← Eesti

3-1-1-29-01

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus

  1. aprillil
  2. a 3-1-1-29-01 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Ott Järvesaar ja Lea Kivi vaatas
  3. märtsil
  4. a toimunud avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja Uno Mölder"i süüdistuses KrK § 101 p-de 1 ja 7 järgi ning Rauno Närvänen"i süüdistuses KrK § 101 p 7 järgi. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa U. Mölderi kaitsja vandeadvokaat Aino-Eevi Lukas, R. Närväneni kaitsja vandeadvokaat Jüri Aland ja riigiprokurör Marge Püss. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  5. Viljandi Maakohtu
  6. oktoobri
  7. a otsusega tunnistati U. Mölder süüdi KrK § 101 p-de 1 ja 7 järgi ja talle mõisteti karistuseks kaheksa aastat vabadusekaotust. R. Närvänen tunnistati süüdi KrK § 101 p 7 järgi ja talle mõisteti karistuseks kaheksa aastat vabadusekaotust noortevanglas. Mõlema puhul loeti vastutust kergendavaks asjaoluks kuriteo toimepanemine alaealisena. Sama otsusega tunnistati süüdi veel Rauno Tähtla ja Heiki Labidas. 1.
  8. U. Mölder tunnistati süüdi selles, et ta
  9. jaanuaril
  10. a koos H. Labidase ja R. Tähtlaga tungis taksoarve tasumisest vabanemiseks kallale taksojuht Viktor Tõnissonile, keda peksti rusikate ja jalgadega pähe ning rindkere piirkonda. Läbipekstud kannatanu tassisid kohtualused kivihunnikusse ja matsid ta elusana kivide alla, kus ta suri ajukolju kinnise tömptrauma tõttu. Kohus leidis, et taksoarve tasumata jätmine oli kõigi kolme kohtualuse tegutsemise motiiviks. Kuigi kohtuistungil ei leidnud tõendamist, et U. Mölder oleks osalenud kannatanu peksmises, oli kohtu hinnangul ka tema tegevuses kuriteokoosseis KrK § 101 p-de 1 ja 7 mõttes. Kohus märkis, et täideviijaks on ka isik, kes vahetult võtab osa kuriteo täideviimisest kuritegeliku tagajärje saavutamisele suunatud teoga, mis omaette võetuna iga kord ei vastagi eriosa dispositsioonis ettenähtud teo tunnustele. Kohus leidis, et kõigi kolme kohtualuse tegutsemine toimus ühise tahtluse realiseerimise ajel ja nad kõik olid kuriteo täideviijateks. Kohus viitas ka U. Mölderi eeluurimisel antud seletusele, et tal oli ükskõik, kas taksojuht oli elus või surnud ning ta tahtis sündmuskohalt kiiremini minema saada. Seega ei olnud U. Mölder kohtu arvates kuriteost mitte ainult teadlik, vaid ka osales selle toimepanemises, aidates veel elavat taksojuhti kanda kivihunnikusse ja katta teda kividega. 1.
  11. R. Närvänen tunnistati süüdi
  12. mail
  13. a koos R. Tähtlaga viimase poolvenna Einar Tähtla tapmises. Kohtuotsuse kohaselt tungis R. Tähtla kannatanule kallale võla maksmisest vabanemise eesmärgil ning peksis teda poole tunni jooksul käte ja jalgadega pähe ning rindkere piirkonda, lõi teda noaga paremasse küünarvarde ja muljus jalaga tema nägu. Pärast seda vedasid kohtualused kannatanu toast välja ja viskasid ta ööseks trepist alla õue, kus ta suri pea kinnise tömptrauma tõttu. Kohus leidis, et kuigi R. Närvänen lõi kannatanut R. Tähtla käsul ainult ühel korral, toimus nende tegevus ühise tahtluse realiseerimise ajel ning läbipekstud kannatanu trepist alla, ööseks õue viskamisega realiseeris R. Närvänen oma tegevusega KrK § 101 p 7 järgi kvalifitseeritava kuriteo koosseisu.
  14. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonkaebused kohtualuste kaitsjad ja R. Närvänen. Tartu Ringkonnakohtu
  15. detsembri
  16. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ning apellatsioonkaebused rahuldamata. 2.
  17. Hinnates R. Tähtla, H. Labidase ja U. Mölderi tegevust, so V. Tõnissoni pikaajalist peksmist elutähtsatesse organitesse, tema jätmist talvisel ajal kõrvalisse kohta ja talle kivide pealeladumist, leidis ringkonnakohus, et see tõendab kohtualuste ükskõikset suhtumist nende tegevuse tagajärgedesse ning kinnitab seda, et nad panid tapmise toime kaudse tahtlusega. Samuti ei nõustunud kohus kaitsjate väitega, et kannatanu oli kivihunnikusse matmisel juba surnud. Nii kinnitas H. Labidas süüdistatavana ülekuulamisel, et kannatanule tõsteti kive peale, kuna muidu oleks viimane võinud ära minna. R. Tähtla aga kinnitas ringkonnakohtu istungil, et kannatanu liigutas kivihunnikus jalga ja kivid tõsteti talle peale selleks, et ta ei saaks püsti tõusta. Samuti tunnistas U. Mölder vastastamisel, et kive tõsteti kannatanu peale selleks, et ta ei saaks ennast liigutada. Ringkonnakohtu hinnangul kinnitasid need tõendid vastuvaidlematult, et kannatanu ei olnud enne kivide alla matmist surnud ja suure, ca 100 kg kaaluva kivi tõstsid kohtualused kannatanule peale viimase surma põhjustamise eesmärgil. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga ka U. Mölderi käsitlemisel kuriteo kaastäideviijana. Ringkonnakohus leidis, et veel elava kannatanu ühine kivide alla matmine tõendas seda, et kõigi kolme tahtlus oli vahetult suunatud kannatanu tapmisele. Kohtualused tegutsesid ühiselt ja kooskõlastatult ning nad eeldasid, et nende kuritegeliku eesmärgi realiseerumine sõltub neist kõigist. 2.
  18. Ringkonnakohtu arvates oli ka põhjendatud R. Närväneni süüditunnistamine tahtliku tapmise kaastäideviijana. Hinnates kuriteo subjektiivset külge ja põhjusliku seose arengut, leidis ringkonnakohus, et kohtualuste ühise, kooskõlastatud tegutsemise korral sõltus kuriteo täideviimine mõlema kohtualuse tahtest ja nad olid üksmeelel selles, et kuritegelik tagajärg peab sõltuma neist mõlemast. Seejuures ei teinud R. Närvänen midagi, et takistada kuriteo toimepanemist või muuta selle kulgu. MENETLUS RIIGIKOHTUS
  19. Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonkaebuse U. Mölderi kaitsja Pille Toom, R. Närvänen ja tema kaitsja Aivar Kello. 3.1 P. Toom taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist U. Mölderi süüditunnistamises KrK § 101 pde 1 ja 7 järgi ning uue otsuse tegemist, millega kvalifitseerida U. Mölderi käitumine KrK § 181 järgi ning lõpetada tema osas kriminaalmenetlus seoses aegumisega. Kassaatori hinnangul ei ole tõendatud kohtualuse tahtlus, so U. Mölderi soov tappa taksojuht arve maksmisest kõrvalehoidumise motiivil. Samuti on kohus jätnud tähelepanuta apellatsioonkaebuse väite, et U. Mölderi arvates oli kannatanu kivihunnikusse toimetamisel surnud ning ta aitas taksojuhti tõsta, kuna kartis kaaskohtualuseid. Toimikus puuduvad tõendid selle kohta, et kivihunnikusse toimetamisel kannatanu veel elas ning ekspertiisi kohaselt suri kannatanu peksmise tagajärjel. Kuna U. Mölder peksmises ei osalenud, siis puudub põhjuslik seos U. Mölderi käitumise ja kannatanu surma vahel ning ta ei saa olla tapmise kaastäideviija. U. Mölderi tegu tuleb kvalifitseerida KrK § 181 järgi " esimese astme kuriteost mitteteatamisena. 3.2 A. Kello taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise tõttu, mis seisneb kohaldamisele mittekuuluva seaduse kohaldamises. Kassaatori hinnangul puudub kohtualuse käitumises KrK § 101 p-s 7 ettenähtud kuriteo objektiivne ja subjektiivne külg. Nii ei anna kaaskohtualuse korraldusel kannatanu löömine ühel korral alust väitmaks, et R. Närvänenil oleks olnud soov kannatanut tappa ja kohtualused tegutsesid ühise tahtluse ajendil. Samuti on tuvastatud, et R. Tähtla peksis kannatanut poole tunni kestel ning millegagi pole tõendatud, et kannatanu surm saabus just R. Närväneni ühe löögi tagajärjel. 3.3 R. Närvänen taotleb oma käitumise ümberkvalifitseerimist KrK § 195 lg 2 järgi, kuna ta ei tekitanud kannatanu surma põhjustanud kehavigastusi ning tal puudus eesmärk kannatanu tapmiseks.
  20. Kohtuistungil toetasid kaitsjad kassatsioonkaebusi nendes toodud motiividel ja taotlesid kaebuste rahuldamist. Prokurör leidis, et kassatsioonkaebused on põhjendamatud ning puudub alus nende rahuldamiseks, kuid väärib kaalumist, kas U. Mölderi ja R. Närväneni suhtes on võimalik KrK § 39 sätete kohaldamine.
  21. Vastavalt AKKS § 65 lg-le 4 ei tuvasta Riigikohus faktilisi asjaolusid. Esimese ja teise astme kohtu poolt tuvastatud faktilistest asjaoludest nähtub, et tüli taksojuht V. Tõnissoni ja süüdimõistetute vahel sai alguse tasumata taksoarve pärast. Teisi motiive ei ole ükski süüdimõistetutest kohtule esitanud. Samuti on kohtud tuvastanud, et oimetuks pekstud taksojuhi matsid süüdimõistetud talvisel ajal kivide alla, et viimane ei saaks ära minna. Kivide alla matmise ajal oli kannatanu veel elus. Taksojuhi elusalt kivide alla matmises osales koos teiste süüdimõistetutega ka U. Mölder. Eeltoodu alusel leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et kohtud on õigesti kvalifitseerinud U. Mölderi tegevuse kuriteo täideviimisena KrK § 107 p-de 1 ja 7 järgi. Mattes oimetuks pekstud inimese talvisel ajal kivide alla, selleks, et viimane ei saaks ära minna, viisid süüdimõistetud, sealhulgas U. Mölder, täide ühise tahtluse V. Tõnissoni surma põhjustamiseks. U. Mölderi käitumise juriidilist kvalifikatsiooni ei muuda ka asjaolu, et ta on süüdistatavana (vt kd 1 lk 187 pöördel) kinnitanud, et tal oli ükskõik, kas taksojuht kivide alla matmise ajal veel elas või mitte. Selline suhtumine näitab, et U. Mölder pani V. Tõnissoni surma põhjustamise toime kaudse tahtlusega. Samale järeldusele on tulnud ka esimese ja teise astme kohus. 5.
  22. R. Närväneni süüdistuse osas on kohtud tuvastanud, et enne E. Tähtla peksmise alustamist väljendas R. Tähtla sõnades tahtlust E. Tähtla tappa ning seda kuulis ka R. Närvänen. Seejärel peksis R. Tähtla kannatanut jalgadega. Kõike seda kuuldes ja nähes ühines R. Närvänen siiski kannatanu peksmisega ja lõi teda rusikaga pähe. Seejärel peksis R. Tähtla kannatanut edasi, kuni viimane maha lamama jäi ja lõpuks muljus ta kannatanu nägu jalaga. Ka neid sündmusi nägi R. Närvänen. Vaatamata sellele ühines R. Närvänen uuesti R. Tähtla tegevusega ja kahekesi koos viskasid nad kannatanu ööseks trepist alla õue, kus ta saadud vigastuste tõttu suri. E. Tähtla surma põhjuseks oli pea kinnine tömptrauma peaaju põrutusega ning traumaatilise ämblikvõrkkesta- ja kõvakelmealuste verevalumitega. Vigastused võisid olla saadud korduvatest jõulistest löökidest kõvade tömpide esemetega. Pole välistatud, et osa vigastusi võis olla saadud kukkumisest vastu kõvasid esemeid. Vigastused olid saadud lühikese ajavahemiku kestel ning nende tekitamise järjekord ei ole tuvastatav. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et eeltoodud asjaoludel on kohtud õigesti tulnud järeldusele R. Närväneni osalemises E. Tähtla surma põhjustamises kaastäideviijana. R. Närvänen kuulis, et R. Tähtla tahab E. Tähtlat tappa ning seejärel nägi kannatanu julma peksmist R. Tähtla poolt pikema aja kestel. Liitudes seejärel R. Tähtla tegevusega ja lüües kannatanut rusikaga pähe, ühines R. Närvänen R. Tähtla poolt varem väljaöeldud eesmärgi realiseerimisega. Sama kinnitab ka R. Närväneni tegutsemine pärast R. Tähtla poolt kannatanu peksmise lõpetamist. Kuna kannatanu surm saabus peavigastuste tõttu ja pole võimalik tuvastada, milliste konkreetsete vigastuste tagajärjel kannatanu surm saabus, siis on põhjendatud, et mõlemad süüdimõistetud vastutavad kannatanu surma põhjustamise eest, kuna on tuvastatud, et nad mõlemad lõid kannatanut pähe ning viskasid ta trepist alla. Eeltoodud põhjendustel leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et kassatsioonkaebused ei anna alust ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse tühistamiseks ega muutmiseks ja kassatsioonkaebused tuleb jätta rahuldamata.
  23. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et Viljandi Maakohus ja Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium ei ole U. Mölderile ja R. Närvänenile karistuste mõistmisel küllaldaselt arvestanud süüdimõistetute osa kuritegude toimepanemisel, nende isikuid ja kuriteo toimepanemise laadi. KrK § 23 lg 1 kohaselt võib tähtajalist vabadusekaotust mõista kolmest kuust kuni viieteistkümne aastani. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt ei või nooremale kui kaheksateistkümneaastasele isikule mõistetud vabadusekaotuse tähtaeg ületada kaheksat aastat. On oluline, et KrK § 101 sanktsiooni alammäär " kaheksa aastat vabadusekaotust " on samas ka vabadusekaotusliku karistuse ülemmääraks nooremale kui kaheksateistkümneaastasele isikule ja sama paragrahvi sanktsioonis ettenähtud tähtajalise vabadusekaotuse ülemmäär - viisteist aastat - on ühtlasi tähtajalise vabadusekaotuse ülemmääraks, kui ei ole tegemist karistuste liitmisega. Arvestades U. Mölderi ja R. Närväneni alaealisust kuritegude toimepanemise ajal on kohtud mõistnud neile karistuse küll KrK § 101 alammääras, so kaheksa aastat vabadusekaotust, kuid ühtlasi on see ka raskeim karistus, mida alaealisena kuriteo toimepannud isikule on võimalik mõista. Samas on kohtud tuvastanud, et nii U. Mölderi kui ka R. Närväneni osa kuritegude toimepanemisel oli tunduvalt väiksem kui täisealistel kaastäideviijatel. Koos alaealisega kuriteo toimepannud täisealisele H. Labidasele on mõistetud karistuseks kümme aastat vabadusekaotust ja R. Tähtlale, kes on süüdi tunnistatud kahe isiku tapmises, on mõistetud karistuseks viisteist aastat vabadusekaotust. Seega on kohtud H. Labidasele, kelle osa kuriteo toimepanemisel oli suurem kui U. Mölderil, mõistnud karistuse oluliselt alla võimaliku tähtajalise vabadusekaotuse ülemmäära. R. Tähtlale on mõistetud karistuseks küll tähtajalise vabadusekaotuse ülemmäär, kuid seejuures on tuvastatud, et tema osa mõlema tapmise toimepanemisel oli oluliselt suurem alaealiste osast. Alaealiste osas tuleb eriti arvestada, et neil on tuvastatud kerge vaimne mahajäämus ning H. Labidas ja R. Tähtla olid kuriteo toimepanemise ajal alaealistest kaastäideviijatest üle kümne aasta vanemad. Eeltoodu alusel leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et käesoleval juhul on U. Mölderi ja R. Närväneni osas olemas erandlikud asjaolud, mis tingivad vajaduse mõista neile karistus alla KrK § 101 sanktsiooni alammäära KrK § 39 alusel, kuna ei ole põhjendatud neile raskeima võimaliku karistuse mõistmine. Lähtudes AKKS § 63 p-st 3 on selles osas Riigikohtu kriminaalkolleegiumil võimalik teha uus otsus ja mõista süüdimõistetutele kergemad karistused.
  24. Veel peab Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks teha kohtuotsustesse täpsustus süüdimõistetu R. Närväneni perekonnanime osas. Isiku kindlakstegemise määrusega (vt kd 1 lk 164) on süüdimõistetu õigeks nimeks loetud Rauno Närvänen. Viljandi Maakohtu otsuse sissejuhatavas osas ning ka kirjeldav - motiveerivas osas on "Närväneni" asemel korduvalt kirjutatud "Närvanen" sama viga läbib ka Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsust. Eeltoodu alusel ja juhindudes AKKS § 63 p-st 3, § 64 p-st 2 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium o t s u s t a s:
  25. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
  26. detsembri
  27. a kohtuotsus ja Viljandi Maakohtu
  28. oktoobri
  29. a kohtuotsus Uno Mölder`ile KrK § 101 p-de 1 ja 7 järgi ning Rauno Närvänen`ile KrK § 101 p 7 järgi karistuse mõistmise osas.
  30. Mõista Uno Mölderi karistuseks KrK § 101 p-de 1 ja 7 järgi 5 (viis) aastat vabadusekaotust kinnises vanglas.
  31. Mõista Rauno Närväneni karistuseks KrK § 101 p 7 järgi 5(viis) aastat vabadusekaotust kinnises vanglas.
  32. Teha Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
  33. detsembri
  34. a kohtuotsusesse ja Viljandi Maakohtu
  35. oktoobri
  36. a kohtuotsusesse täpsustus ja lugeda kohtuotsustes märgitud perekonnanime NÄRVANEN asemel õigeks perekonnanimeks NÄRVÄNEN vastavas käändes.
  37. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.
  38. Kassatsioonkaebused jätta rahuldamata.
  39. Välja mõista riigieelarve tuludesse kohtukulu kaitsjatasu katteks Uno Mölderilt 1239 krooni ja Rauno Närvänenilt 1115 krooni ja 10 senti. Kohtuotsus jõustub
  40. aprillil
  41. a ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Peeter Vaher Liikmed Ott Järvesaar, Lea Kivi

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.