omavolilise võõrasse eluruumi tungimisega, on toimepandu inkrimineerimise aluseks tõkke kõrvaldamise tunnus. Riigikohtu kriminaalkolleegium peab sellega seoses vajalikuks rõhutada, et

§ 1952

on üks kriminaalseaduse norm, millega tagatakse Eesti Vabariigi põhiseaduse §‑des 32 ja 33 sätestatud omandi ja kodu puutumatust. Olukorras, kus elamusse soovimatu pääsemise tõkestamiseks olid välisuksed lukustatud ja A. O. koos kaaslasega tungis omavoliliselt võõrasse hoonesse teise korruse aknast sisse ronides, panigi ta toime kuriteo

§ 1952järgi.

Asjaolul, et aken oli avatud, ei ole käesolevas kriminaalasjas õiguslikku tähendust, sest teise korruse aken ei ole kavandatud elamusse sisenemise kohaks ning jõupingutused, mida siseneja on sunnitud kasutama aknani jõudmiseks, ongi käsitletavad tõkke kõrvaldamisena. Eeltoodu alusel ja juhindudes AKKS § 63 p‑dest 1 ja 5 ning § 65 lg‑st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas:

1. Jätta Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
2. oktoobri
3. a kohtuotsus R. T., J. T. ja A. O. suhtes sisuliselt muutmata, kassatsioonkaebused rahuldamata.
4. Jätta Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
5. oktoobri
6. a kohtuotsusest välja eksitav lause: "Ringkonnakohus leiab, et kui kohtualusele mõistetakse karistus

§ 39

sätete kohaldamisega, siis ei saa sellise isiku suhtes enam kohaldada

§ 47

sätteid, kuna sellisel juhul oleks erandlikud asjaolud arvestatavad kahel korral".

1. Välja mõista A. O.-lt riigieelarve tuludesse 743 krooni 40 senti kohtukulu kaitsjatasu katteks. Kohtuotsus jõustub
2. märtsil
3. a ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Liikmed Jüri Rätsep Jüri Ilvest Ott Järvesaar