3-3-2-1-01

3-3-2-1-01 OTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus

1. aprillil 2001 A. "apovalovi teistmisavalduse läbivaatamine endise NSVL Riikliku Julgeoleku Komitee töötajaid puudutava lõppakti kohaldatavuse küsimuses Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Jüri Põld ja Harri Salmann vaatas
2. märtsil 2001 kirjalikus menetluses läbi Aleksandr "apovalovi teistmisavalduse Tallinna Halduskohtu
3. märtsi
4. a. otsuse haldusasjas nr. 3-509/2000 uuesti läbivaatamiseks. Vabariigi Valitsuse
5. juuni
6. a. korraldusega nr. 661-k otsustati Aleksandr "apovalovile (Alexandre Chapovalov) mitte anda elamisluba. Loast keeldumist põhjendati sellega, et A. "apovalov töötas ENSV Riikliku Julgeoleku Komitees. Ta esitas elamisloa taotlemisel valeandmeid, varjates oma seost julgeolekuteenistusega. A. "apovalov esitas selle korralduse peale Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada korraldus täielikult seadusevastaseks ja teha Vabariigi Valitsusele ettepanek vaadata asi uuesti läbi ning teha uus otsus. Tallinna Halduskohtu
7. märtsi
8. a. otsusega haldusasjas nr. 3-509/2000 jäeti A. "apovalovi kaebus rahuldamata. A. "apovalov esitas selle otsuse peale apellatsioonkaebuse, mille Tallinna Ringkonnakohus jättis
9. juuli
10. a. otsusega rahuldamata. A. "apovalovi esindaja vandeadvokaat Sven Sillar esitas Riigikohtule teistmisavalduse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsus, halduskohtu otsus ja Vabariigi Valitsuse vaidlustatud korraldus ning teha valitsusele ettekirjutus vaadata A. "apovalovi elamisloa taotlus uuesti läbi ja anda A. "apovalovile viieks aastaks elamisluba. Avaldaja väidab: HKMS § 75 lg. 2 p. 1 järgi on käesolevas asjas teistmise aluseks
11. detsembril
12. a. sõlmitud kokkulepe, millega Eesti riik võttis endale NSV Liidu, mille õigusjärglane on Vene Föderatsioon, ees rahvusvahelise kohustuse mitte piirata endiste ENSV Riikliku Julgeoleku Komitee töötajate õigusi nende eelneva töötamise tõttu riiklikus julgeolekukomitees. See leping tuli avalikkusele ilmsiks alles
13. oktoobril 2000, mil Venemaa Saatkonna Konsulaarosakonna poolt tõestatud koopia kokkuleppest esitati Tallinna Halduskohtule haldusasjas nr. 2-1268/
14. Kokkuleppele viitab ENSV RJK tegevuse lõpetamise lõppakt, mille Eesti esindajana allkirjastas riigiminister R. Vare. Lõppakti punktis 4 sätestatakse, et pooled on valmistanud ette ENSV RJK endiste töötajate ja pensionäride õiguslikku ja sotsiaalset kaitset, pensionikindlustust ja elamispinnaga kindlustamist käsitleva kokkuleppe, mille sätteist pooled juhinduvad kuni vastava reguleerimiseni riikidevahelisel tasandil. Lõppaktiga võttis Eesti endale kohustuse juhinduda juba välja töötatud, kuid Eesti peaministri ja Vabariikidevahelise Julgeolekuteenistuse juhi poolt allkirjastamata kokkuleppest. Kuna tänaseni pole Eesti ja Venemaa reguleerinud julgeolekukomitee endiste töötajate sotsiaalseid ja õiguslikke tagatisi, siis tuleb juhinduda lõppaktist ja kokkuleppest. Nimetatud kokkulepe ja lõppakt on Rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni mõttes kehtivad rahvusvahelised lepingud. Vabariigi Valitsuse esindaja kirjalikus vastuses teistmisavaldusele palutakse jätta avaldus rahuldamata. Vabariigi Valitsuse esindaja väidab: Rahvusvaheliste lepingute sõlmimist puudutavate õiguse üldpõhimõtete järgi saavad riiki ilma volituseta esindada riigipea, valitsusjuht ja välisminister. Kokkuleppe sissejuhatusest tuleneb, et Eesti poolt pidi sellele alla kirjutama valitsuse esimees E. Savisaar. Kokkuleppele on alla kirjutanud riigiminister R. Vare. R. Vare poolt alla kirjutatud kokkulepet saab käsitleda üksnes parafeeritud kokkuleppena. Ühestki lõppaktis nimetatud dokumendist ei tulene R. Vare volitust sõlmida Lõppakt. Eesti välisministeeriumi teadaandes jõus olevate välislepingute kohta pole nimetatud Kokkulepet ega Lõppakti. Riigikohtu halduskolleegiumi seisukoht
15. Teistmisavaldusest tuleneb, et teistmise aluseks peetakse Kokkuleppe ENSV RJK endiste kaastöötajate, pensionäride ning nende perekonnaliikmete õigusalase ja sotsiaalse kaitse, pensioni ja elamispinnaga kindlustamise kohta (edaspidi Kokkulepe) punkti 2 alpunkti 1 koostoimes Lõppakti ENSV Riikliku Julgeoleku Komitee tegevuse lõpetamise kohta (edaspidi Lõppakt) punktiga
16. Teistmisavaldusele on lisatud Kokkuleppe venekeelse teksti ärakiri, mille on tõestanud Venemaa saatkonna konsulaarosakond, selle tõestatud eestikeelne tõlge ja Lõppakti tõestatud ärakiri. Vaidlust nende tekstide ehtsuse üle ei ole. Kokkuleppe punkti 2 alapunkt 1: "
17. Eesti Vabariigi Valitsus kohustub:
18. Tagama endistele RJK kaastöötajatele ja pensionäridele ning samuti nende perekonnaliikmetele sotsiaalsed, poliitilised ja isiklikud õigused kooskõlas üldtunnustatud rahvusvaheliste normide, Eesti Vabariigi seaduste ning kahepoolsete kokkulepetega, mitte lubama endiste RJK kaastöötajate õiguste ja vabaduste piiramist, kriminaalkorras ning muul viisil vastutusele võtmist nende eelneva teenistuse või töötamise tõttu riikliku julgeoleku organeis, kui nende tegevus oli kooskõlas kehtinud seadusandlusega." Lõppakti punkt 4: "
19. Osaluspooled valmistasid ette ENSV Riikliku Julgeoleku Komitee endiste töötajate ja pensionäride õiguslikku ja sotsiaalset kaitset, pensionikindlustust ja elamispinnaga varustamist käsitleva kokkuleppe, mille sätteist pooled juhinduvad kuni vastava reguleerimiseni riikidevahelisel tasandil." Ilmselgelt peetakse siin silmas Kokkulepet, mis allkirjastati
20. detsembril
22. Halduskohtumenetluse seadustiku § 75 lg. 2 p. 1 järgi on teistmise aluseks olulised asjaolud, mis kohtulahendi tegemise ajaks olid olemas, kuid ei olnud ega võinud olla avaldajale teada. Kokkulepet ja Lõppakti pole Riigi Teatajas avaldatud. Kui avaldamata üldakt oli vaidluse lahendamisel otsustava tähendusega, siis tuleb sellise avaldamata akti ilmsikstulek lugeda teistmise aluseks. Vastasel korral poleks reaalselt tagatud Põhiseaduse §-s 15 lg. 1 sätestatud kaebeõigus. Isik peab saama kohtule esitada oma väiteid, tuginedes asjassepuutuvale üldaktile, millest ta polnud teadlik seetõttu, et akt polnud avaldatud ja tema olemasolu vaidluse ajal ei olnud teada. Käesolevas asjas pole vaidlust selle üle, et A. "apovalovile ja kohtutele polnud vaidluse lahendamisel teada Kokkuleppe ja Lõppakti olemasolu ja sisu.
23. Kokkuleppe puhul tekib kõigepealt küsimus, kas pooled saavutasid siduva välislepingu. Kolleegiumile esitatud Kokkuleppe tõlkes on märgitud: "Eesti Vabariigi Valitsuse esimees E. Savisaar ja Vabariikidevahelise Julgeolekuteenistuse juht V. Bakatin on Eesti Vabariigi Ülemnõukogu
24. augusti
25. a. määruse "Eesti riiklikust iseseisvusest" ja NSVL Riiginõukogu
26. septembri
27. a. määruse "Eesti Vabariigi iseseisvuse tunnustamisest", alusel, juhindudes püüdest säilitada ning arendada oma riikide vahelisi sõbralikke suhteid, üldtunnustatud rahvusvahelise õiguse põhimõtete ja normide, teine-teise suveräniteedi austamise ja siseasjadesse mittevahelesegamise printsiipide alusel ning kinnitades oma kindlat veendumust austada inimese põhiõigusi ja -vabadusi, sõlminud käesoleva Kokkuleppe Eesti Vabariigi territooriumil elavate julgeolekuorganite kaastöötajate, pensionäride ning samuti nende perekonnaliikmete õigusliku ja sotsiaalse kaitse, pensioni ja elamispinnaga kindlustamise kohta seoses ENSV RJK tegevuse lõpetamisega." Selle dokumendi lõpus on märgitud "Vabariikidevahelise Julgeolekuteenistuse juht V. Bakatin /Allkiri/" ja "Eesti Vabariigi Valitsuse esimees E. Savisaar /Allkiri/." Dokumendi notariaalsele tõlkele on lisatud venekeelne lepingu koopia. Sellel olevad allkirjad ei kuulu E. Savisaarele ja V. Bakatinile. Selle üle vaidlust ei ole. Vaidlust pole ka selle üle, et dokumendile on Eesti poolt alla kirjutanud toonane riigiminister R. Vare ja Venemaa poolt V. Sironin, ega selle üle, et see kokkulepe pole jõustunud. Kokkulepet pole nimetatud Eesti välisministeeriumi poolt koostatud ja Riigi Teatajas avaldatud jõus olevate lepingute nimekirjas. Eeltoodu põhjal võib järeldada, et pooled ei jõudnud siduvale kokkuleppele. Nad vaid parafeerisid Kokkuleppe väljatöötatud teksti. Sellele viitab ka Lõppakt, mille punktis 4 peeti silmas R. Vare ja V. Sironini allkirjastatud Kokkulepet ja oldi seisukohal, et see pole veel jõustunud. Vastasel korral oleks arusaamatu, miks Lõppakti punktis 4 märgitakse, et pooled on ette valmistanud kokkuleppe, mille sätetest nad juhinduvad kuni vastava küsimuse reguleerimiseni riikidevahelisel tasandil.
28. Teiseks tuleb püüda leida vastus küsimusele, kas Lõppakt on õiguslikult siduv. A. "apovalovi esindaja väidab, et Kokkuleppes märgitud tagatisi tuleb rakendada jõus oleva Lõppakti punkti 4 tõttu. Vabariigi Valitsuse esindaja väidab, et rahvusvahelise õiguse järgi saab riiki ilma volitusteta esindada riigipea, valitsusjuht ja välisminister. "Kuivõrd puuduvad igasugused viited R. Vare volituste olemasolu kohta, ei ole alust eeldada nende olemasolu." Veel väidab valitsuse esindaja, et Lõppakti pole ka jõus olevate välislepingute hulgas. A. "apovalovi esindaja väidab, et Lõppakt on siduv välisleping. Rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni artikli 2 punkti 2 alapunkti "a" järgi loetakse oma riiki funktsioonide tõttu ja volituste esitamise vajaduseta kõigi lepingu sõlmimist puudutavate toimingute teostamisel esindavaks riigipead, valitsusjuhid ja välisministrid. Sama artikli punkti 1 järgi loetakse isik riiki esindavaks kas lepingu teksti vastuvõtmiseks või selle autentsuse kindlakstegemiseks või riigile lepingu kohustuslikkuse kohta nõusoleku avaldamiseks, kui ta esitab vastavad volitused (alapunkt "a") või vastavate riikide praktikast või muudest asjaoludest ilmneb, et nad kavatsesid käsitada sellist isikut neil eesmärkidel riiki esindava isikuna ja mitte nõuda volituste esitamist (alapunkt "b"). Konventsioon jõustus Eesti jaoks
29. novembril
30. Seega enne Lõppakti allakirjutamist detsembris
31. Lõppaktis on märge, et riigiminister R. Vare tugineb Vabariigi Valitsuse
32. septembri
33. a. korraldusele nr. 296-k. Samuti märgitakse Lõppaktis, et pooled tuginevad Eesti Vabariigi, NSVL Riikliku Julgeoleku Komitee ja ENSV Riikliku Julgeoleku Komitee vastastikuste kohustuste protokollile
34. septembrist 1991 ning ENSV Riikliku Julgeoleku Komitee tegevuse lõpetamisega seotud praktiliste abinõude protokollile
35. oktoobrist
36. Asjas selguse saamiseks palus Riigikohtu halduskolleegium Vabariigi Valitsuse esindajat esitada kolleegiumile ärakirjad kõigist valitsuse poolt
37. ja
38. septembril 1991 antud korraldustest. Kolleegiumile esitati
39. septembri
40. a. korraldus nr. 297-k,
41. septembri
42. a korraldus nr. 298-k,
43. septembri
44. a. korraldus nr. 299-k ja
45. septembri
46. a. korraldus nr. 300-k. Korraldus nr. 297-k puudutab valitsuse reservfondist raha eraldamist. Korraldus nr. 298-k puudutab Eesti Vabariigi Valitsuse ja NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee vahelise protokolli täitmist. Selle korraldusega moodustati julgeolekukomitee likvideerimisega seotud küsimuste lahendamiseks Eesti valitsuskomisjon ning jagati ülesandeid valitsuskomisjonile, riigikantseleile, siseministeeriumile ja riigiettevõttele "Eesti Telekommunikatsioonid". Volitusi Venemaaga sõlmitavale leppele allakirjutamiseks selles korralduses ei olnud. Korraldus nr. 299-k puudutab läbirääkimisi piirikaitse ja tolli allutamiseks Eesti võimkonnale. Korraldusega nr. 300-k nimetati ametisse Arno Univer. Seega on need korraldused asjassepuutumatud. Veel esitas valitsuse esindaja kolleegiumile kaks koopiat. Üks on Vabariigi Valitsuse korralduste originaalide toimiku tiitelleht. Korraldust nr. 296-k kolleegiumile ei esitatud. Esitatud on koopia valitsuse korralduste originaalide toimikust. Selleks on leht märkega "296k orig. 189 R. Vare käes." Valitsuse esindaja teatas kolleegiumile kirjalikult: "Ühtlasi teatame, et Vabariigi Valitsuse
47. septembri
48. a korralduse nr. 296-k kohta on Riigikantseleis korralduste registreerimise raamatusse sisuks märgitud "Eesti Politseiameti Eriteenistuse kohta". Korralduse teksti Riigikantseleis ei leidu, kuid Riigikantselei edastas Kodakondsus- ja Migratsiooniametile koopiad vastavas toimikus leiduvast informatsioonist. Edastame nimetatud informatsiooni ka Teile (2 lehel)." Seega kinnitab valitsus kolleegiumile, et ka korraldus nr. 296-k on asjassepuutumatu. Kolleegiumi käsutuses pole dokumente, mis kinnitaksid vastupidist. Riigi Teatajas on avaldatud Välisministeeriumi ametlik, välisministri poolt allkirjastatud teadaanne "Eesti Vabariigi poolt alates
49. aastast sõlmitud, seisuga
50. mai
51. a. jõus olevad välislepingud" (RT II, 1994, 18, lk. 631). Teadaande järgi on NSVL julgeolekuorganeid puudutavatest lepetest jõus Protokoll Eesti Vabariigi Valitsuse, NSVL RJK ja Eesti RJK vahelistest vastastikustest kohustustest (jõustunud
52. september 1991), Ajutine kokkulepe Eesti Vabariigi Valitsuse ja NSVL RJK vahel piiriküsimuste reguleerimise ja NSVL RJK piirivalvevägede struktuuride Eesti Vabariigi territooriumil funktsioneerimise meetmetest (jõustunud
53. september 1991) ja Eesti Vabariigi ja NSVL RJK ning ENSV vaheline Protokoll Eesti NSV RJK lõpetamisega seotud praktilistest meetmetest (jõustunud
54. oktoober 1991). Lõppakti pole nimetatud selles ega üheski teises Välisministeeriumi koostatud teadaandes. Seega on Välisministeerium seisukohal, et Lõppakt pole jõus olev välisleping. Riigikohtu halduskolleegiumi kasutada on venekeelsed koopiad
55. septembri
56. a. protokollist ja
57. oktoobri
58. a. protokollist, millele viidatakse Lõppaktis. Välisministeeriumi teadaande järgi on need protokollid jõus. Kuid nende protokollidega ei volitata R. Varet alla kirjutama Lõppaktile, ehkki Lõppaktis märgitakse, et tuginetakse nendele protokollidele. Kuivõrd välisministeeriumi teadaandes jõusolevate välislepingute kohta pole Lõppakti nimetatud, siis tuleb järeldada, et Eesti riik on seisukohal, et R. Vare ei esindanud Eesti riiki Rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni artikli 7 punkti 1 alapunkti "b" järgi. Seega ei saa Riigikohtu halduskolleegiumi kasutuses olevatest andmetest järeldada, et Lõppakt on Eestile siduv välisleping. Teistmisavaldus jääb rahuldamata. Juhindudes HKMS §-dest 72 lg. 1 p. 1 ja 90 lg. 2, Riigikohtu halduskolleegium otsustab: Jätta Aleksandr "apovalovi (Alexandre Chapovalov) teistmisavaldus rahuldamata ning Tallinna Ringkonnakohtu
59. juuli
60. a. otsus haldusasjas nr. II-3/208/00 ja Tallinna Halduskohtu
61. märtsi
62. a. otsus haldusasjas nr. 3-509/2000 muutmata. Arvata kautsjon riigituludesse. Otsus jõustub
63. aprillil 2001 teatavaks tegemisest. Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann