3-2-1-42-01

3-2-1-42-01 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus

1. aprillil
2. a Ljudmilla Plotnikova, Pavel Plotnikovi ja Ilja Plotnikovi hagi AS Baltoks-T vastu toitja kaotusega tekitatud kahju hüvitamiseks. Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja T. Vernik, liikmed L. Laarmaa ja J. Luik, vaatas avalikul kohtuistungil
3. märtsil
4. a läbi L. Plotnikova, P. Plotnikovi ja I. Plotnikovi kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu
5. oktoobri
6. a otsuse tsiviilasjas nr II2/165/
7. Istungist võtsid osa hageja L. Plotnikova ja tema esindaja vandeadvokaat T. M. Hiob ja kostja AS Baltoks-T esindaja vandeadvokaat R. Teeveer. I. Asjaolud ja varasem menetluse käik Hagiavalduse kohaselt töötas Pavel Plotnikov alates
8. juulist
9. a aktsiaseltsis Baltoks-T allmaaelektrilukksepana. P. Plotnikov hukkus
10. märtsil
11. a tööülesannete täitmisel "Tihase" kollektori ehitusel. P. Plotnikov juhtis elektrivedurit tamponeerimistööde tegemise kohast kessoonsilluse juurde, kus ta peatas veduri. Vedurilt veepumba mahalaadimisel haakusid tema tööriided veduri lülituskontrolleri külge, vedur käivitus ja hakkas liikuma surudes P. Plotnikovi kessoonsilluse ja elektriveduri vahele. P. Plotnikov sai surmavalt vigastada. Tema hukkumise tagajärjel jäid toitjata ülalpeetavad: abikaasa L. Plotnikova,
12. augustil
13. a sündinud poeg Pavel ja
14. märtsil
15. a sündinud poeg Ilja. Hagejad palusid alates
16. märtsist
17. a välja mõista ühekordse hüvitise ja alates
18. oktoobrist
19. a igakuulise hüvitise. Tallinna Linnakohus rahuldas
20. oktoobri
21. a otsusega hagi ja mõistis AS-lt Baltoks-T välja ühekordselt toitjakaotushüvitise 153 465 krooni ja alates
22. oktoobrist
23. a perioodiliste maksetena L. Plotnikovale 1477 krooni ja alaealistele lastele kummalegi 1518 krooni kuus. Otsuse põhjendustel oli surmaga lõppenud tööõnnetuses süüdi tööandja. Töölepingu järgi oli P. Plotnikov võetud tööle allmaaelektrilukksepana. Lepingus puudus märge elektrivedurijuhina lisatöö ja allmaaelektrivedurijuhina töötamiseks instrueerimise kohta. Seega puudus P. Plotnikovil elektrivedurijuhina töötamiseks kvalifikatsioon. Töökaitseseaduse § 5 lg 2 p 4 kohaselt on tööandja kohustatud mitte rakendama töötajat töödel, mille tegemiseks ei ole teda välja õpetatud. Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 5 lg 3 p 3 kohaselt tagab tööandja, et töötaja kasutusse antud töövahend on projekteeritud ja valmistatud nii, et on välditud juhukäivitus ning vajaduse korral on võimalik töövahend või selle osa kohe seisata, energiavarustus katkestada või ohtlik leke kõrvaldada. Seadmete ja ohutuse põhinõuete p 3.21 kohaselt peab juhikabiin juhtimiskohal olema ka siis, kui keskkonnatingimused võivad ohustada juhti või kasutajat. Liikuval seadmel asuv juhikoht peab olema projekteeritud nii, et ta oleks kaitstud kõigi võimalike ohutegurite eest. Tööandja rikkus jämedalt tööohutuseeskirju, kuna elektriveduril puudus kabiin. Kohus asus seisukohale, et kabiini puudumine oli P. Plotnikovi surmaga lõppenud tööõnnetuse üheks põhjuseks. P. Plotnikovi enda raske ettevaatamatus tööõnnetuses ei ole tõendatud. Kohus võttis hüvitise arvutamise aluseks P. Plotnikovi
24. aasta palga 47 554 krooni 55 senti. Ringkonnakohtu lahend ja selle põhjendused Tallinna Ringkonnakohus muutis linnakohtu otsust ja rahuldas hagi osaliselt. Ringkonnakohus luges tööõnnetuses tööandja süü astmeks 80%. Ringkonnakohus mõistis hagejate kasuks välja ühekordse hüvitisena 58 656 krooni ja igakuulise hüvitisena alates
25. oktoobrist
26. a L. Plotnikovale 129 krooni 75 senti ning alaealistele lastele kummalegi 170 krooni 75 senti. Kohtuotsuse põhjendustel ei ole pooltel vaidlust selles, et hagejad olid hukkunu ülalpidamisel ja neil on TsK §-de 463 lg 2, 464 lg 2 järgi õigus hüvitist saada. Reeglina tuleb kahju hüvitada täies ulatuses, kuid TsK § 464 lg 1 kohaselt peab kahju tekitaja hüvitama kahju, mis ületab kannatanu saadava toetuse või pensioni ning tuleb arvestada ka kannatanu enda süü astet. Linnakohus jättis tähelepanuta, et kostja teod üksikult ega kogumis ei põhjustanud otseselt P. Plotnikovi surma. Seda kinnitab erijuurdlusakti p-s 1.2 väljendatud seisukoht, et kannatanu rikkus akuveduri AK-2Y ekspluatatsioonijuhendi p 2.3.
27. Surmaga lõppenud tööõnnetuse vahetuks põhjuseks oli asjaolu, et P. Plotnikov ei seisanud vedurit nõuetekohaselt, mistõttu riiete haakumisel kontrolleri käepideme külge lülitus sisse elektriveduri käik. Vedur hakkas liikuma ning muljus P. Plotnikovi vastu kessoonsillust. Linnakohtu seisukoht, et P. Plotnikovil puudus elektriveduri juhtimiseks kvalifikatsioon, sest tööandjal ei olnud tema õpetamiseks koolituslitsentsi, ei põhine seadusel. Asja materjalide kohaselt toimus P. Plotnikovi väljaõpe
28. maist kuni
29. juulini
30. a ja talle omistati elektriveduri masinisti kvalifikatsioon. Sellel ajal oli töötajate väljaõpetamine ettevõttes, sealhulgas ka kaaskutseala õpetamine, kooskõlas kehtinud TööK § 191 ja ENSV Ministrite Nõukogu
31. juuni
32. a määrusega nr
33. Linnakohus tugines ebaõigesti tööandja süü üle otsustamisel pärast tööõnnetuse toimumist jõustunud töötervishoiu ja tööohutuse seadusele ning sotsiaalministri
34. mai
35. a määrusele nr 38, mille adressaadiks on masinate projekteerijad ning valmistajad. Ametkondliku erijuurdluse akti kohaselt oli tööõnnetuse põhjuseks ka töökaitsejuhendite puudulikkus. Õnnetusjuhtumi toimumise ajal kehtinud töökaitseseaduse § 5 lg 2 järgi oli tööandja kohustuseks tagada ohutud töötingimused ning selgitada töötajale tema töö võimalikke ohtusid. Tõendatud on, et tööle kõrgendatud ohtlikkuse tingimustes ei olnud tööandja poolne järelevalve küllaldane, kuna vahetuse meister viibis kessoonis vaid vahetuse alguses. Tunnistajate ütlustega on tõendatud, et kannatanul oli võimalik kasutada ohutumaid töövõtteid ja ta ei olnud töötamisel piisavalt ettevaatlik: tal oli võimalik vedurilt ohutult maha astuda; vedurile oli taha haagitud vagun, mida kasutati tavaliselt tööriistade vedamiseks. Töökaitseseaduse § 5 lg 3 p 4 mõtte kohaselt on ka töötaja ise kohustatud jälgima, et ta ei seaks töötamisel ohtu oma tervist ja elu. Seega olid tööõnnetuses süüdi nii töötaja kui tööandja. Kahju suuruse arvutamise põhimõtte ja metoodika osas ei ole kohtuotsust vaidlustatud, kuid hüvitise arvutus on aritmeetiliselt ebatäpne. Kahju suuruse arvutamisel tuleb ühekordsest hüvitisest maha arvata summa, mida tööandja tasus hagejatele vabatahtlikult 8 kuu jooksul, s.o 12 000 krooni. Arvesse võttes kannatanu enda süü astet tuleb väljamõistetavat hüvitist vähendada 20% võrra. II. Kassatsioonkaebus ja selle põhjendused Kassatsioonkaebuses palusid hagejad muuta ringkonnakohtu otsust protsessiõiguse normi olulise rikkumise ja materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu ilma asja ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks andmata. Ringkonnakohus muutis ilma kostja nõudeta hüvitise arvustamise metoodikat ja põhimõtet ning rikkus sellega TsMS § 319 lg
36. Ringkonnakohus ei korrutanud hüvitist kasvuindeksiga, mille tulemusel peab iga-aastane hüvitis suurenema. Varasemas menetluses ei käsitlenud kostja
37. aastal L. Plotnikovale makstud toetussummat, seega ületas ringkonnakohus apellatsioonkaebuse piire. Ringkonnakohus on ebaõigesti hinnanud istungil ülekuulatud tunnistajate ütlusi ja rikkunud sellega TsMS § 330 lg
38. Surmaga lõppenud tööõnnetuse põhjustas P. Plotnikovi teadmiste, kogemuste, oskuste ning väljaõppe puudulikkus. Ta täitis mäemeistri juhendamiseta töölepingust mittetulenevat kohustust. P. Plotnikovil puudus töötamiseks allmaaelektrivedurijuhina nõuetele vastav tööalane väljaõpe. P. Plotnikovi hukkumuse põhjustasid kostja teod. Tööõnnetuses puudus P. Plotnikovi süü. III. Vastus kassatsioonkaebusele Kostja leidis, et ringkonnakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik. Ringkonnakohus lähtus hüvitise arvutamisel kostja 80%-lisest süü astmest. Ringkonnakohus ei väljunud apellatsioonkaebuse piiridest, kui luges kostja
39. aastal hagejatele makstud raha toitjakaotushüvitiseks. Riigikohtus ei saa tuvastada hagi aluseks olevaid asjaolusid. Ringkonnakohus tuvastas õigesti, et P. Plotnikov eiras seadusest tulenevat ohutusnõuete järgimise kohustust. Ta asus pumpa transportima omal algatusel. Ringkonnakohus ei ole eksinud hüvitise arvutamisel. Ka kassatsioonkaebuses toodud arvutustes on indekseeritud töötaja palka, mitte hüvitist. Vabariigi Valitsuse
40. juuni
41. a määruse nr 172 p 19 ja TsK § 463 lg 3 p 4 kohaselt on hüvitise saamiseks õigustatud üks hukkunu vanematest, abikaasa või muu pereliige, kes ei tööta ja hoolitseb surnud töötaja alla 8-aastaste laste eest kuni lapse kaheksa-aastaseks saamiseni. Seega on mõlemad kohtud L. Plotnikova hüvitise väljamõistmise hagi rahuldanud alusetult. Kostja täitis oma kohustused L. Plotnikova ees vabatahtlikult. IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon Kolleegiumi istungil jäi hageja L. Plotnikova ja tema esindaja kassatsioonkaebuse väidete juurde ja kostja esindaja vastutuses esitatud vastuväidete juurde. Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus tuleb TsMS § 363 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu. Apellatsioonikohus leidis, et töötajal oli võimalik kasutada ohutumaid töövõtteid, ta ei olnud töötamisel piisavalt ettevaatlik ja seetõttu oli P. Plotnikov ka ise tööõnnetuse toimumises süüdi ning seetõttu tuleb väljamõistetavat hüvitist vähendada 20%. Kui kannatanu enda raske ettevaatamatus soodustas kahju tekkimist või suurenemist, siis vastavalt TsK §-le 462 lg 1, sõltuvalt kannatanu süü astmest (kahjutekitaja süü korral aga - sõltuvalt tema süü astmest), tuleb hüvitise suurust vähendada või kahju hüvitamisest keelduda. Kahju tekitamisest tuleneva kohustise korral on võimalik kohaldada segavastutust siis, kui kannatanu süü esines raske ettevaatamatusena. Apellatsioonikohus kohaldas segavastutust, viitamata materiaalõiguslikule alusele ja andmata kannatanu süüle vastavat hinnangut. Kuna kostja vaidlustas apellatsioonkaebuses linnakohtu otsuse tervikuna, siis ei rikkunud apellatsioonikohus TsMS § 319 lg 1, mille kohaselt apellatsioonikohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale edasi kaevati, kui ta leidis, et linnakohus on teinud aritmeetilise vea kahju eest hüvitise arvutamisel ja arvestas ühekordselt väljamaksmisele kuuluvast hüvitisest maha kostja poolt hagejatele vabatahtlikult makstud raha. Kostja, makstes hagejatele toetust, täitis vabatahtlikult kohustust hüvitada hagejale toitja kaotusega tekitatud kahju. Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuse väitega, et apellatsioonikohtu hüvitise arvutus on ekslik seetõttu, et selle arvutuse järgi väheneb hüvitis aasta aastalt olulisel määral. Vastavalt TsK §-le 464 lg 2 ja TsK §-le 463 lg 2 hüvitatakse kannatanu surma korral kahju töövõimetuile isikuile, kes olid surnu ülalpidamisel või kellel oli tema surma päevani õigus saada temalt ülapidamist, selle osa suuruses, mida neil oli õigus saada oma ülalpidamiseks tema eluajal. Seega kuulub hüvitamisele see kahju, mida sai ülalpeetav kannatanult tema eluajal. Hagejad ja kohtud on tekitatud kahju hüvitamisel aluseks võtnud Vabariigi Valitsuse
42. juuni
43. a määruse nr 172 "Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutise korra kohta". Selle määruse
44. punkti kohaselt kehtestati, et seoses elukalliduse ja palkade olulise kasvuga rakendatakse tööülesannete täitmisel saadud vigastuse ja muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamisel indekseerimist. Määruse p 1.
45. kohaselt korrutatakse kuni
46. detsembrini
47. a määratud hüvitis kasvuindeksiga, mis arvutatakse kehtiva miinimumpalga ja hüvitise määramise ajal kehtinud miinimumpalga suhtena. Kuna alates
48. jaanuarist
49. a oli kasvuindeks 1,0 ja vastavalt sama määruse p-le 1.4
50. jaanuarist
51. a kuni
52. veebruarini
53. a hüvitise indekseerimist ei toimu, siis väljamõistetud hüvitis sellel perioodil ei suurene. Vabariigi Valitsuse
54. juuni
55. a määrusega nr 172 kinnitatud "Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutise korra" p 9 kohaselt võetakse hüvitise kindlaksmääramisel arvesse toitjakaotuspensioni suurus. Seega vähendab toitjakaotuspensioni suurenemine väljamõistetavat hüvitist. Kassatsioonkaebuses esitatud kahju hüvitise arvutus ei tulene Vabariigi Valitsuse
56. juuni
57. a määrusest nr
58. Osundatud määruse p 1.3 kohaselt indekseeritakse keskmise kuusissetuleku arvutamiseks kõigi arvessevõetavate kuude sissetulekud sama määrusega kinnitatud "Keskmise kuusissetuleku arvutamise ajutise juhendi" järgi. Hüvitise arvutamisel on hageja igakordse miinimumpalga muutumise järel saadud kasvuindeksiga korrutanud aga juba indekseeritud kannatanu tööõnnetusele eelnenud keskmist palka. Asja uuel läbivaatamisel tuleb kohtul juhinduda TsK §-des 464 lg 3 ja TsK § 463 lg 2 p 4 sätestatud tähtajast. Juhindudes TsMS §-st 362 p 2, kolleegium o t s u s t a s: Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
59. oktoobri
60. a otsus ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt. J. Luik, L. Laarmaa, T. Vernik