3-3-1-21-01 OTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 4. mail 2001 I. Popovi ja N. Popova kassatsioonkaebuse läbivaatamine välisriigi endisele kaadrisõjaväelasele ja tema abikaasale elamisloa andmisest keeld

§ 12lg.

5 lubab lõikes 4 nimetatud isikutele erandina anda tähtajalise elamisloa ja seda pikendada, kui pole tuvastatud lõike 4 punktides 1 kuni 4, 9 kuni 13 ja 15 nimetatud asjaolu. Sellega on elamisloa taotlemisel ja pikendamisel antud võimalus hinnata, kas lõikes 4 nimetatud isikud võivad endast kujutada ohtu riigi julgeolekule. Halduskohtunik on VS § 12 lg. 3 erinevaid redaktsioone tõlgendades jõudnud järeldusele, et alates

1. oktoobrist 1999 saab alalise elamisloa anda ka VS §-s 12 lg. 4 p. 7 nimetatud isikule ja tema abikaasale. Kuna I. Popovil ja N. Popoval puudus seaduslik alus alalise elamisloa saamiseks, siis on asjassepuutumatud halduskohtuniku arutlused proportsionaalsuse põhimõtte järgimisest. Ekslik on halduskohtu järeldus, et kaevatud otsused on nii sisuliselt kui ka õiguslikult põhjendamata. Otsustes on elamisloa mitteandmist I. Popovile põhjendatud viitega VS §-le 12 lg. 4 p. 7 ja N. Popovale viitega VS §-le 12 lg. 4 p.
2. Otsustes on esitatud faktilised asjaolud, mis kinnitavad I. Popovi ja N. Popova kuulumist nendes sätetes nimetatud isikute hulka. Alalise elamisloa andmisest keeldumise otsused tegi Kodakondsus- ja Migratsiooniameti Harjumaa osakonna Sõle büroo vanemspetsialist. Otsuse tegemise ajal kehtinud Kodakondsus- ja Migratsiooniameti põhimääruse punkti 24 järgi puudusid ameti struktuuriüksusel täitevvõimu volitused ametiväliste isikute suhtes, kui seadus ei sätesta teisiti. Seadusega polnud struktuuriüksusele antud õigust teha otsust enda ega Kodakondsus- ja Migratsiooniameti nimel. Vaidlustatud otsused on õigusvastased põhjusel, et otsused tegi selleks pädevust mitteomanud ametnik. I. Popov ja N. Popova esitasid ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palusid muuta otsus ja jätta jõusse halduskohtu otsuse motiivid. Kassaatorid väidavad: Vastavalt VS §-le 20 on välismaalasel, kes on taotlenud elamisluba enne
3. juulit 1995 ja kellele on elamisluba antud ning kes ei kuulu VS §-s 12 lg. 4 nimetatud isikute ringi, õigus taotleda alalist elamisluba Vabariigi Valitsuse kehtestatud tingimustel ja korras
4. juulist
5. Seega ei kehti selliste välismaalaste kohta tingimus, et nad peavad alalise elamisloa saamiseks olema Eestis elanud tähtajalise elamisloa alusel viimase viie aasta jooksul vähemalt kolm aastat.

§ 12lg.

3 teine lause keelab anda alalist elamisluba välismaalastele, kes on saanud elamisloa sama seaduse § 12 lg. 1 p. 1 või 2 alusel. Lõikes 3 nimetatud alalise elamisloa andmisest keeldumise alused kassaatorite suhtes puuduvad. Seda kinnitas esimese astme kohtu istungil ka Kodakondsus- ja Migratsiooniameti esindaja. Alalise elamisloa andmisest keelduti põhjendusega, et I. Popov oli endise NSVL kaadrisõjaväelane ja N. Popova tema abikaasa. See on Põhiseaduse §-ga 12 keelatud diskrimineerimine sotsiaalse seisundi põhjal. Tegemist on ilma konkreetsete tõenditeta ette tehtud oletusega isiku ohtlikkuse kohta Eesti riigi julgeolekule. I. Popovil ja N. Popoval oli õiguskindluse printsiibi järgi õigus oodata, et põhjendamatult ei karmistataks nende olukorda. Nende alalise elamisloa saamise õiguse piiramine tähendab, et nemad kui eakad välismaalased peavad taotlema elamisloa pikendamist kogu elu kestel, tõendades, et nad pole ohtlikud riigi julgeolekule, ja tasuma riigilõivu. Välismaalaste seadus ei käsita välisriigi relvajõududes kaadrisõjaväelasena teenimist iseenesest ohuna Eesti riigi julgeolekule. Kodakondsus- ja Migratsiooniameti kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele palutakse jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata. Riigikohtu halduskolleegiumi seisukoht 1. I. Popovi alalise elamisloa taotlus jäeti rahuldamata põhjendusega, et ta oli välisriigi kaadrisõjaväelane. I. Popov leiab, et tal on õigus saada alalist elamisluba. Vaidlust ei ole selle üle, et I. Popov oli välisriigi (NSV Liidu) kaadrisõjaväelane ja on Venemaa kodanik. I. Popov taotles alalist elamisluba

30. septembrini 1999 kehtinud redaktsiooni alusel. Selles redaktsioonis keelas

§ 12lg.

3 anda alalist elamisluba välismaalasele, kes on saanud elamisloa sama paragrahvi

1. lõike alusel erandina. Seaduse § 12 lg. 4 p. 7 keelas üldse elamisloa andmise välismaalasele, kes on teeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes, sealt reservi arvatud või erru läinud. Lõige 5 lubas sellistele endistele kaadrisõjaväelastele teha erandeid Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud korras. Siit tuleneb, et selle redaktsiooni järgi võis välisriigi kaadrisõjaväelasena teeninud välismaalane saada üksnes tähtajalise elamisloa ja sedagi vaid juhul, kui Vabariigi Valitsus otsustas selle talle erandina anda. Alalise elamisloa andmine sellisele isikule oli välistatud. I. Popov oli saanud erandina elamisloa
2. juunist 1999 kuni
3. juunini 2004.

selle redaktsiooni järgi ei olnud talle võimalik anda alalist elamisluba.

§ 12lg.

4 p. 7 (1. oktoobrist 1999 kehtiv redaktsioon) keelab anda ja pikendada elamisluba välismaalasele, kes on teeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes ja on sealt reservi arvatud või erru läinud. Selle redaktsiooni § 12 lg. 5 lubab nimetatud isikutele teatud tingimustel anda tähtajalise elamisloa.

selle redaktsiooni § 12 lg. 7 järgi ei laiene § 12 lg. 4 p. 7 Euroopa Liidu liikmesriigi kodanikule ja NATO liikmesriigi kodanikule. Seega välistab ka

see redaktsioon I. Popovile alalise elamisloa andmise. Talle võib anda vaid tähtajalise elamisloa.

§ 20lg.

1 kehtestas tollal ja kehtestab praegu: "Välismaalastele, kes on taotlenud elamisluba enne

1. aasta
2. juulit ja kellele on elamisluba antud ning kes ei kuulu

§ 12

4. lõikes nimetatud välismaalaste hulka, säilivad varasemates Eesti Vabariigi õigusaktides sätestatud õigused ja kohustused." Seega on VS § 20 lg. 1 kohaldamine välistatud, kui välismaalane kuulub sama seaduse §-s 12 lg. 4 nimetatud isikute hulka.

§ 20lg.

1 ei saanud seepärast kohaldada I. Popovi suhtes. Välismaalaste seadus ei andnud I. Popovile alust loota, et talle antakse alaline elamisluba. Endistele kaadrisõjaväelastele elamisloa andmise tingimusi pole karmistatud. Rahvusvahelise õiguse järgi on riigil õigus otsustada välismaalase riigis viibimine. Põhiseadus ei anna välismaalasele põhiõigust elada Eestis ja jääda Eestisse elama. Alalise elamisloa andmise tingimuste seostamine teatavasse gruppi kuulumisega pole diskrimineerimine Põhiseaduse § 12 mõttes. Elamisloa andmata jätmine, millega kaasneb välismaalase kohustus lahkuda Eestist, võib riivata mõnda põhiõigust või vabadust, mida kaitseb Põhiseadus. I. Popovile keelduti andmast alalist elamisluba. Tal on aga tähtajaline elamisluba

1. juunist 1999 kuni
2. juunini
3. Asja materjalidest ei nähtu, et alalise elamisloa andmisest keeldumine rikub I. Popovi Põhiseadusega kaitstud õigusi. Elamisloa pikendamisega seotud ebamugavused ei kujuta endast subjektiivsete õiguste rikkumist. I. Popovi kassatsioonkaebus jääb rahuldamata.
4. N. Popovale keelduti alalise elamisloa andmisest põhjendusega, et ta on välisriigi relvajõududes teeninud kaadrisõjaväelase I. Popovi perekonnaliige. N. Popova on I. Popovi abikaasa. Vaidlustatud korraldusest nähtub, et N. Popovale keelduti alalist elamisluba andmast

selle redaktsiooni järgi, mis hakkas kehtima

1. oktoobrist
2. See redaktsioon erineb endise kaadrisõjaväelase abikaasale elamisloa andmise tingimuste osas oluliselt redaktsioonist, mis kehtis
3. septembrini
4. N. Popova taotles alalist elamisluba
5. septembrini 1999 kehtinud

redaktsiooni alusel.

30. septembrini 1999 kehtinud redaktsiooni §-d 12 lg. 3, lg. 4 ja lg. 5 välistasid alalise elamisloa andmise endiste kaadrisõjaväelase perekonnaliikmetele, "kes on saabunud Eestisse seoses sõjaväelase lähetamisega teenistusse, reservi või erru." Sellise kaadrisõjaväelase perekonnaliige võis erandina saada üksnes tähtajalise elamisloa. Kui aga kaadrisõjaväelase perekonnaliige saabus Eestisse muudel asjaoludel, siis ei saanud talle selle sätte alusel keelduda alalise elamisloa andmisest.

1. oktoobrist 1999 kehtiva redaktsiooni § 12 lg. 4 p. 14 ja lg. 5 välistavad alalise elamisloa andmise välisriigi endise kaadrisõjaväelase perekonnaliikmele, sõltumata sellest, millal või millistel asjaoludel perekonnaliige saabus Eestisse. Lõige 7 teeb erandi vaid Euroopa Liidu liikmesriigi ja NATO liikmesriigi kodanikele. Seaduse see redaktsioon ahendab oluliselt paljude välisriigi endiste kaadrisõjaväelaste perekonnaliikmete, näiteks abikaasa võimalusi saada alalist elamisluba. Alalise elamisloa taotluse esitamise ajal kehtinud

redaktsioon võis N. Popovale olla soodsam kui redaktsioon, mille alusel tema taotlus jäeti rahuldamata. Taolistel juhtudel tuleb üldreeglina rakendada seaduse seda redaktsiooni, mille alusel taotlus esitati.

1. oktoobrist 1999 kehtiva redaktsiooni Riigikogus menetlemise materjalidest ei nähtu, et käesoleval juhul oleks alust rakendada vastupidist põhimõtet. Kodakondsus- ja Migratsiooniamet peab N. Popova alalise elamisloa taotluse menetlemisel kontrollima, kas esinevad asjaolud, mis elamisloa taotluse esitamise ajal välistasid talle alalise elamisloa andmise. Kontrollida tuleb, missugustel asjaoludel saabus Eestisse I. Popov ja missugustel asjaoludel N. Popova. N. Popova kassatsioonkaebus kuulub rahuldamisele. Tema osas tuleb ringkonnakohtu otsuse motiive muuta, asendades need käesoleva otsuse punkti 2 motiividega.
2. Ringkonnakohus tühistas I. Popovile ja N. Popovale alalise elamisloa andmisest keeldumise otsuse põhjendusega, et selle otsuse tegi Kodakondsus- ja Migratsiooniameti struktuuriüksuse spetsialist, et seadusega polnud struktuuriüksusele antud õigust teha otsust enda ega ameti nimel. Riigikohtu halduskolleegium peab vajalikuks märkida, et iseenesest pole välistatud struktuuriüksuse ametniku haldusakt, mis on tehtud ameti nimel. Siin on oluline, et selline õigus peab struktuuriüksuse ametnikule olema antud õiguspäraselt. Haldusasja nr. 3-3-1-16-00 lahendamisel tuvastas Riigikohtu halduskolleegium, et Kodakondsus- ja Migratsiooniameti peadirektor oli ameti struktuuriüksuse ametnikku õigusvastaselt volitanud tegema Eestist lahkumise ettekirjutust. Juhindudes HKMS §-dest 72 lg. 1 p. 1 ja 4 ning 90 lg. 2, Riigikohtu halduskolleegium otsustab: Jätta Igor Popovi kassatsioonkaebus rahuldamata ja tema suhtes tehtud Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
3. novembri
4. a. otsus haldusasjas nr. II-3/401/2000 muutmata. Rahuldada N. Popova kassatsioonkaebus osaliselt ja muuta tema suhtes tehtud Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
5. novembri
6. a. otsuse haldusasjas nr. II-3/401/2000 motiive, asendades need käesoleva otsuse punkti 2 motiividega. Igor Popovi tasutud kautsjon arvata riigituludesse. Tagastada Nina Popovale kautsjon. Otsus jõustub
7. mail 2001 teatavaks tegemisest. Tõnu Anton, Jüri Põld, Hele-Kai Remmel, Harri Salmann