KOHTUMÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 18. aprillil 2001 3-1-1-33-01 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Jüri Rätsep ning liikmed Lea Kivi ja Peeter Vaher vaatas 13. märtsil 2001. a

) § 156 lg 1 kohaselt on A. L.-l õigus nõuda juurdepääsu oma kinnistule üle võõra kinnisasja, kuid see ei anna õigust oma kinnisasjale pääsemiseks, vaid annab ainult õiguse juurdepääsemise nõudmiseks. A. L. oletas, et tal on piiramatu ja alatine õigus läbi R. A. kinnistu oma kinnistule minna. Seega oli tegemist oletatava õigusega HÕS § 163 mõttes.

§ 156

lg 1 kohaselt määratakse juurdepääsu asukoht, kasutamise tähtaeg ja tasu kokkuleppel. Kuna vastav kokkulepe puudus, siis teostas A. L. oma oletatavat õigust ebaseaduslikus korras ja pani sellega toime HÕS § 163 järgi kvalifitseeritava omavoli.

1. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse A. L. esindaja M. Valge, milles ta taotles otsuse tühistamist ja asjas menetluse lõpetamist.
2. Tartu Ringkonnakohtu
3. detsembri
4. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Nõustudes maakohtu järeldustega, pidas ringkonnakohus vajalikuks veel kord peatuda poolte vahel sõlmitud kokkuleppel R. A.-le kuuluval kinnistul eratee kasutamise tingimuste kohta. Kohus viitas tingimuste viimasele lõigule, mille kohaselt oli R. A.-l õigus keelata oma kinnistul asuva eratee kasutamine ka juhul, kui A. L., tema perekonnaliikmed ja külalised ei riku kehtestatud tingimusi. See õigus tulenes ringkonnkohtu hinnangul sellest, et R. A. kinnistul ei ole seadusjärgseid, kohtuotsuse või tehinguga seatud kohustusi ega kohustust lubada teistel isikutel kasutada tema kinnistul olevat erateed. A. L. oli nende tingimustega nõus, mida kinnitab tema allkiri. Seega oli A. L. teadlik, et temal võidakse igal ajal keelata kasutamast R. A. kinnistul olevat teed, kusjuures R. A. väljendas seda keeldu tõkete asetamisega teele. Kohtu hinnangul näitaski A. L. käitumine omavolitsemist, sest selle asemel, et R. A.ga

§ 156

lg 1 kohaselt läbirääkimisi pidada tee kasutamise üle, kuna sellele olid tõkked ette pandud, tõstis ta omavoliliselt värava hingedelt maha, sõitis autoga õue ja seejärel tõstis kangiga piirdeaia võrgu üles. Ringkonnakohus leidis, et

§ 156

mõttest tulenevat juurdepääsutee e ajutise tee asukohta ja kasutamise tingimusi saab kindlaks määrata asjaosaliste kokkuleppel või kohtu kaudu. R. A. ja A. L. vahel ei olnud sellist kokkulepet ega ka vastavat kohtulahendit. R. A. kinnistu osa, mida A. L. kasutas oma kinnistule jõudmiseks on eratee, mille kasutamiseks oli vajalik R. A. nõusolek. MENETLUS RIIGIKOHTUS 5. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse A. L. esindaja M. Valge, milles ta taotleb kohtuotsuse tühistamist ja asjas menetluse lõpetamist. 5.1 Kassaator viitab kaebuses tunnistajate ütlustele, mille kohaselt on vaidlusalune tee üldkasutatav tee. See asjaolu oli ka tingimuseks maa erastamisel. Maade erastamisel tehti aga viga, sest eirati Maakorraldusseaduse §-st 5 tulenevaid nõudeid. Ei tagatud kinnisasjale otstarbekat juurdepääsuteed ega seatud kinnistu omanikule R. A.-le seoses tee kasutamisega piirangud. 5.2 Kassaatori väitel pole vaidlusalune tee eratee ega avalik tee, vaid tegemist on juurdepääsuteega naaberkinnistule e ajutise teega

§ 156mõttes.

Nimetatud juurdepääsuõiguse näol on tegemist kinnisasja kitsendusega, mis seatakse kohtuotsuse või tehinguga. Kassaatori hinnangul on praegusel juhul kinnisasja kitsendus seatud

1. augusti
2. a tehinguga, mis on sõlmitud kirjalikult ja tähtajatult. Vastavalt Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (edaspidi TsÜS) § 91 lg-le 4 saab tehingut muuta samas vormis, milles see on tehtud. Samuti tuleneb

§ 140

ja § 156 mõttest, et kui kinnisasja kitsenduse seadmise tehing on sõlmitud tähtajatult, ei saa koormatud kinnisasja omanik sellist lepingut ühepoolselt lõpetada, küll aga nõuda ja vaidluse korral kohtu kaudu. Tee sulgemine R. A. poolt ei olnud seaduspärane, samuti oli see vastuolus heade kommete ja tavaga. 5.3 Kokkuvõtvalt asub kassaator seisukohale, et tulenevalt seadusest ja kokkuleppe teksti tõlgendusest oleks R. A. pidanud kokkuleppe tühistamisest ja tee sulgemisest A. L.-le kirjalikult teatama. Seega teostas A. L. oma tõelist õigust ning tal puudus tahtlus toime panna haldusõiguserikkumist.

1. Kassatsioonkaebusele esitas kirjalikult vastuväited R. A. esindaja T. Nurm. Vastuväidetes leitakse, et kassaatori viited seaduse ebaõigele kohaldamisele on põhjendamatud. Tartu Ringkonnakohtu ja Võru Maakohtu otsused vastavad seadusele ning kassatsioonkaebuses esitatud asjaolud ei anna alust eelnevate kohtulahendite tühistamiseks. 6.1 R. A. kinnistut läbiv tee on eratee, mida võib kasutada vaid kinnisasja omaniku loal. Vaidlusalune tee ei ole ainus juurdepääs A. L. kinnistule. R. A.-l oli õigus igal ajal ja olenemata põhjustest sulgeda tema kinnistul asuv tee, mida ta
2. septembril
3. a ka kasutas. R. A.-l puudus kohustus teatada eratee kasutamise lõpetamisest kassaatorile kirjalikult ette. Kokkuleppe ühepoolne lõpetamine ei ole TsÜS § 93 lg 1 kohaselt tühine vorminõuete järgimata jätmise tõttu. 6.2 Asjaõigusseaduse § 156 lg 1 annab õiguse nõuda juurdepääsu, mitte aga õiguse teostada oma oletatavat juurdepääsuõigust võõra kinnisasja omaniku keelu vastaselt. See säte seab primaarseks pooltevahelise kokkuleppe olemasolu. Kassaator oleks pidanud tee kasutamist takistavate asjaolude ilmnemisel pöörduma vastustaja poole ettepanekuga sõlmida uus kokkulepe tee kasutamiseks, mitte aga omavolitsema.
4. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil toetasid kaebaja A. L. ja tema esindaja kassatsioonkaebust ja leidsid, et kaebus kuulub rahuldamisele. Kannatanu R. A. ja tema esindaja vaidlesid kaebusele vastu ja leidsid, et selle rahuldamiseks puudub alus.
5. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et kassatsioonkaebuse lahendamiseks on vajalik lähtuda asjaolust, kas A. L.-l puudus oma kinnistule jõudmiseks vajalik juurdepääs avalikult kasutavalt teelt. Võru Maakohtu
6. novembri
7. a otsusest nähtub, et: "suvilakruntide erastamise tulemusena ei piirne tema ( st A. L.) kinnistu avaliku teega. Tal on võimalus oma kinnistule pääseda ainult, kas mööda Ausmaa kinnistut või kui tulla teiselt poolt, siis üle tunnistajate Mölderi ja Austra kinnistute piiril asuva jalgraja, mis ei olevat autoga läbitav" (toimik 4-185, lk 70). Ringkonnakohus ei ole sellele küsimusele tähelepanu pööranud, kuid kuna kohus on nõustunud halduskohtuniku lahendiga, siis saab Riigikohus järeldada, et ringkonnakohus nõustus ka selle osundatud seisukohaga. Seega on eelnevalt tuvastatud asjaolu, et A. L.-l puudus pärast suvilakruntide erastamist vajalik (autoga läbitav) juurdepääs oma kinnistule ja vastavalt

§-le 156 lg 1 oli tal õigus nõuda juurdepääsu üle võõra kinnisasja.

1. Asjaõigusseaduse § 156 lg 1 sätestab: "Omanikul, kelle kinnisasjale puudub vajalik juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt või kinnisasja eraldi seisvalt osalt, on õigus nõuda juurdepääsu üle võõra kinnisasja. Juurdepääsu asukoht, kasutamise tähtaeg ja tasu määratakse kokkuleppel. Kui kokkulepet ei saavutata, määrab juurdepääsu ja selle kasutamise tasu kohus. Juurdepääsu määramisel tuleb arvestada koormatava kinnisasja omaniku huve." Seaduse sätte ja mõtte kohaselt peab juurdepääsu oma kinnistule taotlema omanik, kellel see juurdepääs puudub. Haldusõiguserikkumise materjalidest nähtub, et A. L. pole taotlenud kokkulepet R. A.-ga juurdepääsu kasutamiseks üle viimase kinnistu ega pöördunud kohtu poole juurdepääsu määramiseks. Võru Vallavalitsus, andes nõusoleku R. A.-le ostueesõigusega maa erastamiseks, millel asus kruntidevaheline tee, ei seadnud mingeid kitsendusi maa omanikule krundisisese tee kasutamise osas.
2. augustil
3. a esitas R. A. A. L.-le kirjalikult tingimused R. A. kinnistul asuva tee kasutamiseks A. L. kinnistule pääsemiseks.
4. Riigikohtu hinnangul on siin tegemist kirjaliku tehinguga, mis oli suunatud A. L.-le tsiviilkohustuste tekitamisele. Tehing tugineb Asjaõigusseaduse paragrahvidele, mis käsitlevad omandi mõistet, omandi kaitset, avalikult kasutatava tee ja ajutise tee kasutamise korda ning Teeseaduse sätetele, mis käsitlevad avalikult kasutatavat teed ja erateed, tee kasutajale esitatavaid nõudeid, tegevust teel, tee omaniku õigusi. Lähtudes viidatud õigusnormidest, saab järeldada, et R. A.-l enesel puudus ka selgus, kas tema kinnistul asub avalik tee, ajutine tee või eratee. See tehing oli sõlmitud R. A. initsiatiivil ja on põhjendamatult ülekohtune A. L. suhtes, sest nägi ette võimaluse keelata tee kasutamine ilma igasuguse põhjenduseta igal ajal. Tehing pole kooskõlas mitte üksnes seadusega, vaid on vastuolus heade kommete ning tavadega. R. A.-l ei olnud õigus kehtestada selliseid tingimusi. A. L. oli õigustatud keelduma sellisest tehingust ja vaidlustama talle esitatud tingimused ning lähtudes

§ 156lg-st 1 taotlema ise uut kokkulepet kas R.

A.-lt või kohtult. Asjaolu, et R. A. käsitas tema kinnistul asuvat teed erateena, ei vabastanud teda kohustusest taluda tee kasutamist teise kinnisasja omaniku - A. L. poolt, kellel kinnistule vajalik ühendustee puudus. 11. Riigikohus märgib siinjuures, et käsitletavas asjas on kohtud jätnud välja selgitamata, mis asjaoludel A. L. sellise kokkuleppega nõustus, miks ta seda ei vaidlustanud ja peamine, milline oli poolte tegelik tahe ja eesmärk sellise kokkuleppe sõlmimisel. Kohtud on jätnud tähelepanuta ka asjaolu, et erateed võib määrata nii avalikuks kasutamiseks (

§ 155

lg 3) kui ka kasutada ajutise teena juurdepääsuks avalikult kasutatavalt teelt kinnisasjale(

§ 156lg 1).

Kokkuleppe tekstist saab järeldada, et R. A. on võtnud enesele kohustuse lubada tee kasutamist avaliku teena (viide

§ 155

lg-le 1) või kokkuleppe objektina ajutise juurdepääsuna (viide

§ 156lg-le 1).

Seetõttu on ringkonnakohtu järeldus

§ 156

lg 1 mõttes kokkuleppe puudumise kohta põhjendamatult ennatlik ega põhine tuvastatud asjaoludel. Õigusliku hinnangu andmisel kokkuleppele e tehingu tõlgendamisel tuleb lähtuda poolte tegelikust tahtest, kui tehingu sisust ei tulene teisiti (TsÜS § 64 lg 1). Kahtluse korral tõlgendatakse tehingut kohustatud isiku kasuks (TsÜS § 64 lg 3).

1. Kohtukolleegium ei nõustu ringkonnakohtu järeldusega selles, et R. A. võis tehingu lõpetada ilma kirjalikult ette teatamata igal ajal. Tee kasutamise tingimused olid kokku lepitud kirjalikus vormis, millele nii R. A. kui ka A. L. olid alla kirjutanud. Vastavalt TsÜS § 91 lg-le 4 saab tehingut muuta samas vormis, milles tehing on tehtud. Asja materjalidest ei nähtu, et pooled oleksid leppinud kokku mõnes muus vormis (suulises või konkreetsete tegudega - luku vahetamisega, aia ehitamise või takistuste püstitamisega) tehingu lõpetamiseks.
2. Riigikohus on seisukohal, et A. L. oli õigustatud vaidlustama R. A. poolt tee kasutamise ühepoolse seadusevastase lõpetamise. Tõstes eemale värava ning võrkaia R. A. kinnistul
3. septembril
4. a, ta omavolitses, kuid arvestades tema tegevust esilekutsunud konkreetseid asjaolusid, oli tegemist vähese tähtsusega õiguserikkumisega. Vastavalt HÕS §-le 17 Riigikohus vabastab A. L. halduskaristusest ja hoiatab teda toimepandud õiguserikkumise eest. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes HÕS §-st 17, § 324 lg 1 p-st 3, § 327 lg-st 2 ja § 311 lg-st 2, Riigikohtu kriminaalkolleegium m ä ä r a s:
5. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu
6. detsembri
7. a ja Võru Maakohtu
8. novembri
9. a otsused A. L. haldusõiguserikkumise asjas HÕS § 163 järgi karistuse määramise osas.
10. Vabastada A. L. määratud karistusest ja hoiatada teda toimepandud õiguserikkumise eest.
11. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt ja kassatsioonkautsjon 800.-kr tagastada. Määrus jõustub
12. aprillist
13. a ja ei kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Jüri Rätsep Liikmed Lea Kivi, Peeter Vaher