Obsah (4)

§ 7§ 11§ 3§ 72

3-3-1-16-01 MÄÄRUS Tartus 10. aprillil 2001 Järvamaa Omavalitsuste Liidu erikaebuse läbivaatamine halduskohtusse pöördumise õiguse asjas Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja),

§ 7, § 11 lg-te 4 ja 8 ja § 84 lg. 3 p. 1 ja lg. 6 ning Ts

MS § 149 lg. 1 p. 10 alusel. 2.

§ 11lg.

4 sätestab, et halduskohus tagastab määrusega kaebuse, mille lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses. Vastavalt

§ 3lg.

1 p-le 1 ja lg-le 2 kuulub halduskohtu pädevusse avalik-õiguslike vaidluste lahendamine, kui seadus ei näe ette teistsugust menetluskorda. Kohaliku omavalitsusüksuse ja riigi vaheline vaidlus riigieelarvest valdade ja linnade eelarvete toetusfondi määratud rahasummade jaotuse üle on avalik-õiguslik vaidlus. Halduskohus ei oleks pädev kaebust läbi vaatama, kui kaebus oleks esitatud õigusloova akti ehk üldakti peale, sest selliste õigusaktide õiguspärasuse kontrolliks on ette nähtud teistsugune menetluskord, täpsemalt põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus. Käesoleval juhul ei ole aga tegemist üldnormi peale esitatud kaebusega. Riigieelarve kirjed eelarveaasta tulude ja kulude kohta on üksiknormid (vt Riigikohtu üldkogu

1. märtsi
2. a. otsus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr. 3-4-1-1-2000, p. 11 ja 12). Ka käesolevas asjas vaidlustatud määrus kui riigieelarve kirjeid konkretiseeriv määrus ei saa olla üldakt.
3. Kohus on kaebuse tagastamist põhjendanud asjaoluga, et Järvamaa Omavalitsuste Liidul ei olnud antud asjas õigust halduskohtule kaebust esitada. Halduskohtu pädevust haldusasja lahendamisel ei välista iseenesest kohtusse pöördumise õiguse puudumine kaebajal. Seega on halduskohus kaebust tagastades vääralt viidanud

§ 11lg-le 4.

Selgesõnalist alust kaebeõiguse puudumise korral kaebuse tagastamiseks halduskohtumenetluse seadustikus ega ka tsiviilkohtumenetluse seadustikus ei ole. Üldjuhul võib vastavalt

§ 7

lg-le 1 pöörduda halduskohtusse isik, kes leiab, et haldusakti või toiminguga on rikutud tema õigusi või vabadusi. Senises praktikas on Riigikohtu halduskolleegium leidnud, et isiku õiguste väidetavat rikkumist on võimalik kontrollida üksnes haldusasja sisulisel läbivaatamisel, mitte aga kohtuasja ettevalmistamisel või eelmenetluses (Riigikohtu halduskolleegiumi 25. mai 1999. a. määrus nr. 3-3-1-25-99 ning 29. jaanuari 2001. a. määrused nr. 33-1-64-00 ja 3-3-1-65-00). Kaebaja tugineb antud asjas halduskohtusse pöördudes aga

§ 7

lg-le 3, mis võimaldab seaduses sätestatud erijuhtudel esitada kaebuse teise isiku huvides, sealhulgas isikute ühenduse liikmete huvides. Selles sättes viidatud seadusest tulenevat õigust kohtusse pöördumiseks tuleb rangelt eristada kohtusse pöördumise õigusest kaebaja enda õiguste väidetava rikkumise korral.

§ 7lg.

3 alusel halduskohtusse pöördumine eeldab igal juhul eraldi seadusest tulenevat regulatsiooni. Erinevalt asja sisulisel läbivaatamisel kontrollitavast küsimusest, kas kaebuse esitaja õigusi on rikutud, on

§ 7

lg-s 3 viidatud täiendava seaduse olemasolu võimalik ja protsessiökonoomia seisukohast ka soovitav kontrollida juba asja läbivaatamise ettevalmistamise staadiumis. 4. Kaebuse tagastamisel

§ 7

lg-s 3 sätestatud teise isiku huvides kohtusse pöördumise õiguse puudumise tõttu on võimalik analoogia alusel kohaldada TsMS § 149 lg. 2 p. 10. Nimetatud säte võimaldab kohtul tagastada läbivaatamatult avalduse, mille on huvitatud isiku nimel esitanud isik, kellel selleks volitust ei ole. Seejuures peab Riigikohtu halduskolleegium vajalikuks juhtida tähelepanu

§ 7lg.

3 alusel kaebust esitava ühenduse ja volituse alusel kaebuse esitajat esindava isiku erinevusele. Esindaja esitab kaebuse esindatava huvides ja esindatava nimel.

§ 7lg.

3 alusel esitatakse kaebus küll teise isiku huvides, kuid enda nimel. Teise isiku huve kaitsev isik on halduskohtumenetluses ise protsessiosaliseks. See erinevus ei välista siiski TsMS § 149 lg. 2 p. 10 kohaldamist. Volituse kontrollimise asemel tuleb TsMS § 149 lg. 2 p. 10 kohaldamisel antud asjas kontrollida, kas seadus annab omavalitsuste liidule õiguse oma liikmete huvides kohtusse pöörduda. Kui

§ 7

lg-le 3 tuginedes esitab kaebuse isik, kellele seadus selleks õigust ei anna, võib halduskohus kaebuse läbivaatamatult tagastada. Seejuures ei pea kohus andma kaebajale eelnevalt tähtaega puuduste kõrvaldamiseks (puuduva volikirja esitamiseks), sest tegemist on kõrvaldamatu takistusega, mis välistab haldusasja menetluse. 5. Riigikohtu halduskolleegium nõustub halduskohtu ja ringkonnakohtu seisukohaga, et KOKS § 62 lg. 1 p-st 3 ei tulene omavalitsusüksuste liidu õigus pöörduda oma liikmete huvides halduskohtusse. See õigus ei oleks küll omavalitsusliitude olemusega vastuolus, kuid pole ka nende tegevuse vältimatu eeldus. Liikmete huvide kaitsmine ei seisne üksnes huvide kohtulikus kaitsmises. Kui möönda liikmete huvides kohtusse pöördumise õigust omavalitsusliitude puhul üksnes sellest tulenevalt, et omavalitsusliit on loodud tema liikmete huvide kaitseks, siis tuleks kaebeõigust eeldada ka enamike teiste isikute ühenduste puhul ilma seaduses sisalduva selgesõnalise volituseta.

§ 7

lg-s 3 sisalduv klausel "kui seadus talle sellise õiguse annab" kaotaks sellega oma mõtte. Kuna

§ 7lg.

3 viitab erandlikule seadusest tulenevale kaebeõigusele, peab vastavast seadusest ilmnema selgelt seadusandja tahe lubada ühendusel oma liikmete huvides kohtusse pöörduda. Seepärast on halduskohus kaebuse õigesti tagastanud ja erikaebuse rahuldamiseks puudub alus. Juhindudes

§ 72lg.

1 p-st 1 ja § 90 lg-st 2, Riigikohtu halduskolleegium määrab: Jätta Järvamaa Omavalitsuste Liidu erikaebus rahuldamata ja Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi

1. detsembri
2. a. määrus haldusasjas nr. II-3/515/2000 muutmata. Arvata kautsjon riigituludesse. Määrus jõustub
3. aprillil 2001 teatavaks tegemisest. Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann