3-1-1-44-01

KOHTUMÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Tartus

1. aprillil 2001 3-1-1-44-01 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Ott Järvesaar ja Eerik Kergandberg vaatas
2. märtsil
3. a toimunud avalikul kohtuistungil läbi T. S. kaitsja vandeadvokaat Vahur Krinali erikaebuse Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
4. veebruari
5. a määruse peale, millega tühistati Viljandi Maakohtu
6. novembri
7. a otsus T. S. õigeksmõistmises süüdistuses KrK § 1411 lg 1, § 161 ja § 14811 järgi ning saadeti kriminaalasi samale kohtule uueks arutamiseks kohtu alla andmise staadiumist. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa T. S. kaitsja vandeadvokaat Vahur Krinal ja riigiprokurör Marge Püss. Asjaolud ja menetluse käik
8. Viljandi Maakohtu
9. novembri
10. a otsusega mõisteti T. S. õigeks süüdistuses KrK § 1411 lg 1, § 14811 ja § 161 järgi.
11. Ülalnimetatud õigeksmõistva kohtuotsuse peale esitas apellatsioonprotesti Viljandi prokuratuuri prokurör Milja Janson, kes taotles T. S. süüdi tunnistamist kõigis süüdistustes, milles ta oli õigeks mõistetud, tema karistamist kuritegude kogumi eest vabadusekaotusega üheks aastaks ja kuueks kuuks ning tema tingimuslikku vabastamist karistuse kandmisest.
12. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
13. veebruari
14. a kohtumäärusega tühistati Viljandi Maakohtu
15. novembri
16. a otsus täies ulatuses ja kriminaalasi saadeti uueks arutamiseks samale kohtule alates kohtu alla andmise staadiumist. Ringkonnakohtu kõnealuse määruse motiveerivas osas märgitakse kõigepealt, et kohtuotsus tuleb tühistada kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise tõttu. Edasiselt on kohtumääruse motiveerivas osas viidatud KrMK § 274 p 3 ja § 219 lg 2 rikkumistele, kuid vahetult enne resolutiivosa on ringkonnakohus taas pidanud vajalikuks märkida, et kirjeldatud rikkumised on olulised kriminaalseaduse rikkumised AKKS § 39 mõttes ja need toovad kaasa otsuse tühistamise. Menetlus Riigikohtus
17. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
18. veebruari
19. a kohtumääruse peale on esitanud Riigikohtule erikaebuse T. S. kaitsja vandeadvokaat Vahur Krinal. Erikaebuse esitaja leiab, et vaidlustatud kohtumäärus on ebaõige järgmistel põhjustel: 4.1 Kõigepealt rõhutab erikaebuse esitaja seda, et ringkonnakohtu istungil ei ole apellandil õigust väljuda apellatsiooni piiridest. Käesoleva kriminaalasja arutamisel ringkonnakohtus aga väljus prokurör apellatsiooni piiridest sellega, et ta ei toetanud mitte apellatsioonprotestis sisalduvat taotlust, vaid taotles kriminaalasja tagastamist esimese astme kohtule uueks arutamiseks. Kuna ringkonnakohus on oma lahendi rajanud prokuröri ebaseaduslikule (apellatsiooni piiridest väljuvale taotlusele), siis sellega on kohus erikaebuse esitaja arvates asetanud riigiprokuröri protsessuaalselt paremasse positsiooni. 4.2 Erinevalt ringkonnakohtust leiab erikaebuse esitaja, et maakohus on järginud kriminaalmenetluse koodeksi §-des 263, 273, 274 ja 276 sätestatud nõudeid ja on õigeksmõistmist piisavalt motiveerinud. 4.3 Kolmandaks leitakse erikaebuses, et ringkonnakohus ei oleks tohtinud kriminaalasja apellatsiooni korras arutamise tulemit vormistada kohtumäärusena vaid oleks pidanud tegema kohtuotsuse.
20. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil esitatud seletuses toetas kaitsja erikaebuses sisalduvat taotlust. Prokurör taotles erikaebuse rahuldamata jätmist, kuid leidis, et tuginedes AKKS § 63 p-le 5 tuleks ringkonnakohtu vaidlustatud määrust täpsustada ja märkida, et kriminaalasja esimese astme kohtule uueks arutamiseks saatmise aluseks ei ole mitte kriminaalseaduse ebaõige kohaldamine vaid kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine.
21. Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud menetlusosaliste seletused, leiab, et erikaebus tuleb jätta rahuldamata. 6.1 Kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-1-88-98 (RT III, 1998, 27, 261) märgituga tähistavad apellatsioonimenetluse piirid kriminaalmenetluse eseme seda osa, mida vastavalt apellatsioonkaebuses või -protestis sisalduvale taotlusele tuleb apellatsioonimenetluses uuesti kohtulikult uurida. Kriminaalmenetluse eseme mõistega tähistatakse aga kuriteotunnustega tegu või tegusid, mille kohta kogutakse kriminaalmenetluses teavet selgitamaks selle teo suhtes kriminaalseaduse rakendamise võimalikkust. Riigikohtu eelnimetatud lahendis rõhutatakse, et kriminaalmenetluse ese ei hõlma kriminaalasja menetlemisel kasutatavaid tõendeid - vahendeid, mille abil kriminaalmenetluse eset uuritakse. Viimatiöeldust tuleneb, et juhul, mil apellant on vaidlustanud esimese astme kohtu otsuse vaid ühe kuriteo osas ja on taotlenud seejuures vaid ühe tõendi ümberhindamist ringkonnakohtu poolt, võib apellandi taotlust rahuldav ringkonnakohus kohtuotsuses tugineda ka neile esimese astme kohtus ja ringkonnakohtus uuritud tõenditele, mille ümberhindamist apellant ei ole taotlenud ilma, et seejuures oleks põhjust rääkida apellatsioonimenetluse piiridest väljumisest. 6.2 Riigikohtu hilisemas praktikas on siiski mõnevõrra laiendatud arusaama, et apellatsioonimenetluse piirid puudutavad üksnes kriminaalmenetluse eset. Nii on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-1-7-00 (RT III, 00, 5, 48) märgitud, et kui kannatanu apellatsioonkaebuses on taotletud kriminaalasja tagastamist uueks arutamiseks esimese astme kohtule, siis - tulenevalt AKKS § 20 lgs 1 sätestatust ja kooskõlas selle sätte rakenduspraktikaga - oleks õigeksmõistetu süüditunnistamine ringkonnakohtu poolt olnud välistatud. Siinjuures tuleb silmas pidada ka asjaolu, et eelkirjeldatud olukorras oleks ringkonnakohtu poolne õigeksmõistetu süüditunnistamine tähendanud ka AKKS § 32 lg-s 3 sätestatu rikkumist ja kohtualuse olukorra raskendamist ilma et kannatanu, erasüüdistaja või prokuröri apellatsioonis oleks raskendamist taotletud. 6.3 Riigikohtu viimatikäsitletud lahendi pinnalt ei saa siiski teha järeldust selle kohta, et ringkonnakohtu poolt apellatsioonis sisalduva taotlusega võrreldes mistahes teistsuguse lahendi tegemine kujutaks endast AKKS § 20 lg-s 1 sätestatu rikkumist. Silmas tuleb pidada seda, et nimetatud sätte kohaselt ei ole AKKS-s sätestatud erandjuhtudel välistatud apellatsioonimenetluse piiridest väljumise võimalused. Esiteks on vastavalt AKKS § 32 lg-s 1 sätestatule sellise apellatsioonimenetluse piiridest väljumist lubava (sisuliselt seda kohustava) erandjuhuga tegemist siis, kui ringkonnakohus sedastab ise sellise kohtualuse olukorda raskendava kriminaalseaduse kohaldamise, millele apellatsioonis ei olnud osundatud. Teiseks on vastavalt AKKS § 33 lg-s 1 sätestatule ringkonnakohus kohustatud apellatsioonimenetluse piiridest väljuma (ja saatma kriminaalasja esimese astme kohtule uueks arutamiseks) siis, kui ta tuvastab AKKS § 39 lg-s 3 loetletud kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise. Kolmandaks on vastavalt AKKS § 33 lg-s 2 sätestatule ringkonnakohus kohustatud apellatsioonimenetluse piiridest väljuma (ja saatma kriminaalasja esimese astme kohtule uueks arutamiseks) siis, kui ta leiab, et mingi AKKS § 39 lg-s 3 nimetamata kriminaalmenetluse seaduse rikkumine on sedavõrd oluline, et see on takistanud või oleks võinud takistada kriminaalasja igakülgset, täielikku ja objektiivset uurimist ning seadusliku ja põhjendatud kohtuotsuse tegemist ning motiveerib kohtumääruses, miks see rikkumine ei ole apellatsioonimenetluses kõrvaldatav. 6.4 Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt oli käesoleva kriminaalasja menetlemisel ringkonnakohtus tegemist olukorraga, mil ringkonnakohus oli vastavalt AKKS § 33 lg-tele 1 ja 2 kohustatud väljuma apellatsioonimenetluse piiridest ja saatma kriminaalasja uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Nimelt on ringkonnakohtu kõnealuse otsuse kirjeldav-motiveerivas osas kõigepealt sedastatud motiivide puudumist esimese astme kohtu otsuses - seega AKKS § 39 lg 3 p-s 7 sätestatud kriminaalmenetluse seaduse olulist rikkumist. Põhjendatult on ringkonnakohtu otsuse kirjeldav-motiveerivas osas kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks AKKS § 33 lg 2 mõttes loetud ka KrMK § 219 lg-s 2 sätestatu rikkumine. Tulenevalt eelöeldust ei saa nõustuda erikaebuse esitaja väitega, et ringkonnakohtu poolne apellatsioonimenetluse piiridest väljumine oleks antud juhul olnud ebaseaduslik. 6.5 Kui lähtuda üksnes AKKS § 20 lg 2 grammatilisest tõlgendusest, siis tuleks nõustuda erikaebuse esitaja väitega ja sedastada, et prokurör toimis ringkonnakohtu istungil ebaseaduslikult, kui ta ei toetanud mitte apellatsioonprotestis sisalduvat, vaid taotles kriminaalasja tagastamist esimese astme kohtule uueks arutamiseks. Kuid prokuröri tegevust ei saa lugeda ebaseaduslikuks, kui tõlgendada AKKS § 20 lg-s 2 sätestatut süstemaatiliselt koos AKKS § 32 lg-s 1 ja § 33 lg-tes 1 ja 2 sätestatuga. Oleks ebaloogiline taunida menetlusosalist kohtu tähelepanu juhtimise eest sellisele õiguslikule asjaolule, mida kohus ei tohiks tähelepanuta jätta ja mis peaks vältimatult kaasa tooma kohtu väljumise apellatsioonimenetluse piiridest. 6.6 Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub prokuröri poolt Riigikohtu istungil esitatud arvamusega, et eksimused Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
22. veebruari
23. a kohtumääruse kirjeldav-motiveerivas osas on parandatavad AKKS § 63 ps 5 sätestatud korras. 6.7 Erikaebuse esitaja väide, et ringkonnakohus ei oleks tohtinud kriminaalasja apellatsiooni korras arutamise tulemit vormistada kohtumäärusena vaid oleks pidanud tegema kohtuotsuse, ei ole kooskõlas
24. mail
25. a AKKS §-s 30 tehtud muudatustega. Vastavalt AKKS § 30 lg 2 p 2 kehtivale redaktsioonile saadetakse kriminaalasi ringkonnakohtu poolt esimese astme kohtule uueks arutamiseks määruse ja mitte kohtuotsusega. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-dest 1 ja 5, § 65 lg-st 3 ja §-st 77, Riigikohtu kriminaalkolleegium määras:
26. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
27. veebruari
28. a kohtumäärus jätta sisuliselt muutmata ja erikaebus jätta rahuldamata.
29. Asendada Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
30. veebruari
31. a kohtumääruse viiendal leheküljel (kr toimiku leht 132) esimeses lõigus sõnad "kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise tõttu" sõnadega "kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise tõttu" ja sama lehekülje viiendas lõigus sõnad "kriminaalseaduse rikkumised" sõnadega "kriminaalmenetluse seaduse rikkumised". Kohtumäärus jõustub
32. aprillil
33. a , on lõplik ega ole edasi kaevatav. Eesistuja Jüri Ilvest Liikmed Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg