← Eesti

3-1-1-41-01

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus

  1. mail 2001 3-1-1-41-01 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Ott Järvesaar ja Eerik Kergandberg vaatas
  2. aprillil
  3. a toimunud avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja R. J. süüdistuses KrK § 1642 lg 4 p 1 järgi. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa süüdimõistetu R. J., tema kaitsja vandeadvokaat Margo Normann ja riigiprokurör Marge Püss. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  4. R. J.-le oli esitatud KrK § 1642 lg 4 p 1 järgi järgmise sisuga süüdistus. Alates
  5. oktoobrist
  6. a töötas ta X Vallavalitsuses vallavanemana. Vastavalt temal lasuvatele tööülesannetele oli ta ametiisik KrK § 160 lg 2 ja Korruptsioonivastase seaduse (edaspidi KVS) § 4 lg 1 mõttes. Ühtlasi oli ta alates
  7. septembrist
  8. a X Maaparandus-ja Veeühistu (ümberregistreeritud
  9. veebruarist
  10. a samanimeliseks tulundusühinguks) juhatuse liige. Seega rikkus R. J. süüdistuse kohaselt KVS § 19 lg 2 p-s 2 sätestatud töökohapiirangut. Kasutades korduvalt ära oma ametiseisundist tulenevaid volitusi ja kättesaadavat teavet, rikkus ta KVS § 24 lg 2 p-s 4 sätestatud toimingupiiranguid ning tellis ajavahemikul
  11. märts kuni
  12. september
  13. a üheteistkümnel korral töid X. Maaparandus-ja Veeühistult. Samal ajal teostas ta ise tööde üle järelvalvet ja kinnitas maksedokumendid. Nende tööde teostaja valikul ei rakendanud R. J. X. Vallavolikogu
  14. augusti
  15. a määrusega kehtestatud ehitustööde võistupakkumise korda. Oma tegevusega tagas R. J. X. Maaparandus-ja Veeühistule eelistatud seisundi. Tehes omakasupüüdlikul eesmärgil põhjendamatuid ja õigusvastaseid toiminguid, millel oli otsene ja oluline mõju mainitud ühistule, mille juhatusse ta kuulus, tekitas R. J. huvide konflikti KVS § 25 lg 1 p 5 mõttes.
  16. Viljandi Maakohtu
  17. aprilli
  18. a otsusega mõisteti R. J. talle esitatud süüdistuses õigeks kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Maakohus tuvastas, et R. J. ei olnud ülalnimetatud üheteistkümnel juhul ainuke tööde üle järelevalvaja, nagu on väidetud süüdistuses. Viiel juhul oli tegemist olukorraga, kus hankekonkursi korraldamine oleks kaasa toonud kahjude suurenemise. Lisaks sellele esitas kohtualune
  19. märtsil
  20. a X. Maaparandus- ja Veeühistu juhatusele avalduse, milles palus peatada enda volitused juhatuse liikmena. Kuigi äriregistri kannet selle tulemusel ei muudetud, kinnitas see kohtu arvates R. J. soovi mitte osaleda tulundusühistu juhtimises, samuti soovi mitte saada korruptiivset tulu. Kohus leidis, et R. J.-le süüks arvatud tegevuses puudub kuriteokoosseisuks vajalik subjektiivne külg. Maakohus leidis, et kuigi R. J. rikkus oma käitumisega KVS § 13 lg 1 p 2, lg 2 ja lg 3, § 14, § 19 lg 2 p 2 ja § 24 lg 2 p 4 nõudeid, puudus tema puhul siiski huvide konflikt KVS § 25 lg 1 p 5 mõttes, sest kohtualune ei tegutsenud omakasupüüdlikul eesmärgil. Ta ei teinud ametiseisundit kasutades põhjendamatuid ning õigusvastaseid otsuseid ja toiminguid. Seega ei kasutanud kohtualune ära oma ametiseisundile vastavaid volitusi eraõiguslikule isikule põhjendamatute soodustuste tegemiseks. Tegemist oli majanduslikult soodsaima variandiga valla jaoks. Seda, et lepingute sõlmimisel esindas valda samaaegselt tulundusühistu juhatuse liikmeks olev vallavanem, pidas kohus mitte sisuliseks, vaid teoreetiliseks veaks. X. vald ei saanud R. J. tegevusest kahju. Kohus märkis, et KrK § 1642 ja KVS § 5 lg 3 järgse korruptiivse tuluna - majandusliku või muu kasuna - ei ole vaadeldav asjaolu, et vallavalitsuse poolt tellitud tööde osakaal moodustas
  21. aastal tulundusühistu kogukäibest olulise osa - 56,2 %. Ettevõtte
  22. a kahjum oli 10 150 krooni. Seega ei toonud valla tellimused kohtu hinnangul ka kaasa ettevõtte varade ja ühistu väärtuse suurenemist. Ehitustööde võistupakkumise korra mittejärgimine ei saa kaasa tuua kriminaalõiguslikke tagajärgi, kuna nimetatud korra mittejärgimine ei välistanud valla suhtes soodsaima lahendi kasutamist.
  23. Viljandi Maakohtu
  24. aprilli
  25. a otsuse peale esitas apellatsioonprotesti Viljandi Prokuratuuri prokurör Milja Janson. Ta taotles maakohtu otsuse tühistamist, R. J. süüditunnistamist KrK § 1642 lg 4 p 1 järgi, karistamist vabadusekaotusega kuueks kuuks ja tingimuslikku karistusest vabastamist üheaastase katseajaga.
  26. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
  27. mai
  28. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonprotest rahuldamata. Ringkonnakohus märkis, et korruptiivne tulu tähendab küll üldreeglina varalist tulu, kuid välistatud pole ka tulu naturaaltasuna, kasuliku vastuteenena või soodustusena, mis pole otseselt rahaliselt hinnatav. Otsustada tulu iseloomu üle saab aga alles siis, kui kohus teeb kindlaks, kas isik oma teoga sai korruptiivset tulu ja kui sai, siis milles see seisnes. Kriminaalkolleegium leidis, et omakasupüüdlikku eesmärki kinnitava tõendina ei saa käsitada ainuüksi kohtualusega seotud firmale töö andmist, sest pole tuvastatud, et ta seeläbi oleks saanud varalist kasu, mingeid vastuteeneid või soodustusi.
  29. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
  30. mai
  31. a otsuse peale esitas riigiprokurör M. Püss kassatsioonprotesti, milles taotles ringkonnakohtu õigeksmõistva otsuse tühistamist ja kriminaalasja samale kohtule uueks läbivaatamiseks saatmist kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise ja menetlusnormide olulise rikkumise tõttu.
  32. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  33. oktoobri
  34. a otsusega Tartu Ringkonnakohtu otsus tühistati ja kriminaalasi saadeti uueks läbivaatamiseks samale kohtule teises kohtukoosseisus. Riigikohtu kriminaalkolleegium märkis, et süüdistuse kohaselt oli õigusvastaste toimingute sisu selles, et rikkudes KVS-i nõudeid, andis R. J. vallavanemana tööde teostamise ühistule, millega ta oli isiklikult seotud. KVS-i sätete rikkumise R. J. poolt tuvastas aga nii Viljandi Maakohus kui ka Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium. Kohtud jätsid Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul otsustes esitamata motiivid, miks ehitustööde võistupakkumise korra rikkumine, huvide konflikti tekitamine ja toimingupiirangute rikkumine ei ole õigusvastased. Riigikohtu kriminaalkolleegium leidis veel, et korruptiivse teo koosseisu mõte ei ole eristada tegu sõltuvalt selle majanduslikust kahjulikkusest või kasulikkusest, otstarbekusest või ebaotstarbekusest. KrK § 1642 normi kaitseala ei ulatu majandustegevuse tulususeni, selle normi kaitseeesmärk on hoida ametiisik eemal sellisest majanduslikust tegevusest, mida ta teostab oma ametiseisundit ära kasutades. Veel juhtis kriminaalkolleegium tähelepanu sellele, et KrK korruptiivse teo koosseis ei nõua ei tulu ega omakasu saamist ning piisab, kui tegude toimepanijal on vähemalt üks nimetatud eesmärkidest.
  35. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
  36. jaanuari
  37. a otsusega Viljandi Maakohtu
  38. aprilli
  39. a otsus tühistati. R. J. tunnistati süüdi KrK § 1642 lg 4 p 1 järgi ja talle mõisteti karistuseks kuus kuud vabadusekaotust. KrK § 47 alusel vabastati ta üheaastase katseajaga tingimuslikult karistuse kandmisest. Samuti võeti kohtualuselt üheks aastaks õigus töötada vallavanemana. Ringkonnakohus märkis, et kriminaalasjas kogutud tõenditega on tuvastamist leidnud, et kohtualune, kasutades ära oma ametiseisundist tulenevaid volitusi ja kättesaadavat teavet ning rikkudes KVS § 24 lg 2 p-s 4 kehtestatud toimingupiiranguid, tellis süüdistuses märgitud ajavahemikus X. valla esindajana X. Maaparandus- ja Veeühistult töid, sõlmis lepingud ja kinnitas ka maksedokumendid süüdistuses märgitud tööde teostamise eest, samuti võttis teostatud tööd vastu vallavalitsuse esindajana. Seejuures oli X. Vallavolikogu määrusega
  40. augustil
  41. a kehtestatud "Ehitustööde võistupakkumise kord", mis nägi ette töövõtja valiku võistupakkumise tulemuste alusel. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt nimetatud võistupakkumise korda kõigi tööde puhul aga ei rakendatud. Taoline kohtualuse käitumine oli ringkonnakohtu hinnangul käsitletav huvide konfliktina, mida eirates kasutas R. J. vallavanema ametiseisundist tulenevaid volitusi ja tegi X. Maaparandus-ja Veeühistule põhjendamatuid soodustusi ja kindlustas ühistu eelisseisundi, elimineerides teiste tööde teostajate võimaliku konkurentsi. Samal ajal oli tal vastavalt ühistu põhikirjale õigus ühistu liikmena osa saada ka jaotatavast kasumist. Ringkonnakohus leidis samuti seda, et kohtualune on oma käitumisega rikkunud KVS § 13 lg 1 p-s 2 ja §-s 14 sisustatud ametiisiku töökoha piirangut, samuti KVS § 13 lg- s 3 sätestatut, mille kohaselt ei tohi ametiisik teenistuskohustuste täitmise korras teostada järelevalvet oma ettevõtluse üle. Ringkonnakohus nõustus väitega, et 1999 a. X. Maaparandus- ja Veeühistu poolt teostatud tööd olid kasulikud, eluliselt vajalikud ning tehtud vajalikul määral odavalt ja kvaliteetselt. Kohus märkis aga samas, et ekslik on apellandi seisukoht, nagu vajaks teo kvalifitseerimine korruptsioonina omakasu või tulu saamist. Antud kuriteokoosseisu puhul piisab, kui on tuvastamist leidnud kohtualuse tegevuses omakasupüüdlik või korruptiivse tulu saamise eesmärk. Töötades vallavanemana ja olles samaaegselt X. Maaparandus- ja Veeühistu juhatuse liige, oli R. J. ise vahetuks otsustajaks, milliste tööde teostamist vallavalitsuse rahadega ühistult tellida. Selles nägigi ringkonnakohus kohtualuse omakasupüüdlikku eesmärki, kindlustamaks kindla töö ja sissetulekuga ühistu, mille juhatusse ta ise kuulus. Kas ühistu tegevus konkreetse töö teostamisel oli majanduslikult kasulik ja otstarbekas, ei omanud kohtualuse tegevuse kvalifitseerimisel kohtu arvates tähtsust, sest tema oli vallavanemana ühistult töö tellinud ja kindlustanud ühistule eelarveliste rahade kindla laekumise. Ringkonnakohus nõustus ka apellatsioonprotestis esitatud seisukohaga, et
  42. a raamatupidamisaruande kinnitamisega realiseeris R. J. oma õigusi ja kohustusi juhatuse liikmena, mis välistas ka väidetava juhatusest distantseerumise soovi. Asjaolu, et kohtualune esitas
  43. märtsil
  44. a X. Maaparandus-ja Veeühistu juhatusele taotluse, milles palus peatada juhatuse liikme volitused, polnud ringkonnakohtu arvates tõsiseltvõetav ja usaldusväärne, sest tegelikkuses oli R. J. vastavalt äriregistrist saadud õiendile jätkuvalt tulundusühistu juhatuse liige ja seda kannet äriregistris ei olnud tühistatud. MENETLUS RIIGIKOHTUS
  45. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas R. J. kaitsja vandeadvokaat M. Normann kassatsioonkaebuse, milles taotletakse ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kohtualuse õigeksmõistmist. 8.1 Erinevalt ringkonnakohtu otsuses märgitust leiab kassaator, et olles tuvastanud kohtualuse tegutsemise tulu ja kasu saamise eesmärgita endale või ühistule, on maakohus samas lugenud tuvastatuks ka muu omakasulise eesmärgi puudumise. "Tulu ja kasu saamise eemärgi puudumine on reaalne eeldus ka muu omakasulise eesmärgi puudumisele", märgib kassaator. Edasiselt rõhutab kassaator, et kuna seadused, sealhulgas ka KrK ei sätesta muu omakasu mõistet, siis on seadusevastane kriminaalvastutuse kohaldamine "muu omakasulise eesmärgi" omamise eest. Igal juhul, rõhutab kassaator, on omakasu reaalne ja mõõdetav hüve ning käesolevas asjas selle hüve isiklikuks kasuks pööramise eesmärki tuvastatud ei ole. "Õigusteoreetikud võivad nuputada mistahes asjaolusid, mida lugeda omakasupüüdlikuks eesmärgiks, kuid kriminaalvastutusele võetud isikule peab enne teo sooritamist olema selge tema käitumise ühiskonnaohtlik tagajärg, mille saabumist ta soovib. Ainult nii saab rääkida tahtliku teo sooritamisest ja kuriteo subjektiivse külje olemasolust" - märgib kassaator. 8.2 Kassaatorile jääb arusaamatuks ka see, mida tähendab "võimaliku kasumi teenimine", kuna ühistu pole kunagi kasumit jaganud. Kasumi jagamise otsustamisest saanuks R. J. aga osa võtta ka ühistu lihtliikmena ning kuulumine juhatusse ei oma siin mingit tähtsust. Samuti pole R. J. kassaatori väitel ühistu juhtimises osalenud ning on tõendatud, et tal ei õnnestunud vaatamata püüdlustele juhatuse liikme kohalt tagasi astuda. Peale selle on tõendatud ka soov juhatusest distantseeruda, mida kassaatori arvates kinnitab R. J. poolt
  46. märtsil
  47. a esitatud avaldus. 8.3 Kaebuses leitakse, et R. J. ei põhjustanud oma käitumisega huvide konflikti KVS § 25 lg 1 p 5 mõttes. Kassaatori arvates on nimetatud sättes märgitud otsuse tegemise või selles osalemise all silmas peetud otsust kui eriakti, millele süüdistuses aga ei osundata. Kui R. J. kõnealust käitumist ka käsitleda otsustena, siis ei ole tõendatud, et neil oleks olnud seos tema ühistu majandushuvidega. Samuti pole kohtualune rikkunud toimingupiiranguid, millega mõeldakse keeldu teha korruptiivse tulu saamist võimaldavaid tehinguid. Kuna tulu R. J. ei saanud ja süüdistust korruptiivse tulu saamise eesmärgis pole esitatud, ei saa väita, et kohtualune oleks rikkunud toimingupiiranguid. 8.4 Kassaatori arvates ei nähtu ringkonnakohtu otsusest, mille alusel loetakse tuvastatuks R. J. poolt sooritatud toimingute ja otsuste põhjendamatus. Samuti ei nähtu süüdistusest, et R. J. oleks vastu võtnud otsuseid KrK § 1642 mõttes. Õiged pole ka kohtu järeldused selle kohta, et R. J. otsused olid õigusvastased. Nimelt oli viidatud "Ehitustööde võistupakkumise kord" soovitusliku iseloomuga ning lisaks sellele ei nõuta lepingulise haldaja poolt teostatud tööde tellimist, vaid haldaja teostab tööd ja esitab hiljem arve. 8.5 Edasiselt märgib kassaator, et oletatav kuritegu on valesti kvalifitseeritud. Vaidlustatud kohtuotsuses on R. J. käitumine loetud kuritegelikuks seetõttu, et ühistu käibest moodustasid 56, 2 % X. vallavalitsuse poolt tasutud tööd. Inkrimineeritud kuriteoepisoodid eraldi ei anna välja seda mahtu, mida võiks käsitleda ühistu olulise majandushuvina. Kohtuotsusest aga ei nähtu, milles seisnes korruptiivsete tegude korduvus. 8.6 Kaebuses väidetakse veel, et KVS ei ole kooskõlas põhiseadusega. Vastavalt põhiseaduse §-le 31 võib seadus piirata mõne kategooria riigiteenistujate õigust tegeleda ettevõtlusega ja koonduda tulundusühistusse. ATS § 4 lg 2 alusel loetakse riigiteenistujaks riigiga teenistussuhtes olevat isikut. Kohaliku omavalitsuse asutusega teenistussuhtes olev isik ei ole aga teenistussuhetes riigiga. Seega ei luba põhiseadus üldse piirata kohaliku omavalitsuse teenistuja õigust tegeleda ettevõtlusega ja kuuluda tulundusühistusse. 8.7 Kokkuvõtvalt leiab kassaator, et kui üldse, siis kujutab kohtualusele süüks arvatud käitumine endast HÕS §-s 1581 sätestatud rikkumist.
  48. Riigikohtu istungil esitatud seletuses toetas kaitsja kassatsioonkaebuses sisalduvat taotlust ja rõhutas, et R. J. käitumises puudub kuriteo koosseis ja et tema süüdi tunnistamisega on kohtud püüdnud luua kohtupretsedenti. Kassaator rõhutas eriti seda, et kohtud on kestvalt jätnud reageerimata tema väitele, et KVS ei ole kooskõlas põhiseadusega. Prokurör taotles ringkonnakohtu vaidlustatud otsuse muutmata jätmist ja rõhutas, et faktilised asjaolud, mis on loetud tuvastatuks ringkonnakohtu poolt, ei saa Riigikohtus olla diskusiooniobjektiks. Prokurör leidis, et KVS ei ole vastuolus Põhiseadusega, sest ka omavalitsuse töötaja tuleb lugeda riigiteenistujaks. Prokurör nimetas põhjendamatuks kassaatori väidet, et R. J. on süüdi tunnistatud üksnes kohtupretsedendi loomise eesmärgil ja pidas vajalikuks meenutada, et tegelikult on juba
  49. detsembril
  50. a koostatud Riigikontrolli kontrollaktis nr 70- 12/ 005/22 (kr toimiku I kd , tl 108 - 111) sedastatud, et R. J. on rikkunud KVS-s ettenähtud toimingupiiranguid.
  51. Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud menetlusosaliste seletused, peab vajalikuks märkida järgmist. 10.1 Kooskõlas AKKS §-s 66 sätestatuga on Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
  52. jaanuari
  53. a otsuses R. J. käitumises KrK § 1642 lg 1 mõttes korruptiivse teo tunnuste sedastamisel lähtutud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  54. oktoobri
  55. a otsuses esitatud õiguslikest põhjendustest. 10.2 Ei saa nõustuda kassaatoriga selles, et tulu saamise eesmärgi puudumise tuvastamisega tuleks automaatselt lugeda tuvastatuks ka mistahes muu omakasulise eesmärgi puudumine. Nii näiteks ei saa äriühingu pankroti vältimise soovi lugeda otseselt tulu saamise eesmärgiks, kuid kummatigi peegeldab ka selline soov omakasulist eesmärki. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
  56. jaanuari
  57. a otsuses (kr toimiku
  58. kd, tl 318) märgituga, et "töötades vallavanemana ja olles samaaegselt X. Maaparandus-ja Veeühistu juhatuse liige oli R. J. ise vahetuks otsustajaks, milliste tööde teostamist vallavalitsuse rahadega ühistult tellida. Siin tulebki näha kohtualuse omakasupüüdlikku eesmärki, kindlustada kindla töö ja sissetulekuga ühistu, mille juhatusse ta ise kuulus." 10.3 Nõustuda tuleb ringkonnakohtu vaidlustatud otsuses märgituga ka selles, et ülalkirjeldatud omakasupüüdlik eesmärk on käsitatav ka korruptiivse tulu saamise eesmärgina KVS § 5 lg 3 p 5 mõttes. Ringkonnakohtu vaidlustatud otsuses märgitakse, et " KVS § 25 lg 1 p 5 kohaselt on huvide konfliktiga tegemist juhul, kui ametiisik peab tegema oma töö või teenistuskohustuste raames otsuse või osalema sellise otsuse tegemisel, mis oluliselt mõjutab tema enda või juriidiliste isikute majandushuve, kui juriidiliseks isikuks on tulundusühistu, mille juhatuse või revisjonikomisjoni liige on ametiisik. Seega leiab ringkonnakohus, et huvide konflikt KVS § 25 lg 1 p 5 mõttes on tuvastamist leidnud..."( kr toimiku
  59. kd, tl 316). Kuna tsiteeritust nähtuvalt on ringkonnakohus R. J. poolset korruptiivse tulu saamise eesmärki sidunud KVS § 5 lg 3 p-s 5 sätestatuga, siis on käesoleva kohtuasja puhul ainetu kassaatori poolt taotletav diskussioon selle üle, kas saab lugeda õigusriigi nõuetega kooskõlas olevaks korruptiivse tulu seda tunnust, mis on fikseeritud KVS § 5 lg 3 p-s
  60. 10.4 Kaebuses on kassaator märkinud, et "õigusteoreetikud võivad nuputada mistahes asjaolusid, mida lugeda omakasupüüdlikuks eesmärgiks, kuid kriminaalvastutusele võetud isikule peab enne teo sooritamist olema selge tema käitumise ühiskonnaohtlik tagajärg, mille saabumist ta soovib. Ainult nii saab rääkida tahtliku teo sooritamisest ja kuriteo subjektiivse külje olemasolust." Kassaatori selle väite pinnalt on välja loetav arusaam, et korruptiivne tegu kuulub materiaalsete kuritegude hulka. Riigikohtu kriminaalkolleegium peab sellega seoses vajalikuks veelkord rõhutada, et selline arusaam ei tulene seaduse tekstist ega ole kooskõlas seadusandja tahtega. Oma sisult on materiaalsed üksnes KrK § 1642 lg-s 3 ja lg 4 p-s 3 ettenähtud kuriteokoosseisud. Samal ajal aga KrK § 1642 lg- s 2 ning lg 4 p-des 1, 2 ja 4 ettenähtud kuriteokoosseisud kuuluvad formaalsete kuriteokoosseisude hulka. Seadusandja tunnistab teatud teo formaalseks kuriteoks siis, kui ta leiab, et mingi tegu on ka iseenesest - sõltumata selle teo tagajärgedest - teatud õigushüvet kahjustav. Just seda on seadusandja leidnud ka näiteks KrK § 1642 lg-s 2 ettenähtud kuriteokooseisu konstrueerimisel. Seadusandja selline väga üheselt mõistetav tahe ei võimalda kohtuil arutleda selle üle, millised lokaalpoliitilised või mistahes muud pragmaatilised kaalutlused võiksid välistada selle isiku kriminaalvastutust, kes on teadlikult rikkunud KVS -s ettenähtud huvide konflikti keelu põhimõtet. 10.5 Tuleb nõustuda kassatoriga selles, et ringkonnakohtu vaidlustatud otsusest ei nähtu, miks tuleb R. J. tegevus kvalifitseerida just nimelt KrK § 1642 lg 4 p 1 järgi - s. t milles täpselt seisnes tema korruptiivsete tegude korduvus, millisest konkreetsest teost alates oleks olnud põhjust sellest rääkida. Samuti tuleb kassaatoriga nõustuda selles, et ainuüksi selle asjaolu sedastamise pinnalt, et ühistu käibest moodustasid 56, 2 % X. vallavalitsuse poolt tasutud tööd, ei saa lugeda korduvust tuvastatuks. Siinjuures tuleb arvestada, et KrK § 1642 lg-s 1 defineeritakse korruptiivset tegu mitmuslikult - põhjendamatute või õigusvastaste otsuste või toimingute tegemisena või põhjendatud õiguspäraste otsuste või toimingute tegemata jätmisena. Seega on seaduse tekstist tulenevalt põhimõtteliselt kõik R. J. poolt X. Maaparandusja Veeühistuga lepingute sõlmimise juhud hõlmatavad ka KrK § 1642 lg-s 2 ettenähtud kuriteokoosseisuga. Kuna ringkonnakohtu vaidlustatud otsusest ei nähtu, milles täpselt ja konkreetselt seisneb R. J. korruptiivsete tegude korduvus, siis tuleb R. J. tegevus kvalifitseerida ümber KrK § 1642 lg 2 järgi. 10.6 Nõustuda ei saa kassaatori väitega, et KVS on vastuolus põhiseadusega. Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et PS § 30 mõlemas lõikes reguleeritakse kõigi avalike teenistujate tegevust ja seega tähistatakse ka Põhiseaduse kõnealuse paragrahvi teises lõikes terminiga "riigiteenistuja" kõiki avalikke teenistujaid. Selle paragrahvi esimeses lõikes sätestatakse, et ametikohad täidetakse ühtemoodi nii riigiasutustes kui ka kohaliku omavalitsuse asutustes. Loogilise tõlgendamise pinnalt on põhjust väita, et ka ettevõtluspiirangute sätestamise võimalus kõnealuse paragrahvi teises lõikes laieneb ühtemoodi nii riigiasutuste kui ka kohaliku omavalitsuse asutuste teenistujaile - seega kõigile avalikele teenistujaile. Põhiseaduse koostamisel on otsustatud mõlemat avaliku teenistuja alaliiki tähistada ühe terminiga "riigiteenistuja". Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates ei ole põhjust riigiteenistujat PS § 30 lg 2 mõttes tõlgendada kitsamalt üksnes seetõttu, et selliselt on toimitud ühes Põhiseaduse alusel vastuvõetud seaduses - avaliku teenistuse seaduses: seaduses sätestatu ei ole Põhiseaduse tõlgendamise ainuke ja olulisim allikas. Täiendavalt peab Riigikohtu kriminaalkolleegium siinjuures vajalikuks märkida, et vaatamata termini "riigiteenistuja" kasutamisele üksnes riigiga teenistussuhetes olevate isikute tähistamiseks ei tulene ei ATS § 4 lg-st 2 ega ka mitte ATS -i mingist muust sättest mingil määral, et kohaliku omavalitsuse asutuste teenistujaile tuleks luua mingeid väga erilisi soodustusi ja et nende puhul võiks näiteks huvide konflikt olla näidustatud. Just sellisest arusaamast on põhjendatult lähtutud ka KVS teksti konstrueerimisel. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 39 lg-st 2, § 63 p-st 3, § 64 p-st 2 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium o t s u s t a s:
  61. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
  62. jaanuari
  63. a otsus R. J. süüditunnistamises ja karistamises KrK § 1642 lg 4 p 1 järgi.
  64. Tunnistada R. J. süüdi KrK § 1642 lg 2 järgi ja karistada teda avalikus teenistuses ametnikuna töötamise õiguse äravõtmisega üheks aastaks.
  65. KrMK § 871 lg 1 p 3 alusel mõista R. J.-lt välja sundraha summas 800 kr.
  66. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Kohtuotsus jõustub
  67. mail
  68. a ega ole edasi kaevatav. Eesistuja Peeter Vaher Liikmed Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.