← Eesti

3-3-1-22-01

3-3-1-22-01 OTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus

  1. mail 2001 Evald Loode kassatsioonkaebuse läbivaatamine omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamise asjas Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Hele-Kai Remmel ja Harri Salmann vaatas
  2. aprillil 2001 kirjalikus menetluses läbi Evald Loode kassatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
  3. detsembri
  4. a. otsuse peale haldusasjas nr. II-3/426/
  5. Evald Loode esitas
  6. detsembril 1991 Tallinna Linnavarade Ametile avalduse, milles palus tunnistada end omandireformi õigustatud subjektiks tema vanaonule Jakob Abenile kuulunud õigusvastaselt võõrandatud elamu ja krundi suhtes (kinnistu nr. 634) asukohaga Tallinn Saturni (endine Päikese) t.
  7. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
  8. veebruari
  9. a. otsusega nr. 11363 jäeti E. Loode kaebus rahuldamata. Linnakomisjon leidis, et taotletava vara omanik J. Aben suri
  10. veebruaril 1940, vara "võõrandati õigusvastaselt peale tema surma - maa natsionaliseeriti
  11. juulil
  12. a. Riigivolikogu deklaratsiooniga, ehitised on natsionaliseeritud, kinnitatud ENSV Rahvakomissaride Nõukogu poolt
  13. novembril
  14. a. ja avaldatud ENSV Teatajas,
  15. novembril
  16. a., nr. 57, art. 675, jrk nr.
  17. Sel põhjusel ei saa Jakob Aben olla vara omanik selle õigusvastase võõrandamise hetkel".
  18. oktoobril 1939 tehtud testamendiga pärandas J. Aben oma kinnisvara Tallinna Evangeeliumi Vennaste Ühingule (peapärijale). Testamendi järgi oli peapärija kohustatud maksma taotleja emale Ella Loodele igakuuliselt 50 krooni kuni viimase surmani. Testament määras Tallinna Evangeeliumi Vennaste Ühingu loobumise korral asepärijaks Linda-Hermine-Johanna Rosenvalti. Kinnisvara vastuvõtmine pärandvarana Ella Loode poolt oli võimalik vaid juhtumil, kui pärija ja asepärija loobusid pärandist. Eesti Riigiarhiivi
  19. aprilli 1995 teatise kohaselt ei leidu arhiivis andmeid J. Abeni testamendi jõustumise ja pärijate kinnitamise kohta. Tallinna Omandireformiamet tegi
  20. märtsil 1998 E. Loodele ettepaneku ühe kuu jooksul kirja saamisest esitada dokumedid, mis tõendavad J. Abeni pärandvara vastuvõtmist pärijate poolt, dokumentide puudumisel aga pöörduda pärandvara vastuvõmise fakti tuvastamiseks kohtusse. Pärast seda ettepanekut esitas taotleja komisjonile Ella Loode avalduse
  21. jaanuarist 1941 Tallinna
  22. jaoskonnakohtule, kus viimane palus ennast nimetada pärijaks enda pärandosale J. Abeni
  23. oktoobri
  24. a. testamendi järgi, s.o igakuuliselt saadava 50 krooni osas, samuti Tallinna I Riikliku Notariaalkontori
  25. märtsi
  26. a. määruse, milles on märgitud, et mitte ükski testamendis märgitud isikutest, s.h. ka E. Loode ei kuulunud Vene NFSV Tsiiviilkoodeksi §-des 429 ja 418 sätestatud pärijate hulka, kes võisid pärandvara vastu võtta. Pärandvara vastuvõtmise fakti tuvastamiseks ei ole Evald Loode kohtu poole pöördunud. Komisjonile esitatud tõendid ei tõenda J. Abeni pärandvara vastuvõtmist pärijate poolt. Komisjon märgib otsuses, "et kuna esitatud dokumendid on ebapiisavad vara endise omaniku kindlaks tegemiseks ja täiendavate tõendite saamine ei ole võimalik, siis ei ole võimalik kindlaks teha Saturni tänav 5 asuvate ehitiste ja maa omanikku õigusvastase võõrandamise hetkel."
  27. märtsil 2000 esitas E. Loode Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
  28. veebruari
  29. a. otsuse nr. 11363 õigusvastaseks.
  30. aprillil 2000 täiendas ta kaebuses esitatud taotlust ja palus kaevatud akt HKMS § 6 lg. 2 p. 1 alusel tühistada. Kaebaja leidis, et vaidlustatud otsus on vastuolus Endiste omanike õdedele ja vendadele või nende alanejatele sugulastele endise omaniku maal asuvate endise omaniku hoonete ja rajatiste tagastamise seaduse §-ga 1, samuti ORAS §-ga 7 lg. 4 ja §-ga 8 lg. 2 ja lg. 3 p. 2 ning MRS §-ga 5 lg.
  31. Tallinna Halduskohtu
  32. septembri
  33. a. otsusega haldusasjas nr. 3-875/2000 jäeti kaebus rahuldamata. Halduskohtunik leidis, et J. Aben suri
  34. märtsil 1940, s.o enne vara õigusvastast võõrandamist. Seega ei saanud ta olla vara omanik selle õigusvastase võõrandamise ajal. Kuna E. Loode väitis, et tema ema võttis
  35. jaanuari
  36. a. pärandi vastuvõtmise avaldusega vastu kogu pärandvara, s.h ka Saturni 5 asuva kinnisvara, tegi vastustaja
  37. märtsil 1998 kirjaliku ettepaneku E. Loodele esitada ühe kuu jooksul dokumendid, mis tõendavad J. Abeni pärandvara vastuvõtmist tema pärijate poolt. Dokumentide puudumisel aga pöörduda pärandvara vastuvõtmise fakti tuvastamiseks kohtusse. Halduskohtunik asus seisukohale, et ÕVVTK Tallinna linnakomisjon on kaevatava otsuse tegemisel õigesti lähtunud ORAS §-st 16 lg. 6 ja Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra punktist
  38. Komisjon on hinnanud kõiki E. Loode avalduse menetlemise käigus kogutud tõendeid kogumis ning asunud selle tulemusena seisukohale, et kuna esitatud dokumendid on ebapiisavad ja täiendavate tõendite saamine ei ole võimalik, siis ei ole võimalik kindlaks teha Saturni 5 asuvate ehitiste ja maa omanikku õigusvastase võõrandamise hetkel. E. Loode esitas selle halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale halduskohtule. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
  39. detsembri
  40. a. otsusega jäeti E. Loode apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu
  41. septembri
  42. a. otsus muutmata. Ringkonnakohus leidis, et ÕVVTK Tallinna linnakomisjon on vaidlustatud otsuses õigesti tuvastanud, et J. Aben, kellele kuulunud vara oleks E. Loodel õigus nõuda vastavalt Maareformi seaduse §-le 5 lg. 1 p. 2 ja Endiste omanike õdedele ja vendadele või nende alanejatele sugulastele endise omaniku maal asuvate endise omaniku hoonete ja rajatiste tagastamise seadusele, oli vara võõrandamise ajaks surnud ning seega ei olnud enam selle vara omanik. Vastupidist ei tõenda ka E. Loode poolt viidatud majade natsionaliseerimise nimestikus Päikese 5 asuva natsionaliseerimisele kuuluva maja omanikuna J. Abeni näitamine, sest nagu eelpool märgitud, oli J. Aben selleks ajaks surnud ning tema omandiõigus oli lõppenud. Eeltoodust tulenevalt ei kuulu E. Loode taotlus rahuldamisele. Vabariigi Valitsuse
  43. augusti
  44. a. määrusega nr. 161 kinnitatud Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra punkti 21 kohaselt tuleb tõendada, et omandireformi objektiks olev vara kuulus õigusvastase võõrandamise hetkel omandiõiguse alusel avalduses märgitud omanikule. Nimetatud asjaolu tõendatakse arhiividokumentide, teiste organisatsioonide poolt väljastatud või muude dokumentidega. Antud juhtumil esitatud dokumentidest taotletava vara kuuluvust ei nähtu. Kui tõendamist vajavat asjaolu ei ole võimalik tõendada kirjalike tõenditega, on taotlejal õigus pöörduda kohtu poole. Peale
  45. aasta
  46. septembrit võis vastavate asjaolude tõendamiseks kohtu poole pöörduda hagimenetluse korras. Arvestades seda, et E. Loode ei soovinud kohtu poole pöörduda, polnud kohalikul komisjonil võimalik rohkem tõendeid vara kuuluvuse kohta koguda, on taotlus jäetud õigesti rahuldamata. E. Loode kassatsioonkaebuses Tallinna Ringkonnakohtu selle otsuse peale palutakse otsus tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks teisele ringkonnakohtule. Kassaator leiab, et millegagi ei ole ümber lükatud väide selle kohta, et seoses
  47. jaanuaril 1941 kehtima hakanud Vene NFSV tsiviilkoodeksi (TsK § 429) kohaselt oli pärijaks tema ema Ella Loode, kes vastab omandireformi õigustatud subjekti staatusele. Kassaator väidab, et ringkonnakohus rikkus ka kohtumenetluse norme. HKMS § 5 lg. 1 kohaselt juhindub halduskohus selle seadustikuga reguleerimata küsimustes tsiviilkohtumenetluse sätetest. TsMS § 17 lg. 1 sätestab, et kohtunik ei või osa võtta asja läbivaatamisest, kui esinevad muud asjaolud, mis tekitavad kahtlust tema erapooletuses. Antud asjas on kolmel korral halduskolleegiumi koosseisus osalenud kohtunikuna R. Virkus. Kuna ringkonnakohtu, mille koosseisus oli R. Virkus,
  48. novembri
  49. a. otsus tühistati, siis on tõsine kahtlus, kas hilisemate kohtuotsuste tegemisel on tal võimalik hääletada erapooletult kohtuotsuse kasuks, mis on sisult risti vastupidine eelmisele otsusele. Kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leiab Tallinna Linnavalitsus, et kohtute seisukohad on õiged. Antud haldusasjas läbivaatamisel ei ole kohtud rikkunud materiaalõiguse ja kohtumenetluse norme. Kohtuniku taandamiseks puudus igasugune alus. Sellesisulist taotlust ei ole E. Loode ka kohtule esitanud. Riigikohtu halduskolleegiumi seisukoht
  50. E. Loode taotlus rajaneb MRS §-le 5 lg. 1 p. 2 ja Endiste omanike õdedele ja vendadele või nende alanejatele sugulastele endise omaniku maal endise omaniku hoonete ja rajatiste tagastamise seadusele. Kui endine omanik on surnud ja ORAS §-s 8 märgitud isikuid ei ole, on MRS § 5 lg. 1 p. 2 alusel maa tagastamist, asendamist või kompenseerimist õigus nõuda endise omaniku õdedel ja vendadel võrdsetes osades ning nende alanejatel sugulastel, kui nende vanem on surnud (sõltumata surma ajast) võrdsetes osades, kusjuures neil on õigus nõuda selle maa tagastamist, asendamist või kompenseerimist, millele oleks olnud õigus nende vanemal.
  51. Õigusvastaselt võõrandatud maa endiseks (õigusjärgseks) omanikuks on üldjuhul isik, kellele kuulus maa
  52. juulil 1940, s.o maa natsionaliseerimise ajal. Maa tagastamist või kompenseerimist saavad nõuda MRS §-s 5 sätestatud isikud.
  53. ÕVVTK kohalik komisjon peab välja selgitama õigusvastaselt võõrandatud maa võõrandamisaegse omaniku eeskätt kinnistusraamatute ja notariaalselt tõendatud lepingute järgi. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra punkt 21 sätestab, et vara tagastamiseks või kompenseerimiseks tuleb tõendada, et omandireformi objektiks olev vara kuulus õigusvastase võõrandamise hetkel omandiõiguse alusel avalduses märgitud omanikule. Nimetatud asjaolu tõendatakse arhiividokumentide, teiste organisatsioonide poolt väljastatud või muude dokumentidega. Maa kuuluvuse tõendamiseks kasutatakse
  54. aastal ja järgmistel aastatel Eesti Vabariigi Katastriameti poolt koostatud "Maksualuste maaüksuste nimekirju" ning kinnistusametite dokumentatsiooni, milles sisalduvad andmed on eelnevalt võrreldud Riikliku Maa-ameti ja Riikliku Arhiiviameti poolt. Andmete taotleja avalduses märgitud andmetega lahknemise korral hinnatakse tõendeid kogumis kõigi teiste kogutud materjalidega. Nimetatud korra punkti 23 kohaselt võib avalduse läbivaatamise käigus avalduse vastuvõtja pöörduda kirjalikult taotleja poole saamaks temalt täiendavaid andmeid või tõendeid. Sama korra punkt 24 sätestab, et kui taotlejal puuduvad täiendavad andmed või dokumendid, on avalduse vastuvõtja kohustatud taotlema neid Eesti Vabariigi arhiividest, muudest riigiorganitest ja asutustest ning ettevõtetest. Seega on ÕVVTK kohaliku komisjoni ülesanne välja selgitada, kellele kuulus õigusvastaselt võõrandatud vara võõrandamise hetkel.
  55. Kohtud on asunud seisukohale, et ÕVVTK Tallinna linnakomisjon on vaidlustatud otsuses õigesti tuvastanud, et Jakob Aben (surn.
  56. veebruaril 1940), kellele kuulunud vara oleks Evald Loodel õigus nõuda MRS § 5 lg. 1 p. 2 ja Endiste omanike õdedele ja vendadele või nende alanejatele sugulastele endise omaniku maal asuvate endise omaniku hoonete ja rajatiste tagastamise seaduse alusel, oli vara võõrandamise ajaks surnud ning seega ei olnud enam taotletava vara omanik. Vaidlustatud otsuses leidis ÕVVTK Tallinna linnakomisjon, et E. Loode poolt esitatud "tõendid ei tõenda Jakob Abeni pärandvara vastuvõtmist pärijate poolt". Ringkonnakohus leidis, et "Tallinna I Riikliku Notariaalkontori vanema notari 14.03.1941 määrus kinnitavad üksnes seda, et Jakob Abeni testament jäeti kõrvale, kuna ei vastanud tol ajal kehtinud Tsiviilkoodeksi nõuetele ning, et ükski testamendijärgsetest ega samas asjas ülesastunud pärijatest ei kuulunud tol ajal kehtinud TsK § 418 isikute hulka ning pärimistunnistusi sel põhjusel välja ei antud. Evald Loode poolt esitatud 08.09.1943 kindlustuskaart nr 1 (esimese astme toimiku teine köide lk 126) tõendab, et Evald Loode elas ja töötas sel ajal Tallinnas, kuid see ei tõenda J. Abenile kuulunud vara vastuvõtmist pärijana ja omandiõigust varale õigusvastase võõrandamise ajal." Kohtud on jõudnud õigele järeldusele, et J. Abeni poolt
  57. oktoobril 1939 tehtud testament ei astunud seadusjõusse.
  58. jaanuariks 1941, mil hakkas kehtima Vene NFSV Tsiviilkoodeks, oli J. Abeni (surn.
  59. veebruaril 1940) pärandvarasse kuuluv kinnistu nr. 634 juba natsionaliseeritud. Kuna kohalikule komisjonile ja kohtule ei ole esitatud dokumente, mis tõendaksid, et taotletav vara võis kuuluda õigusvastase võõrandamise ajal mõnele teisele isikule, siis kuulus see võõrandamise ajal Jakob Abeni päranditompu. Seega on väär kohtute seisukoht E. Loode taotluse rahuldamata jätmise osas.
  60. Vaidlustatud otsuses ja haldusasja arutamisel on peetud asjas tähtsust omavaks asjaoluks seda, et J. Aben pärandas
  61. oktoobril 1939 testamendiga temale kuuluva kinnisvara Tallinna Evangeeliumi Vennaste Ühingule kui peapärijale. Riigikohtu halduskolleegium peab vajalikuks märkida, et tulenevalt ORAS § 7 lg. 1 p. 3 ja p. 4 ning §-dest 8 ja 9 ei oma see usuühingule tehtud testament haldusasja lahendamisel tähtsust. MRS § 5 lg. 1 p. 3 ja ORAS § 9 järgi saavad maa tagastamist või kompenseerimist nõuda vaid need organisatsioonid, kes olid maa õigusvastase võõrandamise ajal selle omanikud.
  62. Põhjendamatu on kassaatori väide, et ringkonnakohus rikkus TsMS § 17 lg.
  63. Selle sätte kohaselt ei või kohtunik osa võtta asja läbivaatamisest ja taandatakse, kui ta on isiklikult otseselt või kaudselt huvitatud asja lahendist või kui muud asjaolud tekitavad kahtlust tema erapooletuses. Kuigi kassaator väidab, et tal on tekkinud kahtlus ringkonnakohtunik R. Virkuse erapooletuses, ei ole ta asja menetlemisel ringkonnakohtus esitanud taotlust kohtuniku taandamiseks. Juhindudes HKMS §-dest 72 lg. 1 p. 2 ja 90 lg. 2, Riigikohtu halduskolleegium otsustab: Rahuldada Evald Loode kassatsioonkaebus. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
  64. detsembri
  65. a. otsus haldusasjas nr. II-3/426/2000 ja saata asi uueks läbivaatamiseks Tartu Ringkonnakohtule. Tagastada kautsjon. Otsus jõustub
  66. mail 2001 teatavaks tegemisest. Tõnu Anton, Hele-Kai Remmel, Harri Salmann

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.