3-1-1-31-01

KOHTUMÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Tartus,

1. märtsil
2. a. 3-1-1-31-01 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Jüri Ilvest ja Eerik Kergandberg vaatas
3. märtsil
4. a toimunud avalikult kohtuistungil kassatsiooni korras läbi A. K. haldusõiguserikkumise asja HÕS § 163 järgi. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
5. A. K.-le koostati
6. juulil 2000.a HÕS § 163 järgi haldusõiguserikkumise protokoll selles, et ta
7. juunil 2000.a kasutas oma oletatavat õigust ja müüs L. T.-le kuulunud kasematerjali, saades selle eest 13 200.- krooni. Põlva Maakohtu halduskohtuniku
8. oktoobri 2000.a otsusega menetlus A. K. haldusõiguserikkumise asjas lõpetati. Halduskohtunik leidis, et menetlus A. K. haldusõiguserikkumise asjas tuleb lõpetada HÕS § 218 lg 1 p 7 alusel seoses halduskaristuse määramise tähtaja möödumisega. Väidetav haldusõiguserikkumine oli toime pandud
9. juunil 2000.a.
10. juulil 2000.a tehti vaidlusaluses õiguserikkumise asjas kriminaalasja lõpetamise määrus. Varem kehtinud HÕS § 30 lg 2 kohaselt võis halduskaristuse määrata kahe kuu jooksul arvates kriminaalasja lõpetamise määruse tegemise päevast, kuid see tähtaeg oli möödunud. Kuigi
11. juulil 2000.a jõustunud HÕS § 30 sätete muudatused nägid ette pikemad tähtajad, polnud kohtuniku hinnangul võimalik neid rakendada, kuna see raskendanuks A. K. olukorda.
12. Maakohtu halduskohtuniku otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse kannatanute esindaja K. Lõhmus, milles paluti nimetatud otsus tühistada ja taastada menetlus A. K. suhtes.
13. Tartu Ringkonnakohtu
14. detsembri
15. a otsusega jäeti maakohtu halduskohtuniku otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Kohus ei nõustunud apellatsioonkaebuse väitega, et aegumistähtaeg on protsessuaalõigusnorm ja juhinduda tulnuks HÕS § 4 lg 3 sätetest, mille kohaselt menetlus haldusõiguserikkumise asjas toimub seaduse alusel, mis kehtib haldusõiguserikkumise arutamise ajal. Ringkonnakohtu hinnangul on aegumistähtaja näol tegemist materiaalõigusnormiga, sest tähtaegu, mille kestel saab haldusõiguserikkumise toimepanemise eest karistada, ei saa kehtestada menetlusnorme sätestavate seadustega. Seejuures võrdles ringkonnakohus seda KrK § 53 vastava regulatsiooniga. Seega on sellises olukorras kohaldatavad HÕS § 4 lg 1 ja 2 sätted ning ei saa lähtuda HÕS § 4 lg-st 3, mis sätestab menetluse korra. Ringkonnakohus märkis veel, et HÕS § 30 uus redaktsioon raskendab vastutust, kuna pikendab haldusõiguserikkumise eest määratava karistuse määramise tähtaega. Selline seadusemuudatus ei saa aga laieneda haldusõiguserikkumisele, mis on toime pandud enne selle seaduse jõustumist, so enne
16. juulit
17. a. MENETLUS RIIGIKOHTUS
18. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse kassaatorite esindaja R. Teeveer, kes palub tühistada ringkonnakohtu otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks Põlva Maakohtule. 4.1 Kassaator on seisukohal, et aegumine on menetlusõiguslik instituut. Aegumistähtaja pikendamine seadusandja poolt ei muuda haldusõigusrikkuja karistust. Aegumine ei muuda materiaalõiguslikku hinnangut teole, mistõttu ei saa teda vaadelda õigusvastasust välistava või karistust tühistava asjaoluna. 4.2 Kassaatori hinnangul ei saa aegumise liigitamisel aluseks võtta üksnes seda, millises seaduses aegumist reguleeriv norm paikneb ning oluline on vaadelda aegumist reguleeriva normi iseloomu. Kassaatori väitel on olenemata sellest, kus aegumistähtaegu kehtestav norm asub, ta oma iseloomult menetlusnorm. Kaebuses väidetakse õiguskirjandusele viidates, et tegemist on küll formaalselt materiaalõiguses sätestatud, kuid materiaalselt menetlusõigusliku normiga. 4.3 Eeltoodu alusel leiab kassaator, et A. K. haldusõiguserikkumise arutamisel kuulub HÕS § 4 lg 3 alusel kohaldamisele HÕS § 30 lg 1 uus redaktsioon, mis pikendab haldusõiguserikkumise tähtaegu. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud asja materjalidega, leidis:
19. Tartu Ringkonnakohtu
20. detsembri
21. a kohtuotsus on põhjendatud ning selle muutmiseks puudub seaduslik alus. Riigikohtu kriminaalkolleegium nendib, et erialakirjanduses on aegumise instituuti muuhulgas iseloomustatud kui menetluslike elementidega normi, ehk nagu kassaator seda nimetab - materiaalselt menetlusõiguslikku normi. Eitamata asjaolu, et aegumise instituut paikneb materiaalõiguse ning menetluse piirimail, rõhutame siinkohal, et õigusnormi sisu määrab muuhulgas ka tema asend vastava õigusvaldkonna normistiku struktuuris. Viimase aga - nagu ka õigushüvede liigi ja mahu, mida konkreetse õigusnormiga kaitstakse või reguleeritakse - määrab seadusandja tahe. Seadusandja poolt järjekindlalt nii kriminaal- kui ka haldusõiguses materiaalõiguslike hulka paigutatud normi käsitlemine menetlusõiguslikuna ületaks kohtu pädevust seaduse tõlgendamisel ja rikuks nii võimude lahususe kui ka süütuse presumptsiooni põhimõtteid, kuna hõlbustaks isiku karistamist seaduse liigselt vaba tõlgenduse kaudu kohtu poolt. Lähtudes HÕS § 324 lg 1 p-st 1, Riigikohtu kriminaalkolleegium määras: Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
22. detsembri
23. a kohtuotsus A. K. haldusõigusrikkumise asjas jätta muutmata, kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Kohtumäärus jõustub
24. märtsil
25. a. ega ole edasikaevatav. Eesistuja: Peeter Vaher Liikmed: Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg